Saame tuttavaks!

Meie oleme Miina ja Joosep.


Meil on rõõm Sind siin näha! Tõsi, sellist meie-vormi kasutades talitan suhteliselt meelevaldselt, sest Joosep loeb, nagu Sinagi, neidsamu sõnu alles siis, kui need juba avalikkuse ees on..

Põhjust, miks Sa siin oled, ei tea mina ja võib-olla ei tea seda Sinagi. Mis iganes põhjusel Sa siia jõudnud ka ei oleks, kõik järgmised read olen loonud just selle jaoks, et aidata Sul otsustada, kas tahaksid koos minuga mu elukeerisesse sukelduda või pole kontsadel backpacker päris Sinu jaoks. 

Alustasin selle blogiga aastal 2016, mil olin just naasenud hullumeelsetelt seiklustelt USAs, kus olin olnud juba teist aastat raamatuid müümas. See suvi pööras mu elu täiesti pea peale – otsustasin oma vastsaadud juuradiplomist mitte hoolida ning Eesti tolmu jalgadelt pühkida.

Erinevate kaalutluste tulemusena sai sihtkohaks valitud Austraalia. Kuigi läksin sinna üksinda, ei läinud kaua, et leida endale reisikaaslane – juuraaegadest vana tuttav, Joosep. Alates temaga ühinemise päevast on temast saanud minu elu (ja selle blogi) nii kangelane kui ka kaabakas, mõlemat samal ajal. Teadsime, et meie suhe kui selline ei toimi, kuid kumbki meist ära ka ei läinud.. kuni mina läksin.. mitmel erineval korral. Iga kord, kui läksin, arvasin, et see kord oli nüüd päriseks. Eemaloleku ajal juhtus aga alati sama – inimesed, kes koos elada ei suutnud, ei kujutanud enam elu ilma teiseta ette. Nii me elud keerlesidki – uuesti ja uuesti ringiratast, mõnikord pikemate, mõnikord lühemate kaartega.. kuni hetkeni, mil see ratas purunes..

Kõige eelneva tõttu pole kontsadel backpacker just traditsiooniline reisiblogi. Pigem on tegu looga. Kahe inimese elulooga. Kahe inimese, kes reisivad, elulooga. 

Blogi lugedes näed, kuidas see reisi-elulugu on algusest peale läbi põimitud valude ja rõõmudega. Kolme aasta jooksul on tundideviisi lagistatud kõrvu lukustavat naeru, kuid ka nutetud loendamatuid pisaraid. Kuid see oli vajalik. See kõik oli vajalik.

Kuigi kõigest pole siin blogis kirjutanud, on läbivalt üle blogi mõned postitused ära märgitud taggiga ”võtmetähendusega postitus”. Need võtmetähendusega postitused on olnud peamised suunamajakad, mis on meid Joosepiga toonud tänasesse päeva, praegusesse hetke.

Kui väidaksin, et selles praeguses hetkes oleme nüüd maruõnnelikud ega koge enam ainsatki raskust, valetaksin nii iseendale kui ka Sulle. Raskused on elu osa. Need on möödapääsmatud. Võtmeküsimus on hoopis selles, kuidas raskustesse suhtuda. Kolme aastaga on muutunud see, et kui algusaegadel nägime raskuseid selge näitajana, et me ei sobi, siis nüüd teame, et mida tugevam on ebamugavustunne, seda suurem on selle taga ootav õppetund ning kasvuvõimalus. Teineteise maha tõmbamise asemel oleme valinud teadliku koos kasvamise.

Mis on selle koos kasvamise eesmärk? Leida tõde. Näeme, kuidas reisimine on avardanud meie silmavaadet, õpetanud vaatenurki seadma ning mõistma, mis on oluline. Seepärast ihkamegi uusi seiklusi. Metsikuid! Jaburaid! Midagi sellist, mis lööks jalust! 

Isegi kui neljast jalast maa peal on meil kõigest kaks ning vaid üks pea pilvedes, unistame suuremalt ja kõrgemalt kui kunagi varem!

Parim on veel alles ees. 

Miina