Austraalia, Austraalias reisimine, Couchsurfimine, Riigid, kus olen elanud

Minu esimene host – Rickardo 

Olin oma esimeseks hostiks tegelikkuses valinud noormehe nimega Tom. Tomiga couchsurfimise veebilehel sõnumeid vahetades tundus ta selline debiilik, et mul lihtsalt oli vastupandamatu huvi näha, mis elu selline debiilik siis siin elada saab. Ühel hetkel ta aga ütles, et kuna tegelikkuses oli keegi teine juba tema juurde couchi taotlenud ja ta arvas, et nad ei tule, kuid olid nüüd siiski surmast ärganud vms, siis ma tema juurde ei saa, kuid tal juba sõbraga räägitud, et lähen tolle juurde. Pidi teine ka linna lähedal elama. Oleks ma omal ajal lennujaamas hakanud ütlema, et ma tegelikkuses isegi oma pärishosti nime ei tea, aadressist rääkimata, siis oleks mulle endale ka vist kohale jõudnud, kuivõrd napakas see kõik on.

Lennujaamast võttis mind peale aga siiski debiilik. Oligi ikka täitsa Debiilik kohe. Ta viis mind enda juurde kuni ajani, mil mu pärishost töö lõpetab. Debiilik elab täiesti üksi ühes kahekorruselises ridaelamuboksis. Aga oi kui räpane oli ta kodu – paljajalu ringi lastes hakkas lihtsalt halb, sest tundsin, kuidas erinevad võõrobjektid mu pehmete tallakeste all krudisesid. Siiani on jäle vaid seda meenutadagi. Debiilik igatahes viskas mind ühel hetkel kesklinna, sest tal endal oli midagi tegemist. Nii ma siis olin.. siin Austraalias.. higistades omaette seal kesklinnas ja üritades aru saada, kus olen. Peagi sain aru, et mu ainus eesmärk selleks kesklinnaseikluseks pidi olema päiksekreemi muretsemine. Selle kätte saanuna koperdasin “koju”, käisin dušši all ja üritasin teeselda, et ma pole kõige puhtam objekt, mida selle maja seinad VÄGA pika aja jooksul näinud on. Ja minu ema arvab, et mina olen laisk..

Kella kolme paiku ilmus Debiilik tagasi ja ütles, et Rick peaks kodus olema ning ta viib mu sinna. Rickardo elas väga kenas naabruskonnas. Maja oli suur ja korter mahukas. Ta võttis mu kohe väga avatuna vastu, kuid ühte pean küll tunnistama – kui ma arvasin, et Debiilikul oli tugev aktsent ja temast oli raske aru saada, siis Rickiga võis end lausa õhku lasta. Esimese paari tunni jooksul lihtsalt naeratasin ja noogutasin ükskõik mille peale, mis ta ütles, sest ma reaalselt ei saanud mitttttte midagi aru. Siis olin ilmselt hoopis mina see, keda debiilikuks peeti..

Ausside aktsendiga harjub aga tegelikkuses suhteliselt kiiresti ära ja nüüd juba võin ka mina uhkusega öelda, et valdan maailma suurima ossiriigi kohaliku slängi parimaid palasid.

Rick pistis mulle juba esimese 5 minuti jooksul õlle kätte. Mina lihtsalt noogutasin ja naeratasin.

Õige pea olid Rickardol mingid sõbrad külas. Ega neist kah aru ei saanud. Jonni ma aga ei jätnud. Ükshaaval pommitasin neid oma küsimustega. Olin siiralt huvitunud, kas selle kuumuse all ongi äkki kõik debiilikud, sest noh, täpselt sellisena ma ka ise end vähehaaval tundsin.

Mul meeldib alati inimesi ette võtta lausega “So what’s your story” – mis siis sinu lugu on. See on täiesti perfektne küsimus, sest paneb inimesed juba algusest peale olukorda, kus nad ise avavad ennast mulle selle pinnalt, mida nad ise just oluliseks ning mainimisväärseks peavad. Niimoodi saab isikust juba kohe alguses suhteliselt hea pildi. Need poisid polnud aga erilised filosofeerijad. Pidin neile selgitama, mida ma enda küsimusega üldse mõtlengi. Mu põhieesmärk oli teada saada, kas ja miks nad on õnnelikud ja rahul oma eluga seal, kus nad praegu on. Nad kõik nimetasid vaid ühe ühise näitaja sellest, mis neid õnnelikuks teeb – joomine. Palju õnne, ausalt! Oma tööd ei nautinud absoluutselt mitte ükski neist. Tööl käimise ainus eesmärk ongi, et saada raha, saamaks OSTA seda, mis neid õnnelikuks teeb. See õhtu jätkus ja päädis sellega, et me vaatasime kõik koos pilte ja videosid sellest, kuidas nad nädal tagasi poriratastega sõitmas käisid. Mina lihtsalt naeratasin ja noogutasin, sest selleks hetkeks sügavamale polnud mul isegi mõtet oma aju viia.

dsc_0013

Rickardo ise on 33-aastane poissmees. Peale vaadates kohe ei saagi aru, mis tema vallalisuse põhjuseks võiks olla. Lugugi on tal põnev. Veel kuus kuud tagasi elas ta vaid oma autos. On end vaikselt järjele tõmbamas, kuigi rahaarvestus pole kindlasti üks tema tugevamaid külgi – ta ühel õhtul enne õhtusöögile minemist palus juba ette, et kas võiksin selle kinni maksta, sest tal rahadega suht kitsas seis. Veits labane käik. Arvestades aga, et ma nagunii tasuta seal korteris olen, siis see oli muidugi iseenesest mõistetav ning õhtusöök oli minu kulul.

Pidanuks ma tema juures tegelikkuses olema vaid ühe öö, kuid et mu järgmine planeeritud host mulle kirjutas, et tal tuli ette ootamatu tööga seotud lend lõuna-Austraaliasse, siis ta mind hostida ei saa, palus Rick, et jääksin kauemaks. Ta ütles juba esimesel päeval ilma igasuguse häbi ja filtriteta, et ma talle meeldin ja võiksingi sinna pikemalt jääda. Õigemini tahtvat ta mind justkui kaitsta mingite võimalike couchsurfingu pervertide eest. “Vähemalt nädalakeseks,” ütles ta.

Magamisasemeks oli mul muide konkreetselt nurk elutoast, kus oli maas madrats ja tekikott. Konditsioneeri ei olnud. Nõnda ma siis magasin seal võreakende all, kust küll õuest värske õhk läbi tuli, kuid selle väikse lisaga, et see õhk oli niiskusest ja soojusest vaata et noaga lõigatav. Tulles Eesti karskest külmast kliimast, siis ei peagi vist isegi ütlema, et ega ma öösiti just palju ei maganud. Reeglina oli kusagil 4-5 ajal hommikul uni 100% läinud ja siis ärkasin ma juba läbimärjana.

Ometi oli kogu see tema juures elamine väga vinge seiklus. Selle 5 päeva jooksul (nädalakest nagu ei tulnud, jah), mil tema juures elasin, jäid mulle kõige rohkem meelde sellised ettevõtmised:

  • Parklast põgenemine. Me nimelt läksime ilmselt reede õhtul ühte restorani täiesti kesklinnas sööma ja selleks parkisime auto ühte maaalusesse parklasse. Kui söömas käidud ja auto juures tagasi, avastas ta, et piletit ei ole enam mitte kusagil. Ütles kohe, et mis seal ikka, maksab trahvi ära ja ärasõit. Mina ikka üritasin raiuda, et otsime selle üles, sest kus see ikka olla saab – restorangi oli põhimõtteliselt sealsamas. Tema aga ütles, et ega see kusagilt välja tule – seda ennegi korduvalt ja korduvalt juhtunud. Ma isegi väga ei imesta, sest ta auto on prügimägi ja siin ma isegi ei liialda – ta pidi minu istme pealt ja eest vähemalt sületäie asju taha viskama (jah, taha, mitte minema, kuigi vähemalt pool sellest oli kindlalt prügi), et sinna isegi lihtsalt mahuksin. Õpiks siis vigadest või midagi.. Sõitsime igatahes selle parklamasina juurde ja vajutasime help nuppu. Naine masinast ütles, et on 10 min pärast seal, kuid hoiatas juba kopsaka trahvi eest. Tagurdasime siis masina juurest ära, et teised autod vähemalt välja saaks ning samal ajal kui ühe teise auto ees tõkkepuu tõusis, ütles Rick midagi sellist nagu “seenele see kõik” ja vajutas räigelt gaasi nõnda, et me terve autoga tõkkepuu alt välja jõudsime ja sündmuskohalt põgenesime. “Koju” sõites sain teada, et tal pole üldse juhilubegi – joobes sõitmise eest ära võetud.. Uhke ma muidugi selle tema teo üle ei olnud, kuid miskipärast see mind väga ei häirinud ka, sest noh – selleks hetkeks ma maailma suurimast ossiriigist enda suure võõrastamisega väga rohkem ei oodanudki. Oli see mul ju alles teisel päeval.
  • Poriratastega sõitmine. Sõitsid muidugi nemad. Minu jaoks tähendas see kõik seda, et mind saadeti karjääri ujuma. Austraallaslikult räägiti veel õudusjutte kõikvõimalikest karjäärielukatest, kellele just eurooplaste liha pidavat eriti maitsma. Ma muidugi teadsin, et see totrus oli, kuid ujumine piirdus mul sellegi poolest umbes kahe meetriga ja siis kohese välja jooksmisega, sest ma VANNUN, et ma ei olnud seal vees üksi. Ilm oli muidu fantastiline ja vett oli ülevalt ilus vaadata ikka.
  • Stripibaar. Jah, sa ei loe valesti. Sinna me läksime veel otse pärast rattasõitu. Mina muidugi arvasin, et nad jälle vaese euroopa tüdruku üle nalja teevad stripibaarist rääkides, aga ei. Seal ma sain alles aru, et milline vorstikas see Darwin alles on. Seal oli raudselt üle 50 mehe..ja siis mina. Leti taga oli ka kaks naisterahvast ning üks hetk ilmusid välja ka stripparid. Seal stripparitest koguaeg kedagi koha peal ei olegi. Siin on stripparlus selline work and travel võimalus. Reisid üle Austraalia ringi ja siis peatud kuskil ning strippad suvaliste meeste ees. No miks mitte. Kui ma kiiresti tööd ei leia, hakkan võibolla ka ise selliseid imelisi võimalusi kaaluma. Show oli igatahes ..huvitav. Nad koorisidki end täitsa porgandiks. Oleks tahtnud nende lugu teada..
  • Maasturisafari. See oli täitsa raudselt mu lemmik. Adrenaliin oli laes! Mina ja Rick sõitsime Debiiliku autokastis ja juba kohe üsna alguses jõudsin mõtelda, et see tervisekindlustus võibolla polnudki halvim idee. Mul on veel nädal aega hiljemgi kehal sinikaid. Seal seigeldes nägin ka oma esimest pärislooduse krokodilli. Kaugelt küll, kuid siiski, PÄRIS krokodill!

Miks ma tema juurest ära tulin? Ühel hetkel tundsin, et tal on minust äkki kopp ees ja tal ruumi vaja, või oli see vastupidi….. niisiis otsustasin välja minna ühe couchsurfingu tüübiga, kelle juures elamisest olin küll keeldunud, kuid kes oli mulle juba minu Austraaliasse jõudmisest saati järjepidevalt kirjutada üritanud. Niisiis läksingi. Kui Rickile ütlesin, et “deidile” lähen, siis ta ikka konkreetselt vajus ära, seda täiesti õigustamata.

Mees, kellega “deidil” käisin, oli 35-aastane, üllatus-üllatus, poissmees. Nimeks Dale. Ka täitsa puhtatõuline Aussie, ühe väikse erandiga – ta polnud sugugi selline loom, kellega juba harjunud olin. Kuigi olgem ausad, sel hetkel polnud mulle raske muljet avaldada. Kui ta mulle restorani, kuhu me läksime, sisenemiseks ukse avas, siis olin ikka lausa pahviks löödud. Muud polnud üldse enam vajagi!

Koju jõudnuna tahtis Rick väga teada, kuidas mul läks. Kuna olin endiselt mulle avatud ukse lummuses, siis ma seda head muljet endale ei suutnudki nagu hoida, ja miks peaksingi – mina ja Rick olime ainult sõbrad. Tema vist oli aga muud lootnud.

Järgmisel päeval ma Ricki üldse ei näinudki, sest ise jõudsin oma igapäevaselt uudistamisretkelt 17 paiku tagasi ning 18 ajal pidi Dale mulle järgi tulema. Ricki sellel ajaperioodil kodus ei olnud. Dale tahtvat aga väga mulle ühte hea vaatega baari näidata. Koju jõudsin siis, kui Rick juba magas. Tundsin korteris imelikku õhkkonda ja saatsin Dale’ile sõnumi, et KUI ma peaks ikkagi otsustama, et elukohta vahetada võiksin, kas ta oleks endiselt nõus mu võtma. Ta oli mulle juba esimese õhtusöögi ajal, kuuldes, et mul pole oma tuba ega midagi, öelnud, et ma ei peaks end niimoodi ebamugavalt tundma ja saan iga hetk tema juurde vajadusel minna. Ka mu sõnumile vastas ta muidugi jaatavalt ning oli nõus mulle juba järgmisel päeval järgi tulema. Kui hommikul enne Ricki juba üleval olin, küsis ta mult, kus ma eile olin ja millal “koju” jõudsin. Tema küsimusele vastanuna oli Rickardo reaktsioon konkreetne – temale ei sobi, et ma teiste meestega väljas käin samal ajal tema juures elades ning ta soovib, et võimalikult kiiresti uue elukoha leiaksin. Mind ajab see siiani naerma, et ma vaid mõned tunnid enne seda olin kokku leppinud uude kohta kolimise.

Tegelikkuses on mul Rickardost kahju. Selle viie päevaga sain suhteliselt hea aimduse, miks see mees ikka veel vallaline on ning tema aussielikul matslusel pole sellega midagi pistmist. Ta reaalselt ongi üks väga õnnetu mees ja üritab oma hinge toita ükskõik millise esimese ette juhtuva asjaga, selle külge täielikult klammerdudes, olgu selleks siis täitsa napakas Euroopa tüdruk või siis lihtsalt õllepudel. Mina soovin talle kogu südamest parimat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s