Austraalia, Austraalias reisimine, Couchsurfimine, Riigid, kus olen elanud

Minu teine host – Dale

Nagu öeldud, Dale on 35-aastane puhtavereline Aussie poissmees. Näeb ta küll välja rohkem midagi araablase sarnast, mis on väga kummaline, arvestades, et kõik teised tema 3 venda on blondijuukselised sinisilmad. Mina muidugi julgesin sellel esimesel õhtusöögil olla nii filtriteta, et panna teda kahtlema, kas tema isa on ikka tema isa, kuid olles nüüdseks näinud tema pere meesliini pilte, siis ma Dale’i ema milleski süüdistada aga ei saa.

Dale elab koos oma vennaga suhteliselt suures kolme magamistoaga majas. Tema vend, Shane on 41-aastane mees, kes elab enda abikaasast lahus, kuid lahutamata. Shane’il on 5-aastane poeg Jones ning ameerika-hiina päritolu “armuke” Anissa. Tegelikkuses küll Anissa pole mitte ta armuke, vaid tüdruksõber – Shane’i naine on see, kes mehe jättis teise pärast. Anissaga tutvus Shane Balil olles. Tinderi kaudu kusjuures. Nad tükk aega lihtsalt saatsid teineteisele sõnumeid kuni ühel hetkel hakkasid helistama ja siis juba videokõnesid tegema. Kui õigesti mäletan, siis esimest korda kohtusid nad alles oktoobris ehk suhteliselt hiljuti. Austraaliasse oli Anissa jõudnud vaid päev pärast mind ja ka tema jaoks oli see esimene kord siin.

Anissa on kunstnik. Selle kõige sügavamas mõttes. Ta teeb kõike alates moest kuni tätoveeringuteni välja. Minust on ta 6 aastat vanem – 31-aastane. Ta on korra juba abielus olnud, kuid on lahtutatud. Mul oli algusest peale teda ja Shane’i põnev jälgida, sest see, mis pilguga Shane teda vaatas, tundus hoopis muu tasand sellest, kus Anissa oli. Kui arvasin, et mina olen ilma plaanideta yolo, siis Anissa on mina VÄHEMALT kuubis. Ta reaalselt ei teadnud, mida ta homme ka teeb, ülehomsest rääkimata. Austraaliasse tulnud oli ta 3-kuulise turistiviisaga. Kas ma küsisin, et mis Anissa lugu on? Muidugi. Lihtsalt ei suutnud vastu panna. Tema elu viimased aastad on üks lõpmatu reisimiste jada, ühest kohast aina uude kolimised. Seda kõike senikauaks, kuni uus koht veel mingit põnevust pakub, ja siis jälle edasi. Seiklejahing, ütleks? Ei. Põgeneja. Põgeneja omaenda elu eest, reaalsuse eest, valu eest. Kolm aastat tagasi suri ta tütar. Liiklusõnnetus. Autos olidki tema abikaasa ja ta tütar – abikaasa kaotas jala, tütar.. elu. Anissa on sellest ajast peale täiesti sihitu, plaanideta, eesmärkideta, pole ainsaski suhtes pärast lahutust olnud ega kedagigi ligi lasknud. Meie eri vestluste peale ta möönis lõpuks ise, et on aeg põgenemine lõpetada.

img_1785-2

Minule anti majas oma tuba. See oli küll Jonesi tuba selleks ajaks, kui on Shane’i kord lapsevanem olla, kuid kuna Jones oli minu seal oleku ajal oma emaga, siis magasin lausa tema voodis. Konditsioneer oli isegi toas! Kõik oli ideaalne, kui see välja arvata, et mu koivad 5-aastase jalgadest vist veidi pikemad olid ja seetõttu magades ebamugavalt üle voodi ääre lipendasid.

Nii nagu Dale ka lubas, tuli ta mulle juba järgmisel päeval kokku lepitud ajal järgi. Minu suureks õnneks oli tal töölt vaba päev. Tundub üliveider “juhus”, sest see oli tal üle pika aja esimene kord lihtsalt vaba päev saada. Ta töötab siin Darwinis mingis suures gaasitehases. Töö lihtne ei ole, kuid palk pidi kuradima hea olema. Dale ise selle üle ei vingu, et ta oma tööd vihkaks. Ta vist oli üldse esimene australlane, kes oma tööga rahul oli. Samal ajal, nüüdseks võin öelda, et pühapäev on puhkepäevana tema absoluutne lemmikpäev nädalas ja ta on üsna kõigeks valmis, et esmaspäev kunagi kätte ei jõuaks. Kusjuures reedeti on see araablane eriti heas tujus ja laulab/ümiseb terve päeva, sest “pärast homset ei pea juba tööle minema”.

Juba esimesel päeval, kui olin end sisse seadnud, ütles Dale mulle järsku, et autosse istuks. Olin talle juba algusest peale suht intensiivselt (kuid päris ausalt ilma igasuguse tagamõtteta) jahunud, et tahan kängurusid näha. Ja ta viis mind ekstra mingisse kohalikku parki, mis oli väikseid wallabysid täis. Wallabyd ongi põhimõtteliselt lihtsalt väikesed kängurud.

img_1750

Ma vist täiesti ausalt nautisin iga seal oldud hetke. Mind koheldi suurepäraselt, ilma mitte midagi vastu ootamata! Ja just selle mulle jäetud vaba ruumi eest olen ma tohutult tänulik.

Millega siis tema juures elades tegelesin? Päevasel ajal otsisin alati ise endale tegevust. Mul oli seal elades veel ikka probleeme magamisega. Nõnda olin igal hommikul vähemalt 7 ajal juba üleval. Mõni öö hakkasin juba 4 ajal kella vaatama. Dale saatis mulle absoluutselt iga hommik sõnumi, et kas ma ikka magada sain või et kuidas ma magasin.

Õhtud veetsime me aga alati koos. See tähendab enamasti ka Anissa ja Shane’i seltskonda, mille üle oli mul vaid hea meel. Me kokku käisime vähemalt pooltel õhtutel väljas. Enamasti lihtsalt kuskil väljas õhtust söömas. Kodus tegi Dale ise kõigile süüa. Ma vist isegi ei üritanud aru saada, kust selline tööjaotus tuleb. Või õigupoolest, tegelikult jaotust nagu polnudki – Dale lihtsalt tegi kõike, ja meie ei vaielnud keegi selle vastu.

Nende kodus sõin ma näiteks esimest korda elus känguruliha. Ja, täitsa ausalt, kui poleks ise näinud, et see pakil kirjas oli, siis mina poleks mitte mingisugust vahet teinud sellega, mida ma varem elus söönud olen.

Toidud olid aga alati maitsvad. Väljas käies sõin ka näiteks krokodilliliha. Ka see meenutas pigem midagi kala ja kana vahepealset – ehk ei midagi äratuntavalt erilist. Välja muidu poisid enamasti ei kippunud, sest niipea, kui meid Anissaga kahekesi või lausa üksi jäeti, siis Darwinile omaselt asus üsna pea mõni teine “oma õnne katsuma”. Niisiis olimegi me enamasti kodus, koos Zacki ja Pedroga, keda muide täiesti südametult 24/7 väljas hoitakse ja tuppa ei lastagi. Kiireks tulekollete kustutamiseks aga mainin, et mõlemad neljajalgsed on hoitud ja õnnelikud ning tuppa üldse ei trügigi, sest õues on neid elukaid, keda rõõmsalt taga ajada rohkem kui küll.

img_1831
Zack & Pedro

Laupäeva õhtu oli kohe kindlasti teistmoodi. Poisid olid kusagilt, ja mul pole õrna aimu millal (vist sel ajal kui ma jätkuvalt end lõbustasin sellega, et Darwini mehed mind endiselt õudselt tahavad deidile viia ja käisin ühe pool-itaallasega imeilusa rannavaatega restoranis) muretsenud kusagilt terve hunniku suupisteid ja väidetavalt siis “eestlase olemise kodusemaks tegemiseks” pudeli mingit hirmkallist viina.

img_1927-2

img_1930-2
Jah, see on päris konn.
img_1929-3
Pimeduses olev Dale, mis veidral põhjusel on ainus pilt, mis mul temast on.

Kõige rohkem jääb mulle meelde seal viibitud viimane päev, kus me Dale’iga kahekesi käisime Litchfieldi looduspargis.

Pidin ikka omajagu vaeva nägema, et Dale oleks nõus sinna minema, sest tal oli eelmisest õhtust räme pohmell ja talle ei paistnud just meeldivat, et see 2 h kaugusel on. Muidugi, mida päev edasi, seda enam sai ka välja tulla väitega, et me jõuaksime sinna liiga hilja ning see poleks seda seetõttu väärt. Kella 14 ajaks suutsin oma tahtmise aga läbi suruda ning masinale löödi hääled sisse. Dale üritas mind küll oma soovist kõrvale meelitada, pakkudes välja seda, et ta lihtsalt paneb mind Darwini veepargis maha ja ma helistagu kui koju tahan, kuid mina endale kärbseid pähe ajada ei lasknud.

Kogu looduspark on umbes 1500 km2. Ala on täidetud pisemate või suuremate veekoskede ja looduslike basseinidega, mis on osa aborigeenide pühast maast. Kahjuks on see nn püha maa ära kommertsistatud ning lihtsalt turistile atraktiivseks tehtud sellega, et matkarajad on vaata, et lausa ära asfalteeritud ning üleüldse on autoga kõik niivõrd ligi pääsetav, et matkamisest tegelikkuses polegi mõtet rääkidagi. Kosed ja loodusbasseinid olid aga 100% imelised! Käisin kõigis neis ujumas, kuigi mõni võis olla ikka vägagi külm. Vee sees olles oli see ürgne aborigeeni hingus väga hästi tuntav. See oli mõnus. Isegi Dale ütles pärast esimest ujumist, et tal see pohmellipoiss on justkui kadunud.

Kusjuures, tänu sellele, et me just nii imelikul ajal sinna läksime, olime praktiliselt kõigis kohtades ainsad külastajad!

Õhtul koju sõites Dale tänas mind, et ta välja ajasin, tunnistades, et ta alguses tõesti oleks minust lihtsalt tahtnud lahti saada ega näinud sellel ettevõtmisel mingit väärtust. Nüüd on ta aga pigem lausa fanaatik ja saadab mulle veel praegugi sõnumeid teistest loodusparkidest, kuhu ta mu ilmtingimata viib, kui Darwinisse olen tagasi tulnud. Koju jõudes vedelesid Anissa ja Shane ikka veel diivanil, olnud terve päeva mittekuimidagi teinud, kurtes jätkuvalt kohutava pohmelli üle. Kui nad vaid teaks, millest nad ilma jäid!

img_1797-3
Esimene kord kui ma sain aru, et Dale’i auto paras monstrum on
img_1803-2
Pfft. Ma juba harjunud krokodille õhtusöögiks sööma.

img_1805-1

img_1801-2
Looduspargis leidus läbivalt mingeid mõnikord suureimad, mõnikord väiksemaid kive, mis end järjekindlalt päikese poole üritasid sirutada. Kui ma lõpuks nende kohta küsida söandasin, selgus, et need “kivid” on termiitide tekitatud. Mõni “kivi” on minust vähemalt poole pikem ning väga uhkeks vaatepildiks.

Esmaspäeval viis Anissa mu lennuki peale. Kuhu? Seda juba järgmisel korral.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s