Austraalia, Austraalias reisimine, Couchsurfimine, Riigid, kus olen elanud

Minu neljas host – Chris

Diil Chrisiga oli selline, et kuna ta on reedel kella 11ni õhtul tööl, siis võin lihtsalt sealsamas baaris, kus ta töötab, hängida kuni ta lõpetab. Baaris pidi wifi ka olema. Sobib!

Nasrine ning Sam kallistatud, võtan ma siis oma kodinad ning tassin need lähedal asuva bussipeatuse pingi peale. Suht kohe oli tunne, et midagi on valesti. Mul oli autos kogu aja telefon käes olnud, sest plaanisin ühe telefonikõne teha. Aga kus see telefon nüüd siis on? Südamest käis piste läbi. Üritasin veel Samile lehvitada, et ärgu sõitku minema, kuid ta oli vist minuga hüvastijätmisest nii haavatud, suutes vaid gaasi vajutada, et hing valust nõnda ei nõretaks. Hakkasin kiiresti oma käekotti ümber kallama. “Palun ole siin, palun ole siin”. No ei ole, mitte kuskil ei ole. Ärkasin oma suurest ähmist selle peale, kuidas üks meesterahvas mind kõnetas. Olin kogu aja telefoni otsimisse nii süvenenud, et isegi ei pannud tähele, et ta seal on. Ta küsis, et mida ma otsin. Ütlesin, et mul jäi telefon just sõbra autosse. Ta vastas “But can’t you call him?”. Päriselt ka, mees? Ja nad veel väidavad, et inimene peaks elu intelligentseim vorm olema.. imeline, lihtsalt imeline! Kõigele lisaks tuli välja, et tal ka telefoni polnud. Ta oli lihtsalt tulnud sellest samast baarist, kus Chris töötab, üle tee, bussipeatuse juurde suitsu tegema.

Sain sama mehe nõusse räägitud, et ta mu asju valvaks senikaua kuni lähen üritan baari eest wifit kätte saada, sest bussipeatuseni see ei ulatunud. Ise polnud ka kindel, kas oma asjade sellele homo erectusele usaldamine just parim idee oli, kuid mul oli vaja kiiresti tegutseda. Pidin facebooki messengeris Samile helistama. Esimest kõne ta vastu ei võtnud. Saatsin talle sada sõnumit, sest mäletasin, kuidas tal telefon tegi valju piiksu, kui keegi messengeris kirjutab. Kirjutasin järjest sõnumeid, mille ainus sisu oli “Sam”. Lootsin, et see tihe piiksutamine äratab ta tähelepanu. Töötaski. Aga no, ta ingliskeele oskus või õigemini selle puudumine, ajas eluisu pealt ära. Tema ei saanud minust aru ja mina ei saanud temast aru. Nett kadus ka järsku ära. Ma nii lootsin, et ta otsib telefoni vahepeal ülesse ja toob selle mulle tagasi, kuid kui neti uuesti üles leidsin, ütles ta mulle “no phone, no phone”. See pole võimalik, et seda telefoni seal autos ei ole. Lihtsalt pole võimalik! Ta sõidusuund muutus aga sellegipoolest minu juurde tagasi.

Kuna nad olid juba parasjagu kaugele jõudnud, siis sain mina selle ajaga veel enda kotid läbi puistada ning tänaval inimesi paluda, et nad ise mulle helistaksid. Isegi veidralt munadeta olin inimesi niimoodi “tüütades”. Kahel korral sain korvi ning just siis, kui olin juba endale öelnud, et oodaku ma Sam lihtsalt ära, otsustasin viimastelt inimestelt veel ikkagi küsida. Mees ja naine kahe koeraga. Nii. Davai. Võta kokku end. Ja oh sa poiss – ikkagi homo sapiensid! Naine hakkas kohe numbrit valima. Telefon kutsub. Aga ei helise ta ei minul ega võta ka keegi teine vastu. See oli esimene hetk, mil ma hakkasin mõtlema, et raibe, ega ma seda auto katusele ei pannud ega seda sinna jätnudki. Kuradikurat. See naine oli igatahes isegi rohkem ähmi täis kui mina. Nägin, kuidas tal oli raske mind sinna jätta. Ta isegi küsis, kas mul ööbimiskoht olemas on jne. Pakkus, et me võiksime temaga facebooki-sõbrad olla, et siis kui keegi talle helistab, saab ta kohe mulle teada anda. Ma ei pidanud seda vajalikuks, sest kui keegi mu telefoni kusagilt leiab, valivad nad ilmselt kellegi, kelle number mul ka salvestatud on, mitte mingit võõrast hiljuti helistanud numbrit. Tema ikka raius, et no igaks juhuks. Midaiganes. Kui see tal öösel paremini magada aitab, las siis lisab sõbraks.

Kui Sam autoga tagasi jõudis, puistasin selle niivõrd täielikult läbi, et iga läbi inspekteeritud sentimeetriga muutus aina valusamaks reaalsuseks teadmine, et ma vist tõesti panin selle auto katusele VÕI see on haihtunud. Ja see viimane vist pole väga tõsiselt võetav variant. Kirusin end, sest teadsin, et akut ei ole telefonil igavesti ning helin on ilmselt nii madal, et kui telefon kusagil põõsas vedelebki, siis keegi seda tõenäoliselt ei kuule. Jalutasime Nasrine’iga kuskil kilomeetrijagu veel edasi ka, lootes seda maast leida, kuid ei midagi. Saatsin Sami ja Nasrine’i igatahes minema ning ise lonkisin sinna baari, kus minu host pitsameistrina töötab. Rääkisin talle ka siis tabavatest hiljutistest sündmustest. Üha enam tuli räme enesehaletsus peale, sest olin selle telefoni ostnud vaid mõned päevad enne Austraaliasse tulekut, sest Joosep ähvardas, et siin wifit igas metsatukas ei pidavat olema. Seega oli nutitelefoni vaja. Jõudsin Joosepile veel messengeris helistada, kus ta üritas mind lohutada ning ütles, et paarikümne taala eest peaks poest suht korraliku panni saama. MIS KURADI PANNI? Ma tahan oma telefoni tagasi. Kuradikuradikurat.

Chris ühel hetkel ütles mulle, et kui tahan, siis võin tema jalgratta võtta ja minna vaatama, kas leian telefoni üles. Nii mina kui tema mõlemad teadsime, et see ettevõtmine oleks lihtsalt ajaviide sellele, et ma seal baaris istuksin ja end haletseksin – võimalus telefoni leida oli suhteliselt nullilähedane. Nii ma siis seal kärutasin ringi selle jalgrattaga. Puhisesin omaette. Täiega puhisesin. Kuni sain aru, et see vingumine, mida praegu teen, ei vii mind mitte kuidagi mitte kuhugi edasi. See telefon kas tuleb kusagilt välja või ei tule. Mõlemad variandid on OK. Ma pole suremas. Kõik on ju tegelt hästi!

Ning täpselt siis, kui olin otsustanud, et mul pole mõtet seal olla, sest ma nagunii ei tea, mis teed pidi Sam kodupoole sõitis, vaatasin järsku vasakul olevale roheribale, kus põõsavarju alt midagi roosat paistab. SEE LIHTSALT POLE VÕIMALIK. Siiamaani ei usu!! Ja paningi telefoni auto katusele, raisk. Ma natuke isegi lootsin, et see lihtsalt ära haihtus. Ega ma ise ka nähtavasti homo sapiensi mõõtu välja ei anna.

Chris lõpetaski töö ilusti kell 11 ära. Mina olin selleks hetkeks juba kohalikega tutvust teinud. Kuna Palm Cove on puhas turisti”kuurort”, siis sealkandis elamiseks pead sa kas olema rikas, lihtsalt oma raha vihkama, viie tärni turist olema või jah.. lõppude lõpuks jõuab kõik selleni välja, et sa pead oma raha vihkama, sest seal on kõik lihtsalt ulmekallis. Aga kuradi ilus!

Chris oli mind juba ette hoiatanud, et ostku ma vajaliku toidumoona juba Cairnsist ära, sest sealt midagi osta ei jaksa. Tal oli õigus.

Baarist jalutasime me siis koos tema kodu poole. Ta elas baarist nii 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Olin temast väga huvitunud. Ei, mitte SELLES mõttes. Ta on 55-aastane.. Ta pakkus mulle huvi seepärast, et oma couchsurfingu profiilil oli ta oma missiooniks pannud elada iga päeva nii nagu see võiks olla tema viimane elupäev. Küsisin üsna kohe, et mis see tema lugu siis on. Aga tal polnud mingit lugu. Kui hiljem veel küsisin, et mis teda on viinud selle filosoofiani, mis ta sinna profiilile oli kirjutanud, siis ta isegi ei mäletanud selle kirjutamist ja ütles mulle, et ega ta sellesse jamasse usu kah.

Joosep oli mulle selsamal päeval andnud valikuvariandi, et ta tuleb mulle laupäeval sinna järgi, sest tal algab töö alles pühapäeval. Pidin talle teada andma. Teadsin, et Chrisi elus pettunud heietusi ma 2 või rohkem päeva nagunii kuulata ei viitsiks. Otsus tehtud.

Hoolimata Chrisi masendavast vaibist, oli mul Palm Cove’i üle siiski hea meel. Täielik paradiis! Chris elas ka mingis resordis, kus esimese asjana pärast (muide jälle oma toas) ärkamist, sain supersuurde basseini ujuma minna. Täiesti üksinda. Imeline!

img_1979

Õhtul avastasin facebookist ühe sõbrakutse. See koertega naine, kes tahtis mindki nagu kodutut koera koju tassida. Süda ütles, et peaksin temaga ühendust võtma. Kirjutasingi talle ja jäime jutustama. Ta ütles, et kuna ta ise reisib palju ja üksinda ning teda on palju aidatud, siis on see hea karma ja vaid iseenesest mõistetav, kui tema sama teeb. Leppisime kokku, et saame järgmisel päeval lõuna ajal kokku. Ja saimegi. Ta oli imeline. 32-aastane naine, kes oli ikka väga minu moodi. Leppisime kokku, et kui ma farmis lõpetan, siis tõmban talle traati ja siis tripime temaga kohtadesse, kus saan päriselt ka kaljusid mööda ronida ja alligaatoritega võidelda. Kohtadesse, kus pole turistidest haisugi.

Minu ja selle naise vestlust segas see, kuidas me mõlemad jäime vaatama paarikümne meetrikaugusel kõndivat palja ülakehaga meest. Ilus mees oli. Vähemalt kaugelt. Paari sekundi pärast olin ma sunnitud ise seda ka mitte uskudes tunnistama, et tunnen seda meest. Polnud see nii ilus mees midagi. See oli mu sõber Joosep.

Joosep viis minu lõunale, pärast mida vedelesime veidike rannas ning siis tuli kojuminek. Uueks koduks Dimbulah karavanipark. Joosep tahtis veel valges sõita, et ma ei peaks šokeeritud saama alla aetavatest kängurutest, kes hämardudes oma suikunud elust ja päevakuumusest ellu ärkavad ja edukalt demonstreerivad seda, kuidas evolutsioon on neile küll võimsa keha andnud, kuid täitsa ajudeta jätnud. Ja ega see valges jõudmine selles mõttes ka halb idee polnud, et saan ju näha, mis koht see siis on, mida ma järgmised 6 nädalat pean koduks kutsuma. Siis polnud mul veel õrna aimugi, mis mind ees ootab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s