Austraalia, Austraalias reisimine, Riigid, kus olen elanud

Asjadest nii nagu need tegelikult on

Oleme praegu täpselt kuu aega reisinud ja viimane nädal, või isegi rohkem, on olnud täiesti jube. Näeme igapäevaselt kohti, millistest Eestis ei oska isegi unistada, kuid meie võimekus sellest rõõmu tunda on olnud olematu. Ühel imekaunil rannal üks meist ütles teisele naljaga “just another paradise fucking beach”, ja me mõlemad naersime, kuid tegelikkuses see ei olnud nali. Absoluutselt ei olnud. Ning me teadsime seda.

Meil on reisimisest kopp ees. Meil on teineteisest kopp ees. Nagu jumala eest, me käisime päris vaba looduse delfiinidega jalgupidi koos vees sulistamas ja saime neid käest toita.. ja no ei teinud õnnelikuks. Ja ma võtan vastutuse endale.

Meie koos reisimise ajal on olnud väga hästi näha, kuidas inimesed tõesti peegeldavadki üksteist. Meie koos reisimise ajal on olnud väga hästi näha, kuidas teise inimese juures häirivad sind just need jooned, mida sa kas teadlikult või alateadlikult enda juures ei salli. Meie koos reisimise ajal olen tundnud end üksikumana kui kunagi varem ja seda just hetkedel, kus mu ümber on kümneid, isegi sadu inimesi. Olin sügaval mudas ning tallanud end sinna ise.

Olime veel üleeile imeilusas Sydneys. Kell 11.45 saime Joosepiga kokku minu peretuttavatega, keda tegelt olin varem näinud vaid korra elus (sedagi minutiks või paariks) ja ei osanud arvata, mida oodata. Nendega telefonitsi rääkides nõuti ilmtingimata, et Joosep ka kaasa tuleks. Ma ei saanud sellest hästi aru, et miks ma tema pean ka võtma. Natukene isegi häiris. Mu ainuke temavaba aeg ongi need tunnid, kui mina hommikul varem ärkan ja tema voodis nagu albiinomorsk kella 9.45-ni põõnas. Ilmselt magaks ta kauemgi aga check out on üldiselt igalpool ikka kell 10 olnud. Ja ikka pidin ta kaasa võtma. Mu sees oli nii palju passiv-agressiivsust. Aga oh boy, kui hea meel mul tagasivaadates on, et ta seal oli. Mu peretuttavateks on nii 80-aastased härra Valdur ja proua Laine, kes oma olemuselt ei läinud põrmugi kokku selle “hipivaibiga”, mis mu on. Nad olid nii korralikud, lausa aristokraatlikud. Panid rätikugi põlvedele enne sööma asumist. Vaatasin seda kõike ning juba algusest peale ketrasin peas, et ei saa aru, mida ma seal teen. Tipp oli ilmselt see, kui proua Laine oli meile Joosepiga ilmtingimata krevette soovitanud proovida, ja mina olin esimene, kes oma taldrikuga sinna jõudis, et peaks kreveti kallale asuma.. See koht, kus me olime, see puhtlihtsalt ei tundunud selline, kus võiks heast peast näpud taldrikusse pista ja oma toitu käppida. Olin juba mõnda aega, mis ilmselt olid vaid mõned sekundid, kuid minu jaoks tundus vähemalt minut või kaks, kahvli ja noaga oma krevetti taldrikul taga ajanud, kui proua Laine ütles mulle, et neid süüakse ikka näppudega. Näppude puhastamiseks oli laua keskel ka mingi sidrunivee anum. Ühesõnaga, ema, olen väga pettunud, et sa mind tobedalt uhketesse restoranidesse kunagi ei viinud.

Minu suureks üllatuseks oli proua Laine mu emale veel samal päeval kirjutanud, kui vaimustuses ta meist oli. Hüvastigi jättes proua Laine palus, et me Sydneysse uuesti tulles neile kindlasti teada annaks – nad tahavad meid ilmtingimata ringi sõidutada ja ägedaid kohti näidata. Nad vististi pidasid Joosepit mu peikaks, kuid ma siiralt arvan, et nad loodavad teda rohkem uuesti näha kui mind. Ja see on okei. Joosep tuli posh olemisega tõesti hästi toime ja päästis mind sellest, et oma perele veel rohkem häbi oleks teinud kui selle, mis krevetitamisega juba tehtud sai.

Pärast seda jalutasime Joosepiga ooperimaja juurde. Sydneys ongi muide parkimisega nii jubedasti, et parem on autot üldse mitte omada või parim parkimisdiil leida ja siis lihtsalt jalga lasta. Sõna otseses mõttes jalga lasta. Ooperimaja ise ei ole muide pooltki nii vinge, kui kõik see vaade ümberringi. Täiesti hingetuksvõttev. Ja mina – lihtsalt üks hunnik sitta.

Kuna pidime sama päeva õhtul kokku saama mangofarmi töökaaslastega, kellest kaks samuti Sydneys asusid, läksime ooperimajast otse parklasse autot võtma, sest kokkusaamiskohta oli meil üle tunni aja sõita. Et jõudsime pool tundi kokkulepitust varem, helistasin ma oma õele. Hakkasin juba esimesel kahel minutil nutma. Liisi seda ilmselt ei oodanud, sest ta oli vait. Järsku lihtsalt ütles, et ta teab, et ma tahaksin, et ta midagi ütleks, kuid ta ei oska midagi öelda. Omaette mõtlesin, et KUIDAS ta lohutamises nii halbbbbbb on. Aga ta teebki nii – juba Ameerika-aegadest on nii, et Liisi kuulab ära, ei ütle midagi, laseb mul veel rohkem nutta ja siis teeb mingi tobeda nalja, mille peale naermisele lihtsalt ei suuda vastu panna. Ja sealt edasi naerame natuke aega ning siis ta käsib mul end üles ajada, jätkamaks sellega, mis mul pooleli jäi. Ma ausalt öeldes ei teagi, kas ta seda kõike teadlikult teeb, sest sel juhul on ta lihtsalt geniaalne. Õhtu oli muidu super. Mul oli siiralt tore!

Järgmisel päeval Sydneyst ära sõites juhtus autosõidul nii, et olime  Joosepiga väga rahulikus ning megaausas meeleolus. Kõik ütlesime ausalt välja. Ja pärgel! Nii kergendav! Olimegi lihtsalt enda sees mingit kibestumust hoidnud, mis väljendus passiiv-agresiivselt ning teineteise peegeldamisega olimegi jõudnud täieliku jälestuseni. Selle välja ütlemine aga viis mingil kosmilisel kombel selleni, et saame nüüd ülihästi läbi. Kui veider. Inimloomus lummab mind iga päevaga, mis ma siin planeedil veedan, üha rohkem ja rohkem.

Lõppu panen mõned pildid seiklustest ja kohtadest, mida ma absoluutselt pole väärtustada osanud. At least I still have a great story to tell. 

img_2405
Esimene juhendajaga surf Agnes Wateris. Kolm tundi vees. Kõik rottväsinud. Pildil kurnatud albiinomorsk.
img_2429-1
Delfiinitamine Tin Can Bays, kus ongi atraktsioon, et igal hommikul lubatakse inimestel raha eest delfiine peopesast toita. Tavaliselt käib seal igal hommikul 4 delfiini, pesakonnas oli neid minu mäletamist mööda 9. Delfiine toidetakse seal vaid 1/8dikuga nende päevasest vajadusest, et neid inimestest mitte sõltuvaks teha.
img_2481
Rannikulinn Noosa. Üks minu lemmikkohti senimaani.
img_2549-2
Surfers Paradise. Pilvelõhkujad sõna otseses mõttes rannal. Kogu idarannikul on tegelikkuses meeletu erosiooniprobleem ning randadesse tuuakse veoautodekaupa liiva, et erosiooni aeglustada. Kohalikud arvavad, et kasvõi juba Surfers Paradise igavesti selline välja ei näe ning vesi hakkab neid maju ükshaaval endale võtma.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s