Austraalia, Austraalias töötamine, mangofarm, Riigid, kus olen elanud

Mangoprintsess 

Olen nüüdseks vist kaks nädalat seal mangofarmis tööl olnud.. kui muidugi need erinevad vabad päevad välja arvata, mida meile lubati ilmselt lihtsalt selle pärast, et meie farmeritel tuleb okse kurku, kui nad mõtlevad sellele, et peavad public holiday tõttu 200 inimesele topeltpalka maksma. Tänu sellele, et meil 1. jaanuar praegu vaba on, saan ma ka siin olla ja seda postitust kirjutada, sest tööpäevadel olen nii rampväsinud, et kell 10 õhtul magama minna tundub lausa liiga hilja.

Olin end selleks tööks ikka kõikvõimalikel mentaalsetel tasemetel halvimaks ette valmistanud. Juba esimeseks päevaks olin valmis mõelnud kõne selle peale, et mind võidaks kohe tahta lahti lasta. Olin pigem põnevil kui et pelglik. Joosep veel enne esimest päeva ütles, et mine sa tea, äkki Stevie tahab endale sõbrannat sinna, kellega saaks tüdrukutejuttu rääkida, kuid teadsin, et ta eksib. See lihtsalt ei tundunud tõenäoline, et tüdruk, kes on päevad läbi ümbritsetud vaid meestest, tahaks enda trooni loovutada või seda kuidagigi jagama pidada. Stevie nimelt on meie farmi omaniku kihlatu. Omanik Ray on 25-aastane noormees, kellele tema miljonärist isa ostis kolm aastat tagasi selle mangofarmi, et “poisiklutil oleks kusagilt alustada”. Poisiklutil endal on temast veel 4 aastat noorem neiu, kes, kui minu arvamust küsida, on täielik saatana kehastus maamunal. Farmis jookseb ringi ka Ray enda isa Dave, kes tundub farmindusevärgist midagi nagu jagavat kah. Nööre tõmbab seal aga ainult Stevie. Nii, kuidas tema tahab, nii ka on. Joosep andis mulle vaid ühe ülesande – Steviega hästi läbi saada.

Veidral kombel ma sain ka. Tundus, et ta lausa armastas mind. Kui ta hommikul uutele töötajatele (kaasa arvatud mulle) farmireegleid tutvustas ning väga rõhutas kõiki neid asju, mille eest kohe hoiatuse kirja saad, siis mulle ütles ta juba pool tundi hiljem, et minu kohta nt reegel sellest, et telefonis chillida ei tohi, ei käi. Vaadaku ma vaid, et Rayle või Dave’le vahele ei jääks, siis pidi kõik korras olema. Olin ikka VÄGA üllatunud. Ei saanudki kohe aru, miks poisid mulle juba mitu nädalat Stevie kohta no tõsiselt halba räägivad.. Nüüd, kaks nädalat hiljem, tean mina isegi paremini kui poisid ise, millest nad rääkinud olid.

Töö pole mul iseenesest raske. Minu ülesanne on exceli-faili kirja panna kõik binnid, mille mangokorjajad on oma pisarate, higi ja suure vaevaga täis korjanud ning binrunnerite poolt meieni toimetatud. Mu forkipoisid toovad binni mulle kaalu peale ja mina pean kirja panema eelkõige binnil oleva kaardi numbri ning ka tiimi, kes selle binni siis oli täis korjanud. Tiime on meil 10 – oranžist roosani. Igale värvile vastab siis ka number ühest kümneni.

Mina vastutan selle eest, et kõik binnid saaksid kirja pandud ning ühte faili täidan seni kuni on rekkalaadungiks saab kas siis 24,000 või 36,000 kilo. Kuna ühe binni kaal on umbes 450 kilogrammi, siis see tähendab, et ühte rekasse lasen ma panna umbes 80 binni. Kui kaal on 36 tonnist liiga palju üle, saab farm politseilt meeletu trahvi. Praeguseks teengi vaid suuri rekkasid ja saadan päevas välja üle 220 tonni mangosid. Töö teeb stressirikkaks see, kui mõnel päeval saadetakse eri korjajad samal ajal eri tsoonidesse korjama, siis minu jaoks tähendab see seda, et pean eri tsoonide mangod kõik eraldi välja saatma ning enda forkipoisse juhendama, kuhu nad konkreetset laadungit üles ehitama hakkavad. Kuna mõnikord hüppavad ka omanikud forkliftide otsa, siis neli inimest sõna otseses mõttes siiberdavad oma masinatega mul ees ja ootavad minu kiiret tegutsemist JA juhiseid, kuidas edasi talitada. Kuna uusi binne tuuakse pidevalt peale (ja mingil kohutaval põhjusel kõik meie traktoripoisid saabuvad sinna suht samal ajal), siis luibutamiseks aega ei jää. Õudusega kuulasin aastavahetusel seda, kuidas binrunnerid arutasid, kuidas keegi end seal 40,000 puu vahel lõbustab või isegi uinakut peab..ja siis minu forkipoisid saavad vaevalt hingata, sest meil on ikka meeletu tamp seal taga..

Igatahes pärast iga laadungi lõpetamist pean konkreetse exceli-faili välja printima ning tegema sellele asjakohase tiitellehe, et rekkajuht saaks vajalikud paberid mangode sihtkohas üle anda. Lisaks pean pidama kogu päeva vältel statistikat selle kohta, millises tiimis on parimad korjajad ning päeva lõpus esitama farmi omanikule täieliku reportaaži, et tal oleks ikka võimalikult hea aimdus sellest, palju raha ta teenis, sest seal farmis on see täielikult ainus asi, mis neid huvitab.

Minu töölaud. Taamal reka, millele poisid kusagil pool tundi enne rekamehe saabumist (mis on jälle midagi, mida MINA pean teadma, arvutades tema lahkumisest 2 h ja 15 min) binne hakkavad peale laadima. Need sinised ongi mangobinnid.

Laadimisel pean alati teadma, millisest nn laovahest binne võetakse, ning ütlema neile, millise suhtega rekasse binne laotakse, sest olen ainus, kes teab mitu binni on rekale peale minemas. Reka tasakaal on vaja ju tagada.

Stevie ja Ray mõlemad on noored, väga noored. Parimaks juhtimismeetodiks peavad nad karjumist ja ähvardamist. Nende farmis lausa üks ilma teiseta lihtsalt ei käi. Traktoripoisid on mul ükshaaval juba rohkem kui ühe korra oma “viimase hoiatuse” saanud. Eks ma saan aru ka. Inimesi nunnutades ja neid heaga suunata üritades ei tunta vastutust ja lihtsalt sõidetakse su heast tahtest üle. Vaja on balanss leida, kuid nad on sellest veel väga kaugel. Küll aga on neil selle leidmiseks veel aega. Nad on alles noored.

Minu parim sõbranna Stevie on ikka omaette karakter. Nüüdseks ongi selgunud, et me ei saa hästi läbi, sest talle meeldib kõiki ja kõike kontrollida ja ainus asi, mida mina ei suuda lasta endaga teha, on kellelgi end kontrollida lasta. Meil on praeguseks olnud kaks suuremat intsidenti, kus ma viimasel korral olin nii (liiga kuradi provotseerivalt) ülbe, et tal oli vaja mind paika panna ja tegi mulle eile A4 lehe reeglitest, millest üle astumisel on mul hoobilt minek. Muide on seal kirjas ka see, et ma ei tohi töö juures telefoni kasutada. Nii üürike see mu õnn siis oligi. Kuid aga, kui päris aus olla, mul enam naljalt telefoni jaoks aega polegi, sest 10 minuti jooksul panen ma teinekord kirja ligi 25 või isegi rohkem binni – pidev hagu andmine. Vahel lausa tunnen, kuidas pea käib forklifti heitgaasiaurudest ringi.

Eilne päev oli üks neid suurema intsidendi päevi.  Oi, mul oli attitude, tõesti oli. Pärast tööd läksin otse selle naise juurde, kes oli sunnitud paluma mul enda majast lahkuda, sest nad olid sealt leidnud posu mu asju. Kaks Eckhart Tolle raamatut, mille vahel olid nii mu ema kui õe kirjutatud kirjad, mis mu esimesele pikemale reisile kolm aastat tagasi kaasa anti. Kui koti enda asjadega kätte olin saanud ja ühte raamatutest lappama hakkasin, tegin Tolle raamatu lahti täpselt sellised kohast, kus ta kirjutas sellest, kuidas inimesed mõnuga hoiavad valust ja draamast kinni. Olin rabatud. Alles siis sain aru, kuidas ma võitlesin, mõnuga võitlesin kõige vastu, mis mu ümber toimus. Selle asemel, et lihtsalt olla, oli vaja iseendale sitta keerata. Naljakas. Aga saame siis näha, kuidas mu teadlikkus aitab mul järgmisele tööpäevale teisiti vaadata ja kas me Steviega jõuame veel kolme nädalaga mingile ühisele keelele jõuda.

Töö juures poisid heatahtlikult tögavad, et kuigi Stevie mind ikka järjepidevalt üritab alla suruda, siis nende Mangoprintsess olen ma ikka. Terroriseerigu Kuninganna mind palju tahes, mu poisid hoiavad mind ja see tunne on hea!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s