Austraalia, Austraalias reisimine, Austraalias töötamine, mangofarm, Riigid, kus olen elanud

“Sa oled sitt hipi”

Rohkem kui nädal viimasest tööpäevast möödas. Täpselt nii nagu arvasin, viimane tööpäev oligi kohe käes. Meile kõigile (kaasa arvatud pickeritele) korraldati lausa nn lõpupidu, mille jaoks oli kokku ostetud 600 vorsti, meeletus koguses saia (tavaline röstsai, mille vahele meeldib aussidel miskipärast oma vorsti keerata), paar kummiussi ja mõned õlled-karastusjoogid. Kuna mulle tehti juba karavanipargist farmi sõites väga selgeks, et minust kaine juht saab, siis minu jaoks piirdus kogu see trall selle üle imestamisega, et kuidas mina ja Kuninganna konkreetselt olime ainsad valged tüdrukud ja kuna olin veel kontsad ka üle pika aja alla pannud, siis kogu selle 100 inimese juures oli üleüldse vaid paar minust pikemat inimest. Seda ränka viga aitasid alla neelata mõned väga hõrgutavad mangoviilud (mille juures olin vist tõesti ainuke, kes seal mangosi süüa veel suutis) ja huumor sellest, et kui õnnelikud pickerid selle peo üle olid ja lausa võitlesid selle nimel, et farmibossidega selfiepilti saada. Lihtsalt vahtisin seda kõike suu ammuli. Farmiboss isegi pidas kõne. Nimelt sel aastal korjasime me rohkem mangosid kui kunagi varem – üle VIIE MILJONI KILO. Ta kutsus kõiki järgmisel aastal uuesti korjama ja pickerid kõik juubeldasid seal. Nad olid üleüldse kuidagi ülevas meeleolus ja tasuta toit ning jook aitas ka ilmselt sellele kaasa, et nad järsku unustanud olid, kuidas neid nagu orje koheldi aga ..inimesed ongi naljakad.

img_2091
Facebookist leitud pilt. Pickerid seal afterpartyl excited olemas.

Laupäeval panime meie Joosepiga Dimbulahst juba minema. Sihtkohaks Cairns. Teised tulid ka hiljem järgi, kuid teise eesmärgiga. Enamus pickeritest ja meie poisid ka otsustasid minna laevakruiisile, mis kestis vaid paar tundi ja kus pakuti õhtusööki. Kruiisi hind oli 97 dollarit. Kui mulle see välja pakuti, siis keeldusin viisakalt. Miks? See kõik meenutas mulle niiväga seda noorte kultuuri, kus “töötame täiega raskelt ja siis paneme täiega pidu ja kulutame täiega rumalalt raha”. Sest noh, see oli rumal rahakulutus. Muidugi ma ei väida, et mina kunagi rumalalt raha ei kulutaks, jumala eest, mul on praegu 69-dollarine kaelakee kaelas, kuid siiski, veeta paar tundi mingil paadil selleks, et süüa üle hinnatud toitu ja teha hunnikute viisi selfiesi ei ole just my cup of tea. Sest nagu, tõsifakt – Facebook oli selfiedest umbes pärast seda nende kruiisi. Aga ma ei kritiseeri. Kui see raha oli nende jaoks väärt seda, siis see ongi kõige tähtsam.

Meie olime Joosepiga paar päeva Cairnsis, ööbides Reef Palms motellis, kus olime varem juba kahel korral ööbinud ja olime omanikega head semud. Toad on seal suurepärased! Toas sees on kööginurk, diivanike, lumivalgete linadega voodi, vannitoas suur vann ning seinast tuleb välja kõike alates šampoonidest, lõpetades kehakreemide ja salfrätikutega. Õnneks meeldime me omanikele kohe päris palju ning toahinnast saime me 45 $ päeva kohta alla. Kauplesin esimesel hommikul meile välja ka tasuta hommikusöögi nii selleks kui ka järgmisteks kordadeks. Päris ausalt jumaldan seda kohta!

Cairnsist läksime me Daintree vihmametsa. Kuna Joosepil oli järsku kopp ees sellest, et mina kõigel tahan minna lasta ja midagi planeerida ei viitsi, otsustas tema, et tal on ka täitsapohhui. See pehmelt öeldes ehmatas mind veidi ära. Alguses üritasin endale väga julgelt korrutada, et suva, küll kõik läheb hästi, kuid peagi avastasin end juba guugeldusi tegemast, et kuidagigi oma alla surutud kontrollihimu rahuldada. Sattusin täiesti juhuslikult ühe blogi peale, milles kirjutas sellest, kuidas Daintrees on üks majutuskoht, kus ongi keset vihmametsa bungalowd, mis pidid imelised olema. Jaaaaaaa sihtkoht oligi teada. Google on ikka sõber!

Muide selleks, et Daintreesse saada, pidime me praamiga jõge ületama. Seal blogis, mida lugesin, oli see tüdruk sellest praamikogemusest lausa sillas. Kuid see praam oli.. midagi muud, kui see millega mina harjunud olin.

img_2029
“Praam”

Daintree on kuulus just selle poolest, kuidas vihmametsast saab otseselt ookean. Koha nimeks, kus me ööbisime oli Crocodylus. Krokodillidega seal palju pistmist just ei olnud. Koht oli aga vinge! Saime oma toa, mille ainus eraldatus vihmametsa endaga oli roheline putukavõrk ning saepuruplaat, mis vist ukse eesmärki täitma pidi. Wc ja dušš olid kõigi ühiskasutuses ehk meie bungalowst veidi eemal. Õnneks aga piisavalt lähedal, et julgesin üksi öösel pissil käia. Dušši all võis käia vaid konkreetsetel aegadel – hommikul 8-10 ja õhtul 6-8. Muul ajal sooja vett lihtsalt polnud. Sööki toas hoida ei tohtinud, pidavat elukaid meelitama. Söögi jaoks oli ühisruumide kompleksis üks eraldi ruum koos kõigi köögitarvetega.

img_2010
Meie bungalow
img_2005
Vaade meie bungalowst
img_2015
Isetehtud hommikusöök Crocodylsuses – röstsaiad juustuga, mikros soojaks lastud saiakesed, eelmise õhtu õhtusöögist üle jäänud keedetud maisitõlvikud ja Dimbulah päritolu papaia
img_2014-3
Näide ühisruumidest (koos baariga, mis oli iga päev kaheksani õhtul lahti). Pildil omanik Sally
img_2021-1
Joosep ühisruumides

Organiseeritus seal oli huvitav. Kõik läks kogu aeg toa arvele. Kaasa arvatud nende kaudu broneeritud tegevused väljaspool Crocodylust. Esimesel õhtul käisime me 2-tunnisel nightwalkil. Hinnaks 35$ nägu ja nägigi välja nii, et koperdasime, taskulamp käes, ühe teadjamehe järgi metsas, üritades “punkte” teenida selle eest, kui me midagi silmame. Mina olin ainus, kes alustas ja lõpetas miinuspunktidega, sest juba alguses pidasin mina end jubehumoorikaks, öeldes, et näen.. puid. Kuid teadjamees ei pidanud seda nii naljakaks kui mina ja sain kohe alguses kümme miinuspunkti. samuti olin ma ka ainuke, kes maas lebava lehe peale ehmatas, mille eest nii muuseas sain veel lisamiinuseid.

Magamine seal bungalows oli omaette kogemus. Need vihmametsa helid, mis kunagi ei vaikinud, polnudki nagu probleemiks. Probleem oli kliima. Milline rõskus! Milline palavus! Ja need kaks korraga.. no ei ole tore. Eriti just magamisel. Eelistan magamise ajal magada, mitte oma viimase paari päeva toitu rasunäärmete kaudu väljutada ja sellesse uppuda. Ometi aga jäime me sinna ka teiseks ööks.

Teisel päeval tahtsin minna eksootiliste puuviljade maitsmisele, mille toimumise kohta teiselt omanikult, Steve’ilt, küsima läksin. Ta ütles, et seda oleks võimalik küll ära broneerida, et selline tore jalutuskäik kohalikus farmis pärast mida saab eksootilistest puuviljadest ampsu ka. Kui aga uurisin, kas see on seda raha siis väärt ka, ütles ta jah, aga nägin, kuidas ta keha rääkis muud. Long story short, me ei läinud puuvilju maitsma. Selle asemel läksime hommikul esimese asjana hoopis Daintree ainsale legaalsele krokodilliekspeditsioonile. Steve’i käest peksin selle küll välja, et ta oli aus ja ütles, et praegusel palaval ajal me krokse näha ei pruugigi aga otsustasime ikkagi minna. Hiljem lendlehe pealt lugesin, et see krokodilliekspeditsioon igaks juhuks reklaamibki end rohkem välja nagu jõeäärset elu (mangroovipuud ja krabilised) tutvustav paadireis. See oli igatahes raha (minu arust oli see ka 35 $ nägu) väärt, isegi kui me poleks krokodilli näinud. Kuid me nägime! Selline tubli 3-meetrine elukas. Väga äge oli! Daintrees ongi krokodillid kohalikumad kui kohalikud ise. Randades ujumisest ei tohi unistadagi. Isegi pikali heita liiga pikaks ajaks ei maksa, sest võid kellegi maiuspalaks saada. Terve Daintree peale on kaks ujumisauku, kus väidetavalt krokse pole ja meie käisime mõlemas küll ujumas, kuid ütleme nii, et mul on jätkuvalt oma tervisekindlustuse üle hea meel.

img_2090
Kõik krokodillist sillas olemas. Täpselt nii hea mu kaamera ongi, et krokodilli ennast näha polegi.
img_2088
See pilt ei anna pooltki edasi seda emotsiooni, kui äge on läbi vihmametsa jalutada ja end järsku paradiisirannalt avastada

Daintrees käisime ka putukamuuseumis, mis oli minu arust maxvinge, kuid kujutan ette, et ilmselt mitte kõigi jaoks. Juba sisse astudes jahmatati meid sellega, kuidas piletilaua ääres põrandal olid puuoksad, mille küljes olid elusad putukad, mida Austraalias pididki mõned inimesed kodulemmikutena pidama. Vahvad tegelased olid. Kui see naine ise poleks neile tähelepanu pööranud, ei oleks neid üldse märganudki, sest nad tõesti varjusid suurepäraselt oma välimusega nende okste vahele. Kogu muuseum oli üheainsa mehe kollektsioon ja elutöö ning seal oli tunda, kui palju armastust ta sinna oli pannud.

img_2087
Elus putukas minu peopesal
img_2086
Nii nägi muuseum välja

All in all, Daintree on imeline! Daintreest lahkudes oli Joosep veidral kombel nõus mind rooli laskma. Sõitsingi terve päeva. Päeva peamine atraktsioon oli Wallaman falls, mis on vististi üks suuremaid jugasid Austraalias. Tee sinna oli lihtsalt üks suur ulme. Kiirteel sõites oli minu rada ka suurem, kui see tee, kuhu pidi idee poolest kaks autot mahtuma. Aga see oli äge! Mitu kilomeetrit täielikku sikk-sakki! Juga ise on 305 meetrit ehk vaid mõned meetrid vähem kui Suur Munamägi. Alla-üles matkatee kokku on 4 kilomeetrit. 2 kilomeetrit alla mõistagi polnud üldse hull, kuid üles minnes sain aru, miks juba raja alguses oli konkreetne hoiatus, et inimesed on sellele rajal sussid püsti visanud. See ülestulek oli lausrõve! Olime Joosepiga üles jõudes mõlemad läbimärjad, ja ei, see polnud sellest, et me seal all ujumas käisime (kuigi jepp, me käisime). Ujumine ise oli omaette huvitav. Olin juba riided seljast kiskunud, kui järsku avastasin, et sealsamas kalda ääres kimas mingi VÄHEMALT meetrine angerjaline ringi. Ütleme nii, et liiga kauaks ujuma jääda ei söandanud. 

Üles minnes oli ainsaks eesmärgiks vett saada, sest veepudelit kaasa võtmaks meil kummalgi ajusid ei olnud. Aga üllatus-üllatus, kuna seal joa all oli õhuniiskus nii suur, siis autopult enam ei töötanud, isegi võti mitte. Tundus, et väga midagi muud ei jäägi üle kui pagasnik tühjaks teha ja selle kaudu autosse minna. Kuna mina olin sõna otseses mõttes võhmal, asuski Joosep pagasnikut tühjendama. Olin kogu aja veidralt rahulik. Isegi muhelema ajas, sest olin just hommikul mõtelnud, et veits actionit ja särtsu kuluks ära. Niisama lihtsalt istusin seal ja “meelelahutuseks” klõpsisin autovõtmeid. Ja just sekund pärast seda, kui Joosep oli mingis keeles (ma pole päris kindel, millises) öelnud midagi nagu “assa kurat”, sain mina autouksed lahti.

Põhjus, miks Joosep “assa kurat” ütles, oli, et ta avastas, et me poleks pagasniku kaudu autosse saanud ilma autot lõhkumata. Mis seal ikka. Joppas. Istusin rooli :). Auto lahti saamise ajaks oli kell aga nii palju, et me olime veidi nagu sunnitud jääma sinna lähedale campsite’ile telkima. Olime Cairnsist ostnud 15$ eest telgi, mida oli nüüd suurepärane aeg järgi proovida. Ütleme nii, et telk oli oma hinda väärt. See ei hinganud absoluutselt. Juba öösel, kui me telgis filmi vaatasime, oli lagi läbimärg. Jäi ainult palvetada, et vihma ei hakkaks sadama, sest vastasel juhul oleks ka me ise läbimärjad, mis pärast seda “kergelt niisket” matka ei tundunud enam parim variant.

Miks ma sitt hipi olen? Kell 3 öösel raputasin Joosepit, et mul on vaja pissile minna ja mina üksi pole nõus minema. Joosepi reaktsioon oli hindamatu. Ta jumala tõsise näoga ütles mulle läbi une “Miina.. sa oled üks sitt hipi”, ja tuli siis lonka-lonka mind pissile saatma. Tal on võib-olla õigus. Enam me vist naljalt telkima ei hakka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s