Austraalia, Austraalias töötamine, mangofarm, Riigid, kus olen elanud

Dimbulah – koht, kus unistused purunevad ja uusi ei teki 

Joosep ütles mulle juba siia sõites, et Dimbulah on koht, kus unistused purunevad ja uusi ei teki. Mul polnud õrna aimu ka, et täna, mil olen siin juba täpselt kaks nädalat olnud, võiksin siin istuda ja mõtelda, et enam rohkem ei saaks see ütlus tõele vastata. Fuck.

See karavanipark, kus meile elamine korraldati, oli.. karavanipark. Sõna otseses mõttes midagi sellist, mida sa “Kodus ja võõrsil” telesarjas näha võiksid. Meie koduke oli üks suur metallkast, mis oli omaette jaotatud kuueks väiksemaks metallkastiks. Minul tuba nr 1, Joosepil 2. Mu oma olevat parem, sest siin ma pidavat vähem kibelema dilemmas, kas süveneda naabri-Mati või naabri-Kati filmi vaatamisse, sest seinad reaalselt kostuvadki niivõrd hästi läbi, et sul pole vaja pilti nähagi, et aru saada, mis kõrvaltoas vaadatavas filmis toimub. Veab mul. Saan vaid Joosepi filmidele keskenduda.

Sinna jõudes sai Joosep sõnumi, et mul läheb veel terve nädal enne kui tööd saan. Saadavas infos nimelt ei saa kunagi kindel olla, sest farmindus on ala, mis sõltub mittekontrollitavatest asjaoludest nagu ilm ja noh.. ilm.

Joosep käis ja vabandas ette ja taha, et ta mind siia tõi. Tema vist sai isegi paremini kui mina aru, et nädal aega veeta siin metallkünas täiesti ihuüksi, toas, mis meenutab rohkem haiglapalatit kui et oma õdusat punkrit, on kuradima masendav. Samal ajal olin ma ka ilmselt oma erinevate resortide ja INIMESTEGA täiesti ära hellitatud. Järsku tundus idee sellest, kui ma ikka veel Cairnsis selle salaperverdi juures elaks, täiesti ok ideena. Mis OK? Lausa HEA idee!

Tegelt sain endaga hakkama. Teisel päeval lausa mõtlesin, et lähen pargiomaniku juurde ja pakun end tasuta tööjõuks – oleksin olnud isegi nõus vetsusid puhastama. Joosep lubas aga küsida, et kas saaksin äkki enne oma Agrilabouri kaudu korraldatud tööd – kuuris päevläbi mangosid kaaludes -, veidikenegi end rakendada selles samas farmis mangokorjajana. Küsis ka. Mind lubati kuskile listi panna, sest neid, kes farmis mangosid tahtvat korjata, olevat lausa terve kari. See selgitab seda, miks me Dimbulahsse sõites iga suurema farmi juures nägime silti “NO WORK HERE”. Backpackerid on töö saamiseks lausa meeleheitel. But well, so was I. Mitte nagu otseselt raha pärast (kuigi seda oli ka tegelt vaja) ega sellepärast, et oma farmipäevi täis saada, vaid sellepärast, et ma päriselt ka EI SUUDA päevläbi mitte midagi teha.

Tööle sain kusjuures veel sellelsamal nädalal. Reedeks. Yay. Mu Agrilabouri-mees ütles, et mingu ma ja proovigu see asi järgi, sest jah, nii palju kui temale on mulje jäänud, siis ega see pickimine valge inimese töö ole. Pidin naerust püksi laskma, kui ma sinna people moverisse, millega nad korjajaid transpordivad, sisse astusin ja nägin, et reaalselt olingi seal ainuke valge inimene. Minu väljaõpe nägi välja nii, et üks pisike kehva ingliskeelt rääkiv mees tuli minu juurde, vaatas veidi mu kõrval olevat mangopuud, haaras sealt spetsiaalse käetehnikaga ühe mango, pani pritsmasinasse, patsutas mulle seljale, ütles midagi selle kohta, et valesid mangosid korjata ei tohi, naeratas ja siis kõmpis minema. Oota oota. Millised need õiged siis üldse on???

Üritasin siis vaadata, mis mu uued sõbrad-asiaadid tegid ning lihtsalt katsusin neid matkida ilma, et absoluutselt saaks aru, mida ma seal teen või ei tee. Kui oma aasia sõpradelt nõu küsisin, ajasin neid ka segadusse, sest varem pidavat väga suurte mangodega puud olema ja nüüd nad lihtsalt otsivad suht tooreste puude pealt neid “õigeid”, mis veel sobivad. Päeva kestel tuli välja, et meie grupi mangod ongi teiste gruppide mangodega võrreldes liiga väiksed ehk siis valed. Okou, valede mangode korjamise keelamine oli ainus instruktsioon, mis ma üldse sain ja olin selle vastu juba eksinud.. Tähendas see üsna lihtsalt seda, et need mangotreenerid käisid päevläbi seal meie gupis üritamas selgitada, et mis see õige mango siis on. Ah whatever. Ma vihkasin tervet seda päeva.

See töö, see ei ole tõesti valge inimese töö. Mind vallandati juba teise päeva õhtul. Kusjuures mitte sellepärast, et ma mangokorjamises sitt oleks. Teisel päeval tööle sõites imbusin vihast selle üle, et ma sitt olen, nii läbi, et olin isegi selle peale vihane, et ma vihane olin. Otsustasin enda sisemistele deemonitele koha kätte näidata ja olla parim mina, kes vähegi sel päeval olla sain. Andsin endast kõik selleks, et aru saada, millised need kuradi “õiged” mangod siis on (saades supervisorilt muide isegi kiita ja rohkem kui üks kord). Andsin endast kõik, et mu päev oleks tore ja ma saaksin seda nautida. Andsin endast kõik, et ka mu uued aasia sõbrad saaksid seda päeva nautida nii palju kui võimalik (sest lihtsalt jube on vaadata, kuidas meid hommikul people moveris sõidutatakse mangopuude juurde nõnda, et oleme kõik üksteise vastu litsutud, kõik hoides käes oma lõunasöögikotikest nagu see oleks nende viimane vara ning põrnitsedes vaikuses enda ette). Andsin kõik selleks, et kui mu uued aasia sõbrad ei saanud kõrgelt mangot kätte, olin ma võimalikult kiiresti seal, et neid aidata. Andsin kõik selleks, et kui seda mangopuhastusmasinat juhtinud õbluke aasia tüdruk üritas mangokastist kuhja mangode alt kätte saada mingit suurt kummitahvlit, mis mangosid põrutuse vastu kaitses, siis jooksin talle juba appi, et teda kõhusonga eest säästa. Andsin kõik, et meie grupis arendada koostööd ja et me oleks nagu üks pere. Ja kõik see on põhjus, miks mind vallandati. Ma ei lasknud väikestel aasia poistel ja tüdrukutel olla vaiksed ning tarmukad töömesilased. Üksteisega nalja viskamine ning oma töö nautimine on farmiomaniku arvates nimelt midagi, mis produktiivsusele kaasa ei aita. Töö peab ju tehtud saama. Iga mango maksab! Kui naljatlemine juba segab üheainsa mango jõudmist sinna puhastusmasinasse, siis see juba ei lähe mitte.

Ja nii ta siis läkski. Mind vallandati esimest korda elus, ja seda (vähemalt farminduse) töö-toiduahela kõige madalamalt lülilt. Isegi, kui ma seda tööd jälestasin üsna kogu südamest, siis mul läks ikka 24 h olukorraga leppimaks ning usaldamaks, et see minu jaoks parim oli. Keegi ei taha vallandatud saada. Veel enam korjamiselt! Pead ikka täitsa luuser olema!

Kuid jah , valge inimese töö see tõesti ei ole. Siin ka ilmselt peitub selgitus sellele, miks 90% töölistest asiaadid on – nende jaoks on 21-dollarine tunnipalk meeletult suur raha; nad on oma iseloomult juba sellised, et ei kurda halbade tingimuste üle; ning kui päris aus olla, siis absoluutne enamus neist ei oska piisavalt inglise keeltki, et midagi enamat nõuda. Selle farmeri jaoks ideaalne! Naljakas on see, et lähen nüüd esmaspäeval sellesse samasse farmi kuurialusesse viimaks tööle ning ma pole üldse kindel, kas see farmer teab, et mind veel oodata on. Lõikasin igatahes oma pikad juuksed õlgadeni maha ning kui ma madalat profiili hoian (because I need money), siis ta mind äkki ära ei tunne ja kõik läheb hästi. Saame näha.

Täna on juba laupäev ja istun mingi naise kuuris, kellega tutvusin mõned päevad tagasi pubis. Miks ma mingi lambinaise kuuris istun? Luban, et mind pole kinni seotud ega tehta minuga inimkatseid. Ma isegi veidi soovin, et see nii oleks, sest sellises olukorras oleks rohkem kindlust kui selles, kus praegu olen. Mind ja kolme poissi visati karavanipargist välja. Olimegi me seal pargis viiekesi. Waleslane Peter ja Joosep magasid sel ajal kui meie köögis muusikasaatel heietasime. Hoolimata sellest, et ma väga üritasin jälgida, et me liiga valjud ei oleks, kutsus meie “veidi” kapriisne naabrimutt karavanipargi omaniku meiega riidlema. Kuna poisid olid väga lõbusas tujus ja härga täis, siis ei oldud nõus kohe üldse oma viga tunnistama ning keelduti järgimast instruktsioone selle kohta, et peame kohe oma tubadesse minema. Hoolimata sellest, et tule kustu ära panime ja mina läksingi magama ära, saime järgmisel päeval kuskil 16 paiku minu Agrilabouri-mehelt teada, et peame poistega sealt homse päeva kella kümneks läinud olema. Vau. Mind on ühe nädala jooksul vallandatud JA elukohast ilma jäetud. Äge.

Alguses puhisesin veidi, ütlesin, et me peame omanikuga rääkima minema ning üritama asja korda teha. Agaaaaaaaa ei õnnestunud. Minek.

Ajasin siis Eesti poisi Otti ning prantslase Clementi laua tagant üles, käskisin autole hääled sisse lüüa ja linna peale minna koos uut elukohta otsima. Lihtsalt koputasin ustele, kus oli for sale või for rent silt aia peale üles pandud. Olime aga tulemusteta.

Lõpuks leidsime ühe maja, kus uksele tuli naine, keda ma olin paar päeva tagasi pubis kohanud. Joanne. Ta ütles, et majutab backpackereid küll, kuid tal on juba KAHEKSA inimest majas sees. Mõte sellest, et meid kiludena kuskile veel pressida üritatakse, ajas oksele. Palusin, äkki tal tuleb mõni teine variant meelde, kuhu me minna saaks. Lasi meil seepeale kohe autosse istuda ja talle järgi sõita. Ta juhatas meid kahte kohta. Üks oli lihtsalt täiesti jäle. Teises polnud omanikke kodus. Joanne lasi mul end facebookis sõbraks panna, siis ta saab mulle teada anda, kui ta on teise koha omanikud kätte saanud. Jätsime hüvasti ja lubasime ühendust hoida.

Sealt (eks)kodu poole sõites ja Joanne’i majale lähenedes küsisime me mõlemad Otiga üksteiselt, kas me ikka jätsime hüvasti või.. Ott suht automaatselt keeras tagasi Joanne’i maja ette. Tuli välja, et ka Joanne oli veel tahtnud tulla meile lehvitama, et me tulgu tema backpackeritega tutvuma. Ott oli kohe nõus. Mina suhtusin sellesse ideesse aga VÄGA passiivagressiivselt, sest kell oli juba 18, kuid meil polnud ikka veel uut kodu. Aga ega ma saanud sinna auto juurde üksi mossitama ka jääda. Backpackerid istusid kõik koos siin selles samas kuuris, kus praegu seda postitust kirjutan. Ja oi kui mõnus ja vaba õhkkond siin oli. Tundsin, kuidas füüsiliselt see mure, mida olin endasse kogunud, kadus. Tundsin end siin nii hästi, et ütlesin naljaga Joanne’ile: “davai, me siit ära ei lähe”. Minu üllatuseks oli ta sellega rohkem kui nõus ja hakkas juba valjusti planeerima, kuhu ta meid magama paneb. Ei tahtnud raha ega midagi.

Läksimegi ja võtsime karavanipargist asjad ära ning eilse öö veetsime siin. Mina sain eraldi toa suure voodiga, sest Joanne’i tütar ööbis eile isa juures. Poisid said kumbki oma diivani. Neljas poiss meiega ei tulnud, sest saatis eile farmiülemused seenele ning lahkus töölt, kuid see on juba täiesti eraldi jutt.

Meil on siin kell praegu 12.30 ja ma istun ikka veel siin kuuris. Poisid on tööl ja mul pole õrna aimu, kus me täna magame. Ja ausalt öeldes, mina ei jaksa enam muretseda ka. Tuleb mis tuleb. Dimbulahs nagunii uusi unistusi ei teki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s