Austraalia, Austraalias töötamine, mangofarm, Riigid, kus olen elanud

No mis elu see on

Ei ole vist hulk aega siia midagi kirjutanud. Pole nagu tahtnudki. Mul on tööl üks Eesti noormees, kes mind iga hommik tööle sõidutab ning koju tagasi ja pühamüristus, kuidas talle analüüsida meeldib. Mina lihtsalt ei jaksa, ei taha.

Järjena sellest, mis on juhtunud pärast viimast postitust, võin öelda, et jah, läksin vabandama. Üllatavalt võeti see rohkem kui hästi vastu ja vabandati veel omaltpooltki, et nad üle pingutasid. Ütlesin ausalt välja, et tegelikkuses nii mina kui tema teame, et saan oma tööga hästi hakkama ja mul pole sinna koguaeg lapsehoidjat vaja. Ta oli nõus ja möönis, et ega talle endale ka selline asi ei meeldiks. Läksin siis tööle ja ajasin oma asja, kuni varsti mu Agrilabouri-mees mulle kirjutas, et misasja me siin korraldame. Smaili oli küll lõpus, niiet ma ei võtnud seda algust liiga tõsiselt.. Selgus aga, et Mangokuninganna ehk Stevie oli jõudnud mu kohta kaebuse esitada. Mul lihtsalt ei olnud sõnu. Ma ei tahtnud teada ka, et mida see agri-mees minust mõtleb – pole kunagi näinudki, kuid pickimiselt sain ma vallandatud, karavanipargist välja visatud ja päristöö teisel nädalal sain juba kaebuse. Ütles mulle igatahes, et korralikult käituksin, sest Agrilabour on juba järgmisel päeval tulemas objektile.

Mul on VÄGA hea meel, et nad tulid. Nad veendusid selles, et ega selles farmis see management 5/5 just ei ole. Mu Agrilabouri-meeski sai sõimata Kuninganna käest, et ta töötajaid segab. Nagu konkreetselt sõimata. Nägin seda küll kaugelt, kuid see oli tõega naljakas, kui ta Kuninganna juurest minema jalutades ja minust kiirelt möödudes puhtas eesti keeles ütles: “On jah mõrd….”. Agri korraldas meile kõigile igatahes pitsat ja õhtul tuldi karavanipargistki läbi ja öeldi meile kõigile, et me vastu peaks.

Nii palju ja nii vastuolulisi asju on vahepeal juhtunud, et seda kõike kirja pannes magama ei jõuakski, kuid kuna homme on (vist) viimane päev, siis võiks piisavalt värske olla, et mittemingit jama korraldada.

Huvitav on see, et kuigi mina ei suutnud sellele paberilipakale, mis mind kõikvõimalikele asjadele keelustas, kindlaks jääda, tuli veel eelmisel nädalal farmiomaniku ema mind kiitma. Tuligi vaid selle pärast. Ütles, et nad olid omakeskis arutanud ja tahtis mulle personaalselt teada anda, et neil VÄGA hea meel, et just mina neil seal olen. Asi oligi vist selles, et kuna olen oma emalt pärinud selle toreda omaduse, et kui probleemi näen, hakkan sellega kohe tegelema ja nii olin seal jõudnud nii mõnegi asja ära korraldada. Tean, et farmiomaniku isale meeldin ma kah ja Ray ise armastab õhtuti, kui statistikat teen, minu juures istumas käia ja end minuga jama ajamise pealt lõbustada.

Sellega aga hea piirdub. Kuningannale ei meeldi ma endiselt. Ta on kõige silmakirjalikum eit maailmas. Vahel käib ja nunnutab mind kõikvõimalike nimedega (kuigi ta kusjuures ei käi seal enam väga palju, mille üle meil kõigil on rohkem kui hea meel), ning teisel hetkel on ta täielik Godzilla. Just eile sain jälle sõimata selle eest, et niisama istusin. Saan nagu aru ka, et ega neil ei saa rõõm olla mulle maksta selle eest, et pool päeva lihtsalt suurt mittemidagi teen. Asi on aga selles, et kuna hooaeg on enda absoluutsel lõpul, siis tuleb sisse aina vähem ja vähem mangosid ning me poistega mõnikord ootame lausa pool tundi, et midagigi binrunnerite poolt sisse toodaks. Aga see on ju ometi nende enda ülesanne tagada mulle, et mina saaks enda tööd teha……

Ausalt öeldes olin madalalt motiveeritud ka, sest kuigi paar päeva tagasi oli palgalehel esimest korda minu enda ametinimi ja sain 70 dollarit rohkem palka, oli Kuninganna seda avastades kisama pistnud ja öelnud, et see oli viga ning minu järgmisest palgast arvutatakse see “kõrgendus” maha. Niisamuti kirjutas Kuninganna mulle uue paberi listiga asjadest, mida päeva jooksul tegema pean. Mangoprintsessist sai järsku kõige ehedam koristajatädi. Kuninganna ütles lausa raadios, kõigi kuuldes, KÕRVAL asuvas masinaruumis asuvale mehhaanikule, et Miina koristab täna terve päeva shedis ja selle ümber, et tema hoiaks mul silma peal, et ma mingite masinate alla või vahele või sisse ei jääks. Palun vabandust, aga what a bitch. Ta tuli päeva jooksul mind ühe korra kontrollima ka – viskasin seal samal ajal kellegagi parajasti nalja, kuid tema leidis ühe kaalu äärest mullase rohutüki.. needless to say, mu paberitükil oli kirjas, et pean ju ka kõik rohutükid ja muu jama nii shedis kui ka selle ümber üles korjama ja ära viskama. Ta ei olnud õnnelik.

Hooaja ametliku lõpukuupäevaga küll salatsetakse, kuid olen täiesti veendunud, et homme on viimane päev, sest kogu selle töötajatekarja ülal pidamine ei ole nende jaoks ilmselt kasumiga piisavalt sobivas tasakaalus, et sellel liiga kaua jätkuda lasta.

Edasi ma veel ei tea, mis teen. Korraks tuli isegi mingi masendusepoiss peale, sest kõik pidevalt arutavad seda, kuhu keegi oma resümee saatnud on, kuid minu motiveeritus sellisteks asjadeks on nullilähedane. Üritasin lausa ajustki higistades välja mõelda, et kui siin vaid kuu aega tööl olnuna tundsin, kuidas rutiin mind tapab, siis mida ma TAHAKSIN teha.. kuid ei tea.

Midagi ilmselt välja peab mõtlema, sest niimoodi nagu siin kuu aega olen suurest stressist unehäiretega vaevelnud (ma reaalselt kaalun unes ka mangosid), jätkata ei tahaks. Eile sain sellessuhtes huvitava valgustuse osaliseks, kui õhtul siunasin ühte oma forkipoissi, et no mismõttes pean mina koguaeg jälgima, et nad binne ilma kaalumata laadungisse ei viiks VÕI õiged värvid (binnidel on eri värvi kaardid, mille värv oleneb tsoonist, kus korjatakse) jõuaksid ikka õigete värvideni, sest pean ju rekad välja saatma nii, et seal oleks vaid sama värvi kaartidega binnid või siis täpselt teadma ja ära korraldama, et kuidas on kaks eri värvi rekas eraldatud..ja ta ütles mulle niiiiiii ausalt (kuid heatahtlikult): “Miina, kui sa arvad, et me siin farmis jube palju mõtet paneme oma töösse, siis sa eksid”. Sain aru, et kõigil teistel on pohhui, kuid mul on mingi tobe vajadus olla laitmatu ning otsida mingit pidevat heakskiitu. Võibolla jõuan ka mina kunagi selle vabaduseni..

Aga muidu on vahva. Töökaaslased on võrratud! Mul on seal töölähikonnas meheeas poisid, kes kogu südamest naudivad mulle igasuguste krutskite mängimist  hiiglaslike  prussakate kuskile peitmisega kuni mu väga mugava tooli saboteerimiseni selle salaja läbimärjaks kastmise või sellega, kuidas mu seljatuge oli krutitud niimoodi, et kui panin käe kangile, et seda kohendada, oli terve kang mingit läga täis määritud, mis ei tulnud isegi pestes maha.. Jah, ise ka ei usu, et selle õnge läksin.

Järgmisel korral loodetavasti juba sellest, mis mangoprintsessist/koristajatüdrukust edasi saanud on.

Xoxo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s