Austraalia, Austraalias reisimine, Couchsurfimine, Riigid, kus olen elanud

Minu kolmas host – Sam

Esmaspäeval läksin niisiis lennuki peale. Kuigi ma Darwinit jälestasin, olin ikkagi oma olukorda aktsepteerinud ning mulle oli see vorstipealinn kalliks saanud. Ei olnud aga midagi. Mind ootasid uued seiklused. Mulle isegi tundub, et backpackerina reisimine annab omajagu suure panuse oskusele lahti lasta asjadest, lihtsalt edasi minna.

Minu lend oli Cairnsi linna Queenslandi osariigis, kuskandis ka mu farm kusagil pärapõrgus pidavat olema. Plaan oli couchsurfida Cairnsis paar päeva ning siis hääletada Townsville’i, mis asub Cairnsist kolmetunnise autosõidu kaugusel lõuna poole, ja olla seal kuni Joosep mind millalgi nädalavahetusel peale korjab. Ka Townsville’is oli host juba olemas ning mina teadsin, et mind ootab laupäeval mingi 70-ndate stiilis pidu, kuhu mu host mu kaasa võtab. Kuna Townsville’i mees oli minust vaid paar aastat vanem, siis olin isegi elevil, et endavanustega aega veeta saan. (Kaardil on väike nooleke kirjaga “to Townsville” täitsa pildi all ka välja toodud).

img_1934-1

Darwinist lennu peale minnes oli juba lennujaamas kuulda järjest, kuidas erinevad väljalennud tormihoiatuse pärast hilinevad. Minu lennu kohta ei öeldud midagi. Boarding algas ka õigel ajal. Kui kõik aga juba lennukis olid, siis capitan ütles, et meie väljalend hilineb sellesama tormihoiatuse tõttu. Naljakas oli see, et probleem polnud nagu selles, et lennuk ei saaks õhku tõusta, vaid Austraalia seadus keelab lennujaamatöötajaid õues viibida siis, kui väljas torm on. Oleks siis, et lõi välkugi või kasvõi müristas – ei, VIHMA sadas. Vihma! Niisiis ei tohtinud lennujaamatöötajad meie lennu pagasit lennukile laadida. Ja me reaalselt istusimegi seal kuni valangu lõpuni. Lend ise oli üsna muretu. Maandudes olid inimesed väga rahutud lennukist maha saama. Lennujaamas oli aga mingi arusaamatus ning lennult maha saamine viibis. See pahameelepuhang.. Kogu asi viivitusega Darwinis ja Cairnsis kohapeal võttis 2 tundi rohkem, kui lennuplaan oleks ette näinud, kuid ega see vingumine meid siis kiiremini lennukist välja saama lase. Mulle pakkus see kõik nalja.

Olin juba Darwinist saati oma hostile kirjutanud, et hilinen, paludes, et ärgu ta mulle lubatud ajal järgi tulgu. Lennukist välja saades saatsin talle sõnumi ning pagasikonveieri ääres saatsin teise, et kohe-kohe saan pagasi kätte. Tema vastas, et okei, mingu ma siis avalikku reisijate üleskorjamispunkti. Leiangi koha ülesse ja ootan seal 10 minutit, 15 minutit, 20 minutit, 25 minutit. Ega ma polnud päris kindel ka, et mismoodi see mulle järgi tulev mees välja näeb, tema autost rääkimata. Üks hetk kirjutasin oma sõbrale, et äkki ta juba oli siin, kuid nägi mu nägu ning sõitis selle peale kiiresti minema. Sõber naeris, et minu enesehinnang on küll 10/10. Olgu selle enesehinnanguga, kuidas on, aga olin seal juba pool tundi seisnud. Järsku kirjutab see mees tõlkes midagi sellist nagu “mis toimps?”. Ma hakkasin seda lugedes valjusti naerma – tema ajudega küll kõik korras ei saanud olla. Kui ütlesin, et ma juba ammu väljas ootan, siis kukkus tema vabandama ja väitis, et ootas minult veel mingit viimast kinnitust.. Mis kuradi kinnitust, kui ta ise oli mulle öelnud, et mingu ma teda ootama..?! Noh, misiganes, 10 minuti pärast oli ta igatahes seal.

Autos selgus, et ta on Sudaani päritolu mees, kes elab juba paarteist aastat Austraalias. Tema inglise keele tasemega seda väidet kokku viima just ei hakkaks. Tal on siin Cairnsis mingi oma äri, kuid sellest, millega ta tegeleb, ma ei saanudki kohe päris ausalt lõpuni aru..nagu ka paljudest muudest asjadest, mis ta rääkis. Ja ma siiralt arvan, et seekord ei olnud probleem minus.

Ma täiesti ausalt tegelikkuses pööran tähelepanu sellele, et kelle juurde elama lähen ning üritan valida inimesi, kelle puhul on aru saada, et ta on paljusid inimesi hostinud NING saanud palju positiivset tagasisidet. Samil oli tagasidet jäetud tunduvalt rohkem kui nii mõnelegi teisele. Positiivsust kuhjaga! Mulle jäi silma ainult üks negatiivne tagasiside, kus kirjutati, et kuna Sami juures ööbisid keskid teised veel, kes said vaba toa endale, siis tema pandi magama Sami enda tuppa, Sami voodi kõrval asuvale madratsile. Ka Sam ise jäävat sinna tuppa. Aga teised olid kõik positiivsed tagasisided..

Kui me autoga tema poole sõitsime, siis järsku Sam vaatas mulle otsa ja ütles, et ta peab mult teene paluma. Ma ei tea, miks ma nii ebameeldivate ootustega olin, kuid mul hakkas KOHE sees keerama. Kui palusin kuulda, mis teenet ta mult palub, siis algas järsku mingi 5-minutine sissejuhatus, mille kuulamine üha enam aitas kaasa sellele, et mul juba kõiksugu erinevad stsenaariumid peast läbi käisid. Oli Samil nimelt tema nõbu külas. Olin nii kindel, et see jõuab selleni, et ma Sami toas pean magama ja juba üritasin välja mõelda vabandusi, kuidas kiiresti tema juurest minema saada. Tuli aga välja, et ta hoopis tahtis, et ma ta nõbule valetaks, et ma airbnb-ga seal olen, sest nende kultuuriruumis ei vaadatavat couchsurfimisele kohe kindlasti hea pilguga. Kivi langes südamelt. Muidugi võin valetada! Silm ka ei pilgu!

Tema maja garaaži jõudes ütles Sam tühja koha pealt, et ma magan tema toas. Olin vist automaatselt näost valge. Paar sekundit hiljem lisas ta küll, et tema ise magab õues. Ma ei tahtnud igaks juhuks teadagi, mida tähendab kortermajas õues magamine, ning selleks, et lihtsalt vaikselt nõustuda sellega, et mul oma tuba on, kus ma ÜKSI magan, siis olin kohe üsna tasa.

Tuppa astudes sain kohe tutvuda Sami nõbuga – 26-aastase ameeriklanna Nasrienega, kelle vanemad on mõlemad Egiptuse päritolu. Ta ilu võttis mind hoobilt sõnatuks!

Samiga koos tema toa poole sammudes, kukkus ta järsku vabandama, et kui veryvery sorry tal on, sest tal tuba veidi sassis, kuid me võime seda kohe KOOS koristama hakata. Tuppa astudes trummeldas mul kõrvus endiselt see “veryvery sorry” – ma ei teagi, et kas tema korrutas seda lihtsalt pidevalt edasi või oli minul vaja lihtsalt millestkigi mõelda, et kõiki neid mööda tuba vedelevaid trussikuid oma ajust kustutada. Samal ajal kui tema oma trussikuid mööda tuba korjas, panin mina toa nurka maha oma koti ning läksin Nasrienega tutvust tegema. Kuna üsna kohe selgus, et me mõlemad näljased oleme, siis tekkis plaan välja sööma minna.

Autos tuli välja, et ka Nasriene ise oli vaid paar tundi enne mind lennukiga Cairnsi jõudnud, mistõttu ta palus, et me linnale ka pilgu peale heidaks, mis minule muidugi väga mugavalt sobis.

Autoga ringi sõites jäi meile mõlemale Nasrine’iga silma koht nimega Night market. Sam ütles, et sinna me ei taha minna, sest see täitsa mõttetu. Nasrine surus oma tahte aga liblikaliku kergusega läbi – see oli ka esimene hetk, kus ma teda vaatasin ja TEADSIN, et me temaga hakkame veel hästi läbi saama. Jätsime auto ühte suurde parklasse ning jalutasime peatänavalt mööda suurest kuusest ning tervest hulgast eri baaridest ja kohvikutest, mis melust pakatasid. Night market ise oli nagu pisike Chinatown, mis on kõik ühe katuse alla ära mahutatud. Saadaval oli absoluutselt kõike ning huvitaval kombel 100% kõik müüjad ning teenuspakkujad olid oriendi päritolu. Sellest õhtust sain juba esimese aimduse, et Cairns on puhtalt üks kommertslik turistilinn. Not my cup of tea.

img_1938-1
Kuusk keset palmipuid

img_1937-1

img_1936-1

“Koju” jõudes käisin üle nii oma toa kui ka vannitoa, et välja selgitada salakaamerate asukoht, kuid minu kogenematu silm aga ühtegi tuvastada ei suutnud. Tuba oli tegelt aga vinge – suur mugav voodi, toas oli konditsioneer ning mul oli päris oma vannituba.

img_1914

img_1916

Ma pidin neile igatahes ikka paras rott näima, sest kui arvasin, et Dale mind printsessina kohtles, siis seal oli juba midagi ebamaist mängus.

See öö mul seal viimaseks ka ei jäänud. Nasrine’i pärast vist. Ma ei tahtnud teda selle mehega üksi jätta. Ning hästi tegin, sest meie kultuuriprogramm oli meeletu! Ma üksi poleks elusees jõudnud pooltessegi nendesse kohtadesse, kus me käisime:

  • Loomaaed Cairnsi kesklinnas, mis oli kohe kindlasti kõige veidram loomaaed, kus viibinud olen, sest see oli suure ärihoone viimasel korrusel.. Kui Sam meid sinna hoonesse viis, siis olin täiesti veendunud, et tal pole õrna aimu, mida ta teeb ega kus me oleme. Aga oligi seal hoones sees loomaaed! Veel veidram oli see, kuidas see loomaaed toimis – inimesed kohe üsna otseses mõttes lihtsalt jalutasid loomade ja lindude seas ringi. Mõnel elukal oli väike aed ümber, et talle personaalruumi jätta, kuid see ruum oli sel juhul siiski üsna minimaalne. Linnudki tundusid suht stressis. Kui me kolmekesi hakkasimegi ühte kuplisse (seal olid eraldi kuplid, mis olid vist siis ehitatud konkreetsete lindude elupaigale võimalikult sarnaseks) sisse astuma, siis juba esimese minuti jooksul üks suur papagoi lendas väga vihaselt minu suunas ning üritas passivagressiivselt sõprussuhet luua. Varsti olid ka ta teised semud kohal ning kuna Sam ja Nasrine põgenesid juba esimese linnu peale, oli mu peal varsti 6 lindu, kes sõna otseses mõttes üritasid mind ja tervet minu omandit nahka panna. Väikesed vihased tõpranäod! Kuna ei Sam ega Nasrine ei julgenud mind päästma tulla, vaid lõbustasid end minu nahka panemisest videote tegemisega, pidin ma kurja vaeva nägema, et neist tõpranägudest vabaneda ja rahulikult oma teed minna.
    img_1878
    Esimene vihane tõpranägu
    img_1912-1
    Mind näksiti ikka rängalt.

    img_1894-1
    Koaala, kellel on vaade..linnale. Kusjuures Nasrine üritas seal plaksutada ja teda üles äratada. Pidin selle peale pikali kukkuma, sest 1) ma ju arvasin, et ta on tore, kurat võtaks 2) ta pole kindlasti ainuke ajuhiiglane, kes arvab, et koaala võiks tema jaoks üles ärgata. Jube!
  • Kõik peamised tourist attractionid Cairnsi ümbruses. Naljakas on see, et kui ma ütlen ümbrus, siis me räägime ikka 100+ kilomeetritest. Tihti istusin seal autos ja mõtlesin, kust see tuleb – olen siin Austraalias, elan teiste inimeste juures ilma rahata ja siis nad tassivad mind veel niimoodi ringi kah.. ja need kohad olid imelised! Peamiselt erinevad kosed ning loodusbasseinid, kus saab suhteliselt külmas vees mõnuleda (mis on kliimat arvestades lihtsalt imeline!). Samuti käisime Mossman Gorge’is, mis on paarikilomeetrine retk läbi vihmametsa. Seda viimast jumaldasin kõige rohkem, sest mul õnnestus Nasrine pärisrajalt ära meelitada kõrvalrajale (meil polnud õrna aimu, kus Sam üldse oli) ning tänu sellele olime me teel, kust pole meeletu hulk turiste läbi roomanud. Sellega tegime me matka, mis põhirajast oli umbestäpselt poole pikem (mis on ka ilmselt põhjus, miks seal peale meie endi nägime vaid maksimaalselt nelja teist inimest, kes meile vastu tulid ja andsid enesekindlust, et me ikka Mossmani rajal oleme, mitte ei jaluta kuhugi aborigeenide koopasse, et seal ära ohverdatud saada või midagi). Minu jaoks oli Mossman superäge – jalutadki konkreetselt vihmametsas. VIHMAMETSAS! How cool is that!
  • Snorgeldamine Suurel Vallrahul. See kusjuures juhtus megalampi. Nimelt olin vahepeal hakanud mõtlema, et äkki ma ikka ei peaks Townsville’i minema, sest Joosep poleks mind saanud sealt peale võtta kuna tal algas töö juba pühapäeval. Liiga palju ma ka hääletada ei tahtnud, sest mind ennast hakkas ka juba ära ehmatama, kuidas inimesed pidid õudusest pikali kukkuma, kui ütlesin, et hääletada kavatsen. Võib-olla need lennujaamamehed ei olnudki niiiii tobe-paranoilised.. Samal ajal kui ma Townsville’i ideed ühele ja teisele poole kallutasin, tuli piiks, et mul on uus email. Mulle oli kirjutanud üks Cairnist poole tunni kaugusel elav mees, kellele ma veel Darwinis olles couch surfingu requesti saatsin. Olin talle kirjutanud, et ilmselt lähen nädala keskel Townsville’i, kuid loodan, et kui mu plaanid muutuma peaksid, siis ta oleks endiselt nõus mind hostima. Tema oli mulle selle piiksuva emailiga kirjutanud, et Townsville on täitsa mõttetu – ärgu ma sinna küll mingu. Lugesin seda ja hakkasin naerma. No selge siis, ei mingit Townsville’i, lähen hoopis sellesama emailitaja juurde. Andsin Samile ja Nasrinele ka teada, et õigepea kolin uude kohta. Olin kolimispäevaks kokku leppinud neljapäeva. Kolmapäeval aga, kui me jälle midagi vaatama sõitsime, siis sain nende omavahelisest vestlusest (omavahel rääkisid nad pea alati araabia keeles), et Nasrine pahandab Samiga, et too pole siiani suutnud korallirahu bookingut ära teha, kuigi teab algusest peale, et Nasrine sinna minna tahab. Ja teate, see on tegelt lausa halenaljakas, kuidas Sam elabki justkui teisel planeedil. Tal lähevad asjad kuidagi täiega meelest ära, isegi nende asjadega juba tegelemisel – ikka läheb untsu. Ta “tegi” seda bookingut juba esmaspäevast saati. Nasrine on aga kõva mutt. Lihtsalt istus kukil senikaua kuni oma tahtmise sai. Paras kino ikka! Igatahes kolmapäeval, kui nad sellest autos rääkisid, ma muuseas küsisin, et palju neil see booking maksab. Sam ütles, et nii 150 kanti, küsides kohe, et kas ma ikka tahan ka tulla. Kui ma poleks istunud, siis oleksin pikali kukkunud. Ma ei uskunud elusees, et see nii palju maksta võiks. 150 INIMENE. Mu vastus kõlas umbestäpselt kuidagi nii nagu: “hehehheeehehehhee…… ei”. Sellele järgnes minu suureks üllatuseks see, et Sam hakkas järjest minema allapoole, et kui ta leiaks sellise ja sellise hinnaga pakkumise, kas ma siis tuleks. Vastasin igakord, et Eiei Eiei. Minu jaoks oli mõeldamatu, et ma kuskile enne tööd lihtsalt üle soti alla panen. Lõpuks Sam ütles, et davai, sada dollarit ja siis tuled. Tuli meelde, kuidas ema ütles selle kohta, kui indoneesias käis, et ta kahtseb kogu südamest snorgeldamisvõimalusest mitte kinni haaramist. Sitta kah. Olin nõus. Ja see oli TÄIEGA väärt seda!
  • Neljapäevase päeva ma tahtsin omaette olla. Kopp oli ees kõigest ja kõigist. Käisin üksi linna peal ja rannas jne. Õhtuks oli meil Nasrine’i ja Samiga kinni pandud laud indoneesia restoranis. Me käisime üleüldse iga õhtu väljas söömas, sest mitte keegi meist ei osanud süüa teha. Ja peab tunnistama, et mul ei lastud mitte ühelgi neist kordadest rahakotti lahti teha. Seda ka seal restoranis. Lihtsalt istu ja ürita aru saada, et millega sa selle kõik välja teenisid..

Reedel pärast snorgeldamist oli kokku lepitud, et Sam korjab meid laeva pealt ülesse, viib mu koju, et ma saaks asjad lõpuni pakkida ja siis viib mind 30 minuti kaugusel asuvasse Palm Cove’i, kus ootab mind minu uus host. Sam oli üritanud mind juba mitu päeva ümber rääkida, et jääksin tema juurde, sest Nasrine lendab ka laupäeval juba ära ja et me saame siis kahekesi chillida. Ooei. Hel no! Ma ei saanudki Sami puhul lõpuni aru, et kas ta on lihtsalt üks helde mees, kellele meeldib seltskond VÕI oli ta räige pervert. Tema juures elades otsisin oma sealviibmise viimase hetkeni neid salakaameraid. No ei leidnud!

Nasrine ja Sam minuga hüvasti jätmas. Sam ütles mulle isegi seal veel, et äkki ma ikka ei lähe.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s