Austraalia, Austraalias reisimine, Couchsurfimine, Riigid, kus olen elanud

Tere Austraalia 🇦🇺 

Ja olengi kohal. Tegelikkuses juba varsti nädal aega siin olnud.

Tulin siia kolme lennuga. Eestis mõtlesin, et mis see siis ka ära ei ole – kui koduigatsus tuleb, siis lihtsalt järgmise lennu peale ja käin kodust läbi. Eih. Juba Istanbuli lennujaamas istudes tegin endale selgeks, et koju lähen alles siis, kui aeg siin on läbi, või kui surm käes on. See kohe lihtsalt pole selline reis, mille võiks niimoodi muuseas ette võtta.

Kodus veel õega arutasime, et kas peaks reisi- ja tervisekindlustuse ka tegema või ei. Ă•de ĂĽtles selle kohta hästi: kui ma mingist lennukist kusagil maha jään või midagi juhtub, siis see pole kohe päris kindlasti maailma lõpp ja ilmselt niimoodi pidigi minema, kuid kui ma kusagil selja murran, siis sellest just enda positiivusega välja ei tule. Mõeldud – tehtud. Tevisekindlustus on mul olemas. Kui lennuk alla kukub, siis saab emast vähemalt rikas naine.

Istanbuli lennujaam millegi pärast mulle ei meeldinud. Seal oli väga-väga-väga palju rahvast ja mingi imelik õhkkond. Eelmisest lennust ka alles pea valutas. Kuna istuda enam ei suutnud, siis põhimõtteliselt lihtsalt tegin lennujaamale ringe peale. Liiga kuradi palju inimesi.

Singapuri lennukis istusin ĂĽhe Ungari naise kõrval. Tal abikaasa elab Uus-Meremaal. Kohtusid alles paar aastat tagasi. Mees on 13 aastat vanem kui tema. Naine oli 37. Tundus äge naine, selline seikleja. Kuulasin huviga ta elulugu. Peagi aga märkasin, et ta oli närviline. Muretses igasuguste asjade pärast ja tahtis juhtuvat kontrollida. Selle märkamine oli mulle nagu meeldetuletus, sest olin Istanbuli lennujaamas ikka paras vingats. Lend oli 10 h, kuid meeldiv. Turkish arilines’i esindajad olid toredad ja sain lennu peal isegi suhteliselt korralikult magada.

Singapuri jõudes see naine kappas kohe minema, sest tal oli oma lennuga kiire. Jõudsin veel mõelda, et kuidas tal juba boarding pass on kätte antud, kui Tallinnast mulle öeldi, et mina enda oma saan siit Singapuri lennujaamast, kuid läinud ta oli. Infoletist juhatati mind kohe õige kohani, kust mina siis lõpuks ka enda boarding passi saama peaksin. Mu ees polnud järjekorras ainsatki inimest. Ainult üks mees rääkis seal vastava lennufirma esindajaga ja tundus, et ta on seal juba pikka aega olnud ning hakkas kannatust kaotama. Tal oli vist ikka üsna jama seis. Seal tema järgi oodates käis peast läbi, et küll on hea, et ma tema asemel pole, sest see reisikindlustusevärk jäi ju küll tegemata..

Kui kord minuni jõudis, siis ei olnud kĂĽmmet sekunditki möödunud, kui see mees juba mulle mureliku näoga otsa vaatas. ”Nonii”, mõtlesin. Selgus, et mind ei olnud reisijate nimekirjas. No kohe parima tahtmise juures ka ei olnud. Kui seal nukrat nägu tegin ja ĂĽtlesin, et helistada ei saa ma kĂĽll kuskile, sest telefon välismaal ei tööta, siis ta tegi seal mingi kõne ja palus mul istuda kuni midagi selgub. Istuma minnes naersin, kuivõrd ebareaalne see on, et mul just siis jama on, kui olen väga ĂĽlespuhutult ja uhkelt öelnud, et kui jama juhtub, siis ju pidi nii minema. Täitsa lollakas ikka.

Kui see mees peagi mind tagasi kutsus ja ma oma võltsi enesekindlusega, et jaa, nonii, ongi korras – I’m taken care of – siis sain peagi selle irve oma näolt pĂĽhkida, sest mind reaalselt ei olnudki kusagil nimekirjas.

Okei, telefon mul välismaal ei funksa. Proovisin aru saada, kuidas Skype’i raha laadimine käib, kuid tundus, et iTunes ei lase mul Euroopa pangakaarti enda kaardina märkida. USA pangakaart on mul ju ammu kinni pandud, kuid just selle olen ma enda põhikaardina sinna pannud. Leidsin mingi telefoniautomaadi, kus sai krediitkaardi sisse lĂĽkata, kuid selleks ajaks olin selle enda õndsa rahu niivõrd kaotanud, et ei suutnud rahulikult isegi seda kuradima õpetust selle kasutamiseks lugeda. Läksin infolaua mehe juurde ja ta ĂĽtles, et niipea kui ta paariline tagasi, siis ta tuleb aitab mind. Pidin lihtsalt rahulik olema. Mis seal ikka siis. Sunnitud rahulikkus. Lasin oma meeletust kontrollivajadusest lahti ja asjadel minna. Peagi kirjutas õde, et ta tegi nii, et ma saaksin ikka välismaal ka helistada, kuid arvestaksin sellega, et kõneminut on metsikult kallis. Olin aga selleks ajaks ikka jõudnud selleni, et mismõttes iTunes vaid USA kaarti aktsepteerib, et kĂĽllap mul on kuskil enda regiooniks ka USA märgitud. Oligi. Olin jõudnud selle ära muuta ja laadisin Skype’i raha. Seda kõike TĂ„PSELT vahetult enne seda kui oli ilmunud teine infolaua töötaja!

Helistasin siis Skypega. Arvele olin pannud ainult 5 euri (selle summa pakub seal automaatselt) ja mul polnud õrna aimu, kauaks seda jätkuda võiks. Juba kohe alguses sain hea kaua aega ootel olla. Kui keegi vastu võttis, siis ta väitis, et see lend on üldse canceldatud ning ta ühendavat mind kellegi teisega, et vaadata, mis siis minust saab.

Jälle ootel. Milline õnnis aeg see ootel olemine alles on! Saab enda suurepäraseid mõtteid mõtelda! Täiega hakkasin hauduma, et kui mul see kindlustus oleks, siis ma ei peaks absoluutselt muretsema millegi pärast.. ja mis siis üldse saab, kui lend canceldatud on? Nad mulle majutust ei anna ju? Mis siis veel saab, kui see 5 minutit otsa saab enne kui mind selle naisega üldse ühendada jõutakse? Või selle naisega poole kõne pealt? Ei julge seda skype-asja uurima ka ipadist hakata (helistasin just sellega), sest äkki kõne katkeb ära, siis peab ikka kõike uuesti alustama..

Kui uus naine vastu võttis, siis ta ei saanud aru, et mis canceldusest ma räägin, sest lend toimub kindlalt. Ta ei saanud kohe üldse midagi aru. Paras mõrd oli ikka. Ütles, et äkki mul oleks mugavam rääkida kellegagi türgi keeles, sest inglise keel pole selgelt just minu tugevaim külg.. Jah, muidugi tahan kellegagi TÜRGI keeles rääkida.. Mõrd. Kogu see ootel olemise ja vahetevahel kellegagi jutule saamise aeg kestis TUND ja üheksa minutit! Olin aga vahepeal leidnud võimaluse telefoni kaudu leida ülesse selle, et kui mul Skypes raha liiga vähe on, siis automaatselt laeb juurde. Tegin selle ära. Ainsaks mureks jäi veel see, et kuna Skype toimib ju interneti pealt, siis tasuta oli mul lennujaamas internetti vaid kolmeks tunniks ja ma polnud üldse kindel, millal ma konkreetselt saabusin ja millal netti läksin ning ega mul see aeg otsa ei ole saamas. Täielik mental mushrooming.

Igatahes osteti mulle veel samale lennule uus pilet.

Veidral kombel, kui ma asja nĂĽĂĽd ikka õigesti vaatasin, siis kogu see kõne ei läinud mulle seda viite eurotki maksma, vaid kuskil 2 euro jagu. Telefonilt oleksin selle sama asja eest maksnud ilmselt kuskil 70 eur, ja telefoniputka tariifi hinnata kĂĽll ei oska, kuid seal selle toru ääres seistes oleks end lihtsalt ilmselt tahtnud selle torujuhtmega ära kägistada – seda vist tervisekindlustus katnud ei oleks..

Kui kõik asjad korda aetud, asusin Singapuri lennujaamas ringi tuuritama. Seal tundus hulga vähem inimesi olevat. Ilmselt oli lihtsalt rohkem ruumi. Peagi avastasin, et paistan teiste seas täiega silma. Miks? Mul olid jalas kontsakingad – niigi pika tĂĽdrukuna olin sõna otseses mõttes enamusest inimestest konkreetselt pea jagu pikem. Võib-olla ei olnud kontsakingad just parim valik..

Sellest, kuidas ma Austraalias maandusin ja kohalike esmamuljetest juba järgmisel korral.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s