Austraalia, Austraalias reisimine, Couchsurfimine, Riigid, kus olen elanud

Kultuurišokk x6 ehk kas ma tõesti tulin vabatahtlikult SIIA või?! 

Kohalikud alati armastavad mult küsida, et kuidas mulle siin meeldib. Minu vastus on alati sama: it is definitely different. Olen üldse tihti avastanud ennast mõttelt, kas tõesti olen Austraalias või, sest selle teisel pool maakera asumise reaalne adumine on nii sürr. Igatahes piisab vaid uksest välja astumisest, saamaks kinnituse, et jah, Eestis ma kohe kohe kindlasti ei ole.

Mis siin siis nii teistmoodi on?

  • Ilm! Siin peaks sellel aastaajal elamine illegaalne olema! Kui meil Eestis on talv, siis siin on suvi. Ja veel milline suvi! Kui Darwini lennujaamas sellest suurepärasest kotikontrollist minema sain, läksin WCSse riideid vahetama, ilma et ikka veel teadnuks, kuidas sealt lennujaamast minema saan. Kohe kui olin uued riided selga saanud (ja lennujaamas pärast maandumist juba vähemalt tund aega olnud), kirjutas mulle ka mu host, et kas olen juba lennujaamas (nagu öelnud, australlased pole just kõige teravamad – nad ei suuda kokku panna seda, et kui sa ütled, et lennuk maandub konkreetsel ajal, et siis lennuk sel ajal ka maanduda võiks..) Ta igatahes ütles , et tuleb mulle järgi. Autos palusin, et kas võiksime kusagilt hommikusööki haarata ja nii ta mind ühte kohta sõidutaski. Kui autost välja astusin, siis ta ütles mulle iseendaga väga rahul oleval toonil, et ma ilmselt tahan veel riideid ka vahetada. Mina muidugi kohe aru ei saanudki. Ütlesin vaid, et juba vahetasin, möönates, et need riided, mis mul praegu seljas on, on üleliigsed, sest ikka kuradima palav on. Tema aga juba sel hetkel naeris. Inspekteerisin siis olukorda – juba 15-minutilisest autos istumisest oli mulle seeliku peale tekkinud 2 higist kannikaringi. Lihtsalt suurepärane!
  • Mehed. Täiesti ebareaalne, mis matsid siin on! See, mis pähe tuleb, selle nad ka välja ütlevad. Ja üldse, kõik, mis vähegi kusagilt välja tahab tulla, selle nad ka välja lasevad. Ning sellega nende teod ka piirduvad. Härrasmehelikkusest pole haisu ka! Me üleeile käisime selle tüdrukuga, kellega me siin majas elame, poistele tänutäheks nende külalislahkuse eest õlut ostmas. Olime siis poes ja otsustasime osta kõige suurema kasti, mis seal oli – 24 õllepudelit sees. Üsna jõuline kast ühesõnaga. See tüdruk siis küsis sealsamas meie lähedal olevalt poetöötajalt, et kas me tohime selle võtta. “Jah” kõlab vastuseks. Mina juba naersin, sest teadsin, mida Anissa selle küsimusega tegelikkuses mõtles. Anissa proovis siis uuesti, väga naiselikult ja õrnalt öeldes, et me siis võtame selle. Mees vastas “okei”, ja tegi oma asju edasi. Mul pidi piss püksi tulema. See mees lihtsalt vaatas pealt, kuidas see pisike Ameerika-Hiina päritolu neiu hakkas siis seda kastikest üles kangutama, ning leti taga olev mees lihtsalt vaatas, kuidas Anissa juba selle kasti kangutamisest higisena üritas end letini vedada. Enda kaitseks võin öelda, et minu käes olid juba toidukotid. Aga ausalt. Matsid! Juba nädalase siin olemise kogemusega tundub mees, kes sulle ukse avab, meesisendi kõrgeim ja intelligentseim vorm. Pole ime, et siit linnast (või Austraaliast üldse?) kõik naised jalga lasknud on. Nii palju pean küll nende kaitseks ütlema, ei kui nendega välja minna, siis on võrdlemisi väike tõenäosus, et nad ei peaks arvet tasuma, KUIGI nad kindlasti salamisi ootavad, et sa neile varem või hiljem samaga vastad.
  • Alkoholikultuur. Minu jaoks ilmselt isegi suurim šokk. Kui juba couchsurfingu lehel profiile vaadata, hakkab silma, kuidas enamik märgib ühena oma huvidest drinking. Eestis ei osanud seda kuigi tõsiselt võtta, kuid siin sain sellest aru juba oma esimese hosti juures, kui ta mult hommikul kell 9 küsis, kas ma õlut tahan.
  • Aborigeenid. Pärgel! Ma ei mäleta, mille muuga mul oleks niimoodi olnud, et mind sama asi tohutult hirmutab, kuid pakub teisalt aga väga huvi. Siin on aborigeene tänavapildis küllaga. Alguses arvasin, et nemad on ka kogu aeg purjus, sest noh – Austraalia; kuid tundub, et tegin neile liiga. Miks arvasin, et nad koguaeg purjus, olgu nad siis mehed-naised või lapsed-täiskasvanud, on just nende suhtlusviisi pärast. Üksteise(pea)le karjumisel, millest Euroopa tähenduses võib eeldada, et no nemad ei räägi küll enam kunagi omavahel, võivad nemad aga hoopis olla teada andmas, et nad teineteist armastavad. Nad lihtsalt suhtlevadki karjudes. Ja isegi, kui sa seda tead, on seda ikka hirmus vaadata. Kindel on aga see, et tänavapildis olevad aborigeenid tööl ei käi, elavad riigirahadest (mis minu teada on suhteliselt head summad) ning on näiteid neist, kes ikkagi kuritarvitavad nii alkoholi kui ka narkootikume. Australlased ise peavad nende kogu eksistentsi enamasti vaid probleemiks, kuid australlastele ei meeldi suuresti nagunii keegi, kes erineb sellest, millega nemad igapäevaselt harjunud on.
  • Siin töötu olemine, eriti veel siis, kui sa oled otsustanud ka Eestis juba 2 kuud mõttetu olla, on kuradima kallis!
  • Täielik eesmärgipäratus. Vähemalt enamiku inimeste jaoks. Kuna siin ei ole mingit klassikultuuri, siis mingi suure karjääri tegemine ei ole siin sugugi suur näitaja. Mulle tundub, et austraallased lihtsalt funktsioneerivad minimaalselt. Nad nagu tunduvad õnnelikud ja ilmselt ongi, sest nad ei oskagi midagi rohkemat üldse tahtagi. Aga that’s just about it. Eestis olles veel arvasin, et just seda ma hindan – seda chillivat kultuuri, kus ei aeta taga raha ega mingit välist heakskiitu, kuid siin selliseid elusid kõrvalt vaadates saan aru, et ei, see pole nüüd ka my story to tell.

Esimestel päevadel võõrastasin ikka tugevalt, kuid eks see olegi loomulik reaktsioon sellele, kui sa tuled Euroopast kogu maailma suurimasse ossiriiki..

Minu jaoks on alati raske olnud kohanduda selliste tugevalt uute olukordadega. Räme kontrollifriiklus on mulle juba DNAga kaasa tulnud. Ju see on ka üks põhjuseid siia tulekuks. Olin väsinud oma elus viimase kui ühe asja kontrollida üritamisest. Seda ei osanud ma aga muidugi ettegi näha, et oma kontrollivajaduse saan juba kohe alguses proovile panna. Suhteliselt keeruline on lihtsalt vabaks lasta, leppida asjadega nii nagu need on, sellest rääkimata, et olemasoleva eest tänulik olla just nii nagu see on.

Pöördeline hetk tuli siis, kui mu õde ütles mulle, et ta lennujaamas mind ära saates oli mõelnud, et “tahaks kaaaa”, kuid siis tulid talle ta kaks pärdikut meelde. Kuna mu õde pole just eriline seljakotireisija, siis seda kuuldes sain ma nagu puuga pähe. Mõistsin, et vingumise asemel võiksin tänulik olla, et olen AUSTRAALIAS! Lasen parem Austraalial end õpetada, lasen Elul end õpetada, sest lõppude lõpuks mu oma Elu mind siia toonud ongi. Oleks see mul siis vaid endal ka meeles, kui tuleb järgmine olukord, kus tundub, et elu mulle rängalt liiga teeb. Tõenäoliselt mitte, aga vähemalt idee on ilus, eksole..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s