Austraalia, Austraalias reisimine, Riigid, kus olen elanud

Klassiekskursioon “Jurmalasse”

Nagu arvata võib, siis järgmine öö pärast seda telgireisi, me enam oma nägu telki pole tõstnud. Asi nagu polegi nii palju selles, et mina oleks vingunud, et mulle telk ei sobi, vaid hoopis Joosepile ei sobi, et ta peab mind öösel pissile saatma. Ta pole väga siiani õnnelik selle enda 3 AM kogemuse üle minu pissiretkel.

Praeguseks oleme juba Rochamptonis, mis on Wallaman fallsi juurest juba vähe rohkem kui kiviviske kaugusel.

img_2123
Esimene peatus oli Mission Beachil, mida toodud kaardil küll polegi näha. IMEILUS koht! Seal me ööbimiskohti valmis ei olnud vaadanud ning käisimegi eri kohtade vahet, üritades parimat diili leida. Ette me ei broneeri kunagi midagi, sest üsna tihti rakendub siis veel ka broneeringutasu ning enamasti saab alati ööbimiskohaga jutule ja just sellega, kui alustada väga mõistva suhtumisega sellest, kuidas need broneeringufirmad majutuskohtade broneerimise korral iga broneeringu pealt korraliku protsendi võtavad ja “kui kohutav see ikka on”. Joosep praeguseks lasebki alati mul arveldamisega tegeleda, sest kuna ma oma mangoraha väga väärtustan, siis kauplen viimase juudina üldiselt alati vähemalt mingigi allahindluse. Näiteks praeguses kohas, kus me ööbime, oli toa ühe öö hinnaks 140$, kuid lõpuks allkirjastasime paberi, kus oli kahe öö koguhinnaks 156$ ehk sain üle 100$ alla. Ilmselgelt olen ka ise selle saavutusega rahul, sest koht on tegelt super. Toateenindus käis meil täna ja pesi isegi kraanikaussi vedelema jäänud nõud ära..

img_2126
Mission Beach

Mission Beach oli viimane päev, mil täispäeva autoroolis istusin, sest sealt lahkudes tundsin poole päeva pealt, et minu autosõidu isu on täis. Istuski siis Joosep rooli. Päeva peamine atraktsioon oli mingi loomaaialaadne asutus, kus hind oli küll krõbe, kuid minul oli vastupandamatu huvi selle vastu, et mida kuradit endast kujutab päev, mille jooksul saab 1) kilpkonnasid mingite silkudega sööta 2) dingosid katsuda 3) krokodillisöötmist näha 4) kängurusid  5) vombatit 6) ja koaalat patsutada. Teadsin, et see koht reklaamib end välja sellisena, kus saab jälle nende eri elukatega täiega pilti teha ja rõõmus olla ja ma ju jälestan selliseid kohti, kuid pidin seda kogema.

Nägin Joosepi näost, ja ausalt öeldes mu enda tunded ei erinenud palju, esimesel viiel minutil, et see koht päris ei olnud meie raha väärt..kui üldse midagi väärt. Nimelt, kohe meie pileti saamise ajaks läks lahti kilpkonnade toitmine. Idee seal oligi lapsed ilgelt elevile ajada sellega, et kilpkonni toita ning “puhtjuhuslikult” tänu sellele, et kui need kilpkonnad seal juba olid, saadi sealt järvest ka kaks välja võtta, et panna neid kilpkonnarallit pidama. See oli ikka omaette vaatepilt, kuidas seal kõik – nii noored kui vanad – oma lemmiku eest hõiskasid, ja meie Joosepiga lihtsalt seisime ja olime vait. Partypooperid missugused.

Kogu asutuse töökord oli üles ehitatud sellele, et iga kuskil poole tunni tagant on inimestel võimalus minna uue looma kohta kuulama ja teda siis tahtmise korral patsutada. Pidavat seal nagu mingi hariv eesmärk olema, kuid meie tõeliselt nautisime vaid krokodilli”show“d. See mees oli tõeline professionaal. Siiralt põnev oli teda kuulata ja selle kõige tunnistajaks olla.

img_2125
Krokodilli toitmine. Pulka hoidis sama mees, kes meile krokodillide hingeelu selgitas.

Muud me ei nautinud. Ainukesed kaks, keda me lõpuks “patsutasime”, olid känguru, sest mulle ei mahtunud pähe, kuidas saab lihtsalt nii olla, et need sellid kappavad seal niisama ringi ja lasevad kõigil neid lihtsalt patsutada (aga nii oli, kuid mitte sellepärast, et nad on lihtsalt väga sõbralikud, vaid piletiga koos oli võimalik osta ka kängurutoitu ehk need loomad on lihtsalt vastikus mõttes ära “kodustatud”), ja dingod, sest noh, need koerad seal olid koerad mis koerad ja..mulle meeldivad koerad, pole midagi teha. Dingod olid küll aiaga eraldatud alas, mis välistas selle, et nad selle loomapargi muid asukaid “kogemata” peaksid tahtma nahka pista.

img_2130
Känguru. Vahva on see, kuidas tal sellest kõhutaskust lihtsalt kaks jalakest välja ripuvad

Vaatasime muidu kõik show’d ära. Ütlen täiesti ausalt, et tegelt olin juba minemas vombatit patsutama, kuid seal päris tema lähedal olles tundsin seda tema valu nii tugevalt, et võtsin vastu otsuse olla see üks inimene, kas suudab öösel magada ka ilma selleta, et ta pole sel päeval katsunud metsloomi, keda tegelt poleks üldse tarvis katsuda, rääkimata nendega pilti tegemisest..

img_2129
Vombatishow
img_2128
Pilt täpselt enne seda, kui mulle lõplikult kohale jõudis, et see koht mulle ikka kohe üldse ei meeldi.

Sealt loomapargist lahkudes ei jõudnud me just kuigi kaugele, sest kiirteel sõites tegi auto järsku väga imelikku häält. Joosep sõitis auto teepervele ning ..üks rehv täiesti ribadeks. Olin šokis – vaid paar tundi enne seda olin ma palunud, et Joosep ise sõidaks..

img_2127
Ikka täitsa ribadeks mis ribadeks.

Olemas oli varurehv ning õnneks ka Joosepil naha vahel piisavalt testosterooni, et rehvivahetusega hakkama saada. Vormel 1-l temast just mehhaanikut ei saaks, kuid sealt saime igatahes minema.

Teise öö veetsime me Airlie Beachil. Plaaniks seal olla kaks ööd. Leidsin internetist ühe koha, mis tundus no TÄIESTI ideaalne. Kuna broneeringutesse ma juba siis ei uskunud, siis üritasin neid kõikvõimalikke teid pidi kätte saada, kuid ei õnnestunud. Juba guugeldasin igaks juhuks uusi kohti ja võimalusi. Ebatavalisel kombel vahtis mulle otse näkku üks pakkumine, mida ma vannun, et enne seal ei olnud. 79$ öö, mis kõigi teiste hindadega võrreldes tundus lausa kahtlane. See oli esimene koht, mille puhul absoluutselt viimase kui ühe arvustuse läbi lugesin. Helistasin sinna, sain mehega kohe jutule ning ta võttis meid veel pärast 8 õhtul vastu. See koht oli meie jaoks esimene ööbimispaik, mis oli üles ehitatud pigem shared house põhimõttel. Lihtsalt ühel mehel on ilgelt suur maja ja ta on pannud selle suure maja enda heaks tööle ja üürib sealt tube välja. Mehel nimeks Paul. Mul on sõnades lausa raske väljendada seda vaimustust, mis mul Pauli juures elamisest oli. Väga põnev inimene! Muuseas läks Paul kaasa ka mu katsega, saamaks teiseks päevaks sain juba 20$ toahinnast maha kaubeldud. Tõega nautisin neid kahte päeva tema juures elamist. Seal sain ka taas alustada oma igahommikuse joogaga, mille praktiseerimisel mul pärast sealt lahkumist pole ainsatki päeva vahele jäänud.

img_2131
Vaade Pauli kodust. Pilt tehtud rõdul, täpselt enne joogatamist. Võrratu!

Pauli juurest lahkusime esmaspäeval. Otse sadamasse. Olime bookinud 3-päevase reisi paradiisisaarele. Võite ette kujutada, milline oli mu pettumus, kui sain aru, et saarte peal toimub vaid päevane tegevus, kuid ööbimine oli ette nähtud maismaal. Läksime sinna aga paadiga ikka, nii et elavat kujutlusvõimet kasutades võis jätkata endale selle saaretüdruku vale rääkimisega. Kujutlusvõimet läks seal reisil nagunii omajagu vaja, sest juba esmaspäeva hommikul ärkasin selle peale, et kuulsin väljas vihma ladistamist. Õigupoolest see mitte ei lõpenudki ära, vaid võttis tuure juurde. Arvestades seda, et kogu reis sai meile maha müüdud just lummavate visuaalidega sellest, kuidas me valgel rannal päikest võtame, siis pilt sellest, kuidas keegi su kõrval tormise mere tõttu kotti oksendada tahab, pole just päris see.

Aga tegelikkuses oli kogu see reis võrratu. Olin küll algusest lõpuni üllatunud, et meie reisikaaslasteks (kokku oli meid 32) olid puha noored inimesed. Me mõlemad Joosepiga ootasime midagi hoopis muud, sest noh, selle reisi maksumus pole kohe kindlasti tavapärase backpackeri eelarves.. Aga kõik lausnoored! Seal oli vaid käputäis inimesi, kes minuga sama vanad või vanemad olid. Naersin südamest, kui me kõik seal laeva peal olime ja kui playlistist Spice Girlsi tuli ja noored kõik kaasa laulsid, ja Joosep mulle tühja koha pealt sirge näoga ütles: “nagu sõidaks klassiga Jurmalasse..”.

Meie tuba oli imeline. Eriti hästi saan sellest aru meie praeguses motellitoas, kus lagi on tunduvalt lähemal, kui see, millega seal kahe ööga juba jõudsime ära harjuda. Meie ööbimiskoht oli Villa suure V-ga. Seal oli eraldi maja kõigi ühiskasutuseks, kus meile serveeriti hommiku- ja lõunasööki (söök oli hinna sees), ning majad, kuhu meid vastavalt makstud hinnale mahutati. Meie olime kahekesi ühes toas, kuid seal oli ikka neid ka, kes kaheksakesi samas toas olid.

Aga pärgel, mis seltskond seal koos oli. Ma ei pidanud enda suhtlusvalmiduse juures isegi võimalikuks seda, et 30-st inimesest mitte kellegagi ei klapi. Lihtsalt kuulad ja imestad, kuidas järsku terve majatäis homo erectuseid on kokku saanud. Kõik, millest rääkida taheti, oli nii tühine, nii mõttetu. Ma isegi ei osanud ette näha, et samal ajal, kui teised pidutsevad ja basseinipidu (koos mullivanniga muide) peavad, läheme meie tuppa raamatut lugema. Murdepunktiks minu jaoks oli see, kui Taani tüdruk väljendas oma siirast imestust, et Eesti Euroopas on. Tagasi vaadates ei tea siiani, kas probleem oli siis minus ja Joosepis või teistes. Kui mina 5 aastat tagasi ka tõesti selline labidas peast olin, siis kasutan seda võimalust siin ära, et vabandada kõigi ees, kes mind sel ajal tundsid.

img_2035
Nii oli resordi nimi. Pidavat olema 5* resort, mida on nii hästi salajas hoitud, et isegi kohalikud ei pidavat sellest midagi teadma
img_2039
Siin pildil paremal pool ühishoone ning vasemal kohe maja, millest pool oli meie päralt.
img_2042
Ühishoone seestpoolt. Sarnase üldmuljega oli ka meie tuba. Ja need ilusad kõrged laed..

Resordil oli tenniseväljak (kuhu meie kahjuks kunagi ei jõudnud), võimalik merele minna kanuu või paddle boardiga, suur bassein mullivannikeskusega, piljardilaud, pinksilaud, beer pongi laud jne. Meie käisime esimesel õhtul juba mere peal. Täpselt enne meid käis veel 2 teist poissi ja keegi teine sellistest võimalustest kinni ei haaranudki. Joosep läks merele kanuuga ja mina paddle boardiga. Kaugelt oli küll näha ja kuuldagi seda, kuidas suur torm lähenemas on, kuid me ei hoolinud. Ma kusjuures polnud kunagi selle asjaga sõitnud ning mul oli kindel kavatsus seda nüüd teha. Esimese kümne minuti jooksul veetsin kohe kindlasti rohkem kui poole sellest ajast end uuesti sellele plaadile upitamas võrreldes sellega, et olla seda eesmärgipäraselt kasutamas. Lõpuks olin aga üsna äss ning endale märkamatult olin merekaldast ikka parasjagu kaugele seilanud. Järgmisel päeval olime “koju” jõudes kahjuks nii läbi vettinud, et ahvatlus soojast duššist ja soojadest riietest kaalus üle võimaluse enda sel päeval uuesti ületamiseks.

img_2040
Selline nägi siis välja resordi rannapoolseim ala
img_2050
Bassein, kus noored pidutsesid.

Mida me seal 2,5 päeva vältel siis tegime?

  • Esimesel päeval pidime kell 14 sadamas olema ning sealt oli 15 ajal nii tunni-ajane paadisõit “koju”. Seal peeti meile loengut ja loeti sõnu peale nagu ühele klassiekskursioonile kohane. Loengust vabanemisel läksime meie Joosepiga otse merele ja olime seal vist üsna kaua, sest kui “koju” tagasi jõudsime, oli täpselt pool tundi õhtusöögini (õhtusöök oli kell 19.15). Üritasin siin Joosepilt veel küsida, mis me siis veel tegime, et see päev nii kiiresti õhtusse sai, aga nähtavasti me kumbki pole päris kindlad. Ei tea..
  • Teisel päeval oli 7.15 hommikusöök ning 8.45 väljasõit. Muidu oleks pidanud väljasõit isegi varem olema, kuid meeletu vihma tõttu lükati seda veidi edasi. Sihtpunktiks Whitsunday island, mis quite possibly on kõige ilusam koht, mida mina oma eluea jooksul näinud olen. Me esmalt väisasime mingit matkarada, mis viis mäe otsas asuvale lookoutile, kust me nägime pea kõiki nelja randa. Seal räägiti meile sellest, miks me just Whitsunday oleme oma sihtpunktiks võtnud. Need rannad nimelt on niivõrd erilised, et säärase liivaga randasid pole mitte kusagil mujal maailmas. Tegu on arvatavasti vulkaanilist päritolu liivaga, mis on nii peenike, et sellega võib lausa hambaid puhastada ja sul ei jää liiva hammaste alla krigisema (järgi proovitud, vastab tõele). Erinevalt tavalisest liivast ei hoia sealne liiv kuumust, ehk rannal kõndimine oli täiesti muretu. Selleks ajaks oli meil isegi päike välja tulnud ning klassieksursioonile kohaselt tuletati kõikvõimalikel hetkedel meelde, et me päiksekreemi ikka peale paneks ja just veidratesse kohtadesse nagu lõuaalune, sest liivalt pidid kõik päiksekiired otse üles tagasi peegelduma. Meie möllasime peamiselt kohas nimega Whitehaven Beach. Seal rannas oli see vinge, et kes tahtsid, võisid minna endast helesinise mere äärde selfie‘sid minna tegema, ja kes tahtsid, said meie giidiga minna eksootiliste raide ja pisikeste (noh okei, nad võivad olla lausa kuni 3 meetrit) lemonsharkide otsingule. Nõrganärviliste lohutuseks võin kohe öelda, et tegu täiesti ohutu hailiigiga ja nad on hammustanud vaid kahte inimest, kellest a) üks oli lihtsalt loll ja tõstis hai veest välja ning vehkis temaga seal b) teine oli lihtsalt vette jooksnud ja suurest ettevaatamatusest lihtsalt haile suhu astunud, ilma naljata nagu, lihtsalt ise jooksis haile konkreetselt suhu. Whitehaven oli kohe kindlasti kogu selle reisi nael minu jaoks, ja olime ikka väga õnnistatud, et just meie sealoleku ajal ilm super oli.
img_2389
Whitsunday island. Kuna meil Joosepiga ei tulnud kummalgi pähe, et võiks millegagi ka pilte teha, siis pilte on meil esimesest päevast umbes täpselt 0 ja pidin guuglist selle pildi varastama. Aga vannun, et täpselt nii imeline see saar ongi!
  • Pärast seda randa käisime snorgeldamas, kuid koht polnud üldse see, kuhu see firma esimesel päeval tavaliselt snorgeldama viib. Välja sai jälle reklaamitud see hiiglaslik sinine kala, mis tavaliselt sotsiaalkanalitel kõvasti “laike” saavad. Tormise mere tõttu me sinna aga ei saanud. Osaga Suurest Vallrahust oli aga tegu ikka ning emotsioon sellest, kui sa järsku keset tuhandet sätendavat kala oled ja lihtsalt vedeled seal vees ja vahid neid suu ammuli, oli vägev. Liiga vaimustunud polegi hea olla, sest kui suu liiga lahti on ja see järsku kibeda soolase veega täitub, siis on seal keset ei midagit köhimine ja samal ajal mitte ära uppumine isegi minusuguse ujumisveterani jaoks parasjagu katsumus.
img_2391
Selline näeb see suur kala muidu välja. Pole ilmselt raske mõista, miks ma teda nii väga olen näha soovinud
  • Kolmandal päeval oli ainus eesmärk minna teist korda snorgeldama, kuid siis juba teise kohta. Seal lubati meile kilpkonni olevat. Ja nägingi elus esimest korda enda täiesti naturaalses keskkonnas ringi chillivat kilpkonna! Too rand oli kuidagi üleüldse mõnusam kui eelmise päeva snorgeldamisrand, mis enamus aega oli meenutanud pigem korallide surnuaeda kui et midagi imelist, aga see rand oma korallide ja kilpkonnadega oli ikka kuradivinge! Meie giidid hiljem õhtul rääkisid veel juttu juurde ka ning selgitasid, et kuna ookeanivesi on üha soojem ja soojem, siis uut koralli praktiliselt enam ei kasvagi ning vähem või rohkem kui 20 aasta pärast on Suur Vallrahu ilmselt vaid ilus mälestus.
img_2069
Kohake, kus me teisel päeval snorgeldamas käisime

Kas see “klassiekskursioon” oli seda väärt? Ja kuidas veel! Isegi kamba homo erectuste seltskonnas. Meie Joosepiga tegelt nagunii suhtlesime peamiselt just paadi meeskonna (JJ ning Steve) ja resordil kohapeal oleva manageriga (Ben), kes olid kõik oma ala professionaalid ning huvitava looga inimesed.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s