Austraalia, Austraalias reisimine, Couchsurfimine, Riigid, kus olen elanud

Miks Austraalia? Miks Darwin? 

Mulle pole kunagi meeldinud see tavaline kontseptsioon nii Austraaliasse tulekust kui ka reisimisest üldiselt, et lihtsalt minnakse ennast paremini tundma õppima, mingeid vastuseid saama, või kõige hullem – õnne otsima. Reisimine ei tohiks olla põgenemine. Või vähemalt mulle tundub, et reisimine eelnimetatud tagamõtetega ja reisimine oskusega kohal olla ükskõik seal, kus sa praegu oled – need on kaks eri asja. Ühe puhul on kogu ettevõtmisele justkui seatud eesmärk, kuid see on illusioon – sa tuled tagasi, mõne kogemuse võrra rikkamana, kuid küsimused on sul ilmselt ikka samad. Kui sa aga lähed teadmise ja tundmusega, et kohe päris ausalt sul pole VAJA ära minna – just siis on õige värk. Siis sa oled avatud ja võimeline õhku jätma kogu selle vaba ruumi, mida täita kõikvõimalike uute inimeste ja kogemustega. Täita oma elu Eluga.

Sitta kah. Aitab filosofeerimisest. Kui ma ise ei viitsi seda üle lugeda, et kirjavigu kontrollida, mida siis veel teistest oodata!

Austraaliasse igatahes tulin. Veel siiani räägin endale, et pole see average Jane, või siis Eesti mõttes Mari?, kellel pole õrna aimu, mida ta elust tahab. Lõppude lõpuks minu jaoks ei olnudki oluline see, et MIKS ma siia tulin, vaid, et minu põhjused ära minemiseks ei oleks valed. Ütlesin emale juba esimesel päeval, kui USAst tagasi olin, et ega ma kauaks Eestisse ei jää. Kirjutasin lausa listi võimalikest väljunditest, kuidas mitte Eestisse jääda. Selgelt mitte omadega seal, et äramineku põhjused valed ei oleks. List oli mul igatahes olemas. Kui päris aus olla, siis tegelikkuses juba USAs olles olin üritanud leida mingit sobivat ühe aasta vabatahtlikkuse projekti, kuid mingi suvalisega ei olnud nõus leppima, kuid need, mida ma tahtsin – neilt ei saanud kunagi vastukaja. Ju siis pidi nii minema.

Mu septembris Eestis tehtud list eri väljunditest oli aga selline (kusjuures see reaalselt on täiesti muutmata kujul):

  • Istuda esimese lennuki peale ja vaadata, mis elu toob
  • Eestis tööle minna ja elu lõpuni igav olla
  • Aastaks ajaks kuhugi vabatahtlikuks
  • Austraaliasse

VÕI kui ma teen SWd kolmanda suve:

  • Eestis tööle minna just because I need money
  • Mingi poole aasta vabatahtlikkuse projekt
  • Abielluda rahaka mehega just because I need money.

Isegi lõbusam on lugeda, kuidas ma absoluutselt kõigi nende punktide plussid ja miinused välja kirjutasin. Eriti selle kõige viimase kohta..

Ja tõesti, Austraalia plussid olid võrreldes miinustega märkimisväärses ülekaalus. Sealt see otsus ilmselt sündiski. Kirjutasin Austraalias asuvale sõber Joosepile niimoodi muuseas, et KUI ma peaksin kaaluma seda, et ma Austraaliasse tulen, kas ta oleks nõus vajaduse olemasolul mind oma tiiva alla võtma. Kui Joosep vastas, et ta reaalselt samal päeval oli õhtul mõtelnud mulle kirjutada (kuigi me rääkisime viimati paar kuud tagasi), et ega ma äkki tahakski Austraaliasse tulla kuna kool lõpetatud jne, siis noh, positiivset märki, kui see sulle otse näkku karjub, oleks vist vähe rumal eirata. Pluss, olgem ausad, Austraalia oli lihtsalt safe choice. Tahtsin väga, et minus oleks piisavalt seda hullust, et lihtsalt hüpata esimesele lennukile, kuid ei. See oli juba liiga mugavustsoonist väljas. Igav ei olnud ma nõus olema ja sobivaid projekte polnud ma ka leidnud. Aastaks ajaks siduda end millegagi, mis vaevu floats my boat, oleks lihtsalt loll. Nii ta siis läkski.

Võin ausalt öelda, et minekuotsus sündis puhtalt vale lahkumispõhjuse pealt. Minek ise aga enam mitte. Lubasin endale, et võin lennupileti endale osta just siis, kui olen Eestis selle enda rahu leidnud. Leidsin-läksin.

Lennupiletite endi ostmisega oli ikka üks igavene jama. Tee mis tahad – no ikka on piletid eelarvest väljas. Plaan oli lennata Brisbane’i, sinna, kus sõber Dima juba ees oli ja Joosep lähedal. Ühel hommikul tegin aga silmad lahti ja peast käis läbi, et mis siis saaks, kui ma täitsa suvaliselt hoopis mõnda muusse linna lendaks. Hakkasingi uurima ja leidsin, et Darwinisse saaksin ma soovitud ajajärgul hulga parema hinnaga kui Brisbane’i (kuid isegi siis ma tegelt ületasin eelarvet). Toredal kombel oli mul seda lendu vaadates ka konkreetselt liblikad kõhus. Ma ei küsinud kelleltki nõu, heakskiitu ega midagi, lihtsalt ostsin ära. Olgu Darwin mu vastu siis kena! Või, ärgu olgu, suva, ma teadsin, et ma “pean” sinna minema. Bring it on, Darwin!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s