Austraalia, Austraalias töötamine, Müügigrupijuhiks?, Riigid, kus olen elanud

Tööd peaks vist ka otsima või

Töö otsimisega alustasin juba Ricki juures elades. Suht tuimalt saatsin kirju välja. Eesmärgiks seadsin lihtsalt töö saamise, mitte hoolides, kuidas selle saan või mis see siis lõpuks on. Täidetud pidi vaid olema 2 tingimust:

  • Mu jaoks oli superoluline, et töökeskkond oleks positiivne ning muretu
  • Ma ei olnud nõus töötama klienditeeninduses, vähemalt mitte senikaua kuni ma veel ilmtingimata meeleheitel pole.. milleni iseenesest tegelikkuses polnud kuigi pikk tee minna, sest see on ikka jubejubejube, kui kallis kõik on.

Pärast esimest päeva, mil olin terve posu kirju välja saatnud, siis tundsin järgmisel hommikul, kuidas JUBA olengi meeleheitel ja kavatsesin hakata sel päeval klienditeenindusse oma resümeesid saatma. Ma aga kunagi ei jõudnudki selleni, sest helistanud oli sõber Dima. Pärast kolme tundi temaga (mul pole õrna aimu, millest me nii kaua rääkisime), mille jooksul ta muuseas lubas, et kui mul raha otsas saab, siis ta toetab mind ja ma tõesti ei pea hakkama oma keha müüma, siis saatsin kõik kuradile. Nõnda siis läksin kindlas veendumuses, et kõik saab korda, lihtsalt linna peale luibutama.

Linnas olles sain peagi telefonikõne. Mind kutsuti intervjuule. See oli selline koht, kuhu olin kandideerinud põhjusel, et ei saanud absoluutselt aru, mis töö see selline on. Lihtsalt huvist. Kuna palgaks oli põhiosa + komisjon, siis sain vaid aimata, et ilmselt jälle tegu müügiga. Intervjuule tahtsid nad mind juba järgmisel päeval. Isegi veidi piinlik oli ilma mõtlema pidamata nõustuda ükskõik millise välja pakutud ajaga, sest ma reaalselt nagunii ei teinud kunagi mitte midagi..

Sel samal päeval olime meie Dale’iga õhtul linna peal Darwini populaarsemaid baare väisamas, sest Dale ei pidanud järgmisel päeval tööle minema. Järsku, kell 22:09 saan telefonikõne võõralt numbrilt. Selgus, et see oli mingi teine inimene samast müügifirmast, kes tahtis asju üle rääkida. Minu jaoks oli see veider, sest olin pärast hommikust kõne saanud detailse sõnumi aja ning kohaga, kus järgmisel päeval olema pean. Isegi ettevõtte veebileht – http://www.saiapac.com.au – oli sõnumis olemas. Ja noh, kell oli reaalselt 22 läbi.. Veel veidram oli see, kui mees hakkas küsimusi küsima selle kohta, milline ma välja näen, küsides lausa, et kas olen paks või peenike ja mitu sentimeetrit mul pikkust on. Mitte midagi ei saanud aru! Ütlesin pärast kõne Dale’ile ka, et ma vist just nõustusin sellega, et mind müüakse kuskile Aasiasse hooraks. Me igatahes guugeldasime seda aadressi, kus intervjuu pidi olema, ning kuna tegu oli avaliku kohaga, otsustasin ikkagi minna, sest tahtsin teada, mis laustotrus see kõik selline on.

Intervjuu toimus ühes Himaalaja restoranis, kus intervjueeritavateks olime mina ja üks pisike Indoneesia poiss. Ei öelnud see mulle nende usaldatavuse kohta veel midagi, sest pisikestel poistel on ka kindlasti veel hooramarketil turgu, võib-olla isegi rohkem kui minusugustel. Kogu seal olemise vältel olin väga skeptiline. Mind ajas oksele, kui varjamatult meiega manipuleerida üritati. Pisike indoneeslane muidugi ei saanud sellest aru ning noogutas väga entusiastlikult kogu aja. Samal ajal võib-olla ta lihtsalt ei saanud räägitust aru ja pole veel sellest “aktsendi mittemõistmise naeratusega varjamise perioodist” välja tulnud.. noh, ei tea.

Sain igatahes teada, et töö on ukselt uksele. Oh shit. Ma ju tulin Austraaliasse rõõmsalt sõnnikut viskama, et oma aju siin kordagi kasutama ei peaks, mitte eluaegseks müügimeheks saama!?

Müügi eesmärk on kirja panna inimesi püsitoetajateks Austraalias tuntud heategevuslikele organisatsioonidele. Vähemalt praegu on seal käsil toetuse kogumine kahele organisatsioonile:

  • Careflight,mille eesmärk on jõuda nende kannatanuteni, kes kuskil pärapõrgus on kaljult alla kukkunud või kõrbes suure mao saagiks langemas. Careflight tuleb siis oma kopteritega kohale loodetavasti veel enne, kui madu on su jõudnud täielikult nahka panna – päästab su ära ning üritab mao seest su kadunud jala kätte saada. Igatahes väga üllas ettevõtmine. Ilma naljata! Kogu see ettevõtmine läheks “klientidele” muidu tuhandeid ja tuhandeid dollareid maksma, kuid Careflight esitab arve 0 dollarile, tasudes kulude eest fondist, kus on siis austraallaste endi toetajapanus + suhteliselt meeletud summad, mis riik sinna eraldanud on.
  • Guide Dogs Australia, mille eesmärk on kutsikatest vormida tõelised sõdalased, kes pimedatel australlastel aitavad oma igapäevaelu elada. Ühe kutsika õpetamiseks, kui õigesti mäletan, kulus ligi 14 000 dollarit. Need koerad tunduvad ka suht vinged – isegi tee ületamisel on nad võimelised mõlemalt poolt autosid vaatama ja lähevad üle tee vaid siis, kui plats puhas on. Jällegi, koerad antakse pimedatele lihtsalt üle, ilma koera eest sentigi küsimata. Fondid nii tänu kohalike toetusele kui ka riigi reservidest eraldatule.

Intervjuul öeldi mulle veel, et neil on firmas tööl üks Eesti tüdruk, kes keskmiselt teenib lõdvalt 1000 dollarit nädalas. Teenimine käibki nii, et on olemas päevane põhitasu, milleks on 80 dollarit, ning komisjonina saad iga kirja pandud inimese pealt 35 dollarit. Töötamisena eeldasid nad algust kell 11 ja lõppu kell 19 ehk siis 8 tundi tööd. See tähendab 10 dollarilist tunnipalka. Võrdlusena võin öelda, et farmides saavad korjajad (kindla tunnipalga puhul) juba nii 22 kanti tunnis. Töötamist eeldasid nad vist kuuel päeval nädalas.

Äge oli see, et töö oleks eeldanud reisimist eri Austraalia linnakestesse, et seal siis ustele koputada, ning transport oleks kõik kinni makstud. Niisamuti oleksid nad kinni maksnud mu elamised, kuid nii palju kui ma oma skepsisega lisaküsimuste abil aru sain, see oleks alati olnud odavaim variant mingist backpackerite motellist, kus oma ruumi poleks ollagi ja kaasvõitlejatest saaks minu uus pere. Võrdlesin vaimusilmas oma õde ja seda pisikest indoneesia poissi, kuid see mõte ajas südamest naerma, sest samal ajal vaadates, kuidas ta ikka veel jubeentusiastlik oli.. oeh, mida te tahate minust!? Äkki ta ikkagi on lihtsalt entusiastlik selle pärast, et ta midagi aru ei saa, mitte seepärast, et ta loll on.. See mõte lohutas mind.

Igatahes.. see Eesti tüdruk.. Ütlesin, et tahan temaga rääkida. Öeldi, et jajajajaja, saad, muidugi saad. Kontaktinfot andma aga ei rutatud. Küsisin, mis ta nimi on. “Kasha”. “Mis keelt ta räägib?”. Sain vastuseks, et poola. Hakkasin lihtsalt valjusti naerma. Neil polnud õrna aimu, millest nad mulle räägivad! EESTI tüdruk KASHA, kes räägib ainult POOLA ja inglise keelt, kuid kes on selles töös ikka jubehea – selge märk, et peaksin sellest kõigest vaimustuses olema! Hiljem mehed möönsid, et võib-olla ta ikkagi ei olnud Eestist. Halleluja!

Nad igatahes palusid, et ma ei teeks otsust enne, kui olen järgmisel päeval proovipäeval käinud.

Õhtul “kodus” olles helistas mulle Joosep. Ütles, et ta on meile mõlemale töö saanud, mul vaid vaja ühele mehele kinnituseks oma resümee saata. Töö oli mangofarmis, mis asub Austraalia hoopis teises osariigis, minust nelja-viiepäevase autosõidu kaugusel. Ütlesin Joosepile, et annan talle homme teada, sest mul selles teises kohas just homme proovipäev. Isegi, kui see heategevuse asi oli kõik rohkem kui veidi kahtlane, pakkus see mulle huvi. Tahtsin selle toimimist näha ja alles siis oma järeldused teha.. ning võibolla pakkus mulle ka sportlikku hasarti selle jälgimine, kuidas minuga ikka järjepidevalt manipuleerida üritati. Hoiab vähemalt põnevust üleval. Joosepile see variant aga ei sobinud. Talle anti see võimalus vastuvõtmiseks vaid sellekssamaks päevaks ning erandid kõne alla ei tulnud. Palusin Joosepilt pooltunni, mille ta mulle ka andis. Selle ajaga jõudsin järeldusele, et see farmipakkumine on ühekordne, kuid müügiasi jääb väga tõenäoliselt igaveseks õhku. Ja nii see otsus sündiski – mangofarm it is!

Kuna mu sportlik hasart veel järgmiseks päevaks järele polnud andnud, läksin ikkagi sinna proovipäevale ka. Ala, kus me töötasime oli täidetud vaesemate korterikompleksidega, kus ühes majas oli 40 korterit. Kusjuures see ei tähenda sugugi, et majad kõrged oleks olnud – seal oligi ainult 2 korrust, kuid see 2 korrust on tihedalt pisikesi kortereid täis.

Nn potentsiaalse kliendiga hakkas manipulatsioon juba esimesel uksel pihta. Mees pööras hoobilt tähelepanu pärast kiiret enesetutvustust hoopis minule, öeldes, et olen Euroopast ning esimest päeva tööl ja äkki proua võiks olla nii kena ja mu päevale kaasa aidata, selgitades, mis asi on guide dogs ja mida tema sellest arvab. Mõtlesin juba seda küsimust kuuldes, kui geniaalselt pahaaimamatu ta sellele inimesele näida võib. Aga see oligi tõesti geniaalne – panna inimene ise kohe rääkima, kuivõrd hea asi see on, sest iseenda sõnu usub ta tunduvalt rohkem kui müügimehe. Päädis see sellega, et ta panigi naise kirja. Vähemalt läheb raha heasse kohta.. Või nii ma vähemalt loodan.

Kohe pärast seda naist viis härra Treenija mind sellest majast eemale ja tahtis mulle hakata oma manipulatsioonippe veel selgitama ka, et ma ise oskaks ka järgmine kord niimoodi teha. Peatasin ta kohe alguses poole tema jutu pealt kinni ning palusin, et saaksin edasi näha, kuidas töö käib. Selleks hetkeks olin ühtlasi aru saanud, et nad pole elusees mu CVd lugenud ning ongi inimesi lihtsalt headhuntina järjest vette hüppama kutsunud.

Väga põnev jälgimine oli. Ma ei öelnud härra Treenijale kuni meie aja lõpuni välja, et olen ise müüki teinud ja tean müügipsüholoogiast nii mõndagi. See, et mul müügis mingeid meeletult suuri numbreid pole ette näidata, ei tähenda, et ma asjadest aru ei saaks.

Meile oli ajaliselt teada, et mu jälgimisaeg hakkab läbi saama, mistõttu hakkasime liikuma parkla poole, kuhu mulle auto pidi järgi tulema. Härra Treenija küsis, et mis ma siis arvan, mitu inimest ma homme suudan ise kirja panna. Naersin ja ütlesin, et see on väga arukas mõte – panna mind ennast juba end ette kujutlema selles tööpositsioonis, veel enne kui ma ise mingisugusegi kinnituse olen andnud.You really haven’t read my cv, have you?”. Sel momendil sai ta ise ka aru, et selle asemel, et mind olla terve päeva eduga manipuleerinud, olin temast hoopis sammu võrra ees olnud. Kuigi just tema pirni põlema löömise hetkel oli firmapoolne auto järgi jõudnud, palus härra Treenija, et ta saaks mind minutiks-kaheks veel röövida. Mina aga istusin autosse, teades, et ma ei näe teda enam kunagi, ilma selle üle igasugust kurbust tundmata, öeldes vaid, et oli meeldiv tutvuda. Härra Treenija egole oli see niivõrd suur vops, et ta üritas mind pärast seda veel kuni minu äralennu päevani õudselt kohvile kutsuda. Mõistagi ma aga ei läinud.

Kui mind autoga kesklinna tagasi viidi, siis autojuht, kes oli esimesel päeval üks intervjueerijatest ehk siis üks bosse, tahtis väga mu muljeid kuulda. Ütlesin talle ausalt välja, mida sellest kõigest arvan – mida arvan tööst, enda treenijast, tiimijuhist, muuseas ka oma kogemustest. Mul ei olnud mitte midagi kaotada. Mees oli mu aususest nii rabatud, et mitte ei pannud mu kriitikat pahaks, vaid pakkus mulle järsku hoopis tiimijuhi kohta, millega kaasneb rohkem raha ja väärikust. Mina ei hoolinud aga kummastki. Nii juhtuski see, et ütlesin ära liidrikoha selleks, et minna oma juuradiplomiga farmi mangosid korjama. Vot seda ei oleks ma 3 aastat tagasi unes ka osanud ette näha. Head aega, mõistus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s