Austraalia, Austraalias reisimine, Riigid, kus olen elanud

Pealinnaelu ehk minu jaoks neljas osariik Austraalias

Meie kuu aega reisimise eesmärgiks oli jõuda Canberrasse, et Jossik saaks uue passi avalduse sisse anda. Eile sõitsime Canberrast tegelikkuses juba ära. Mina sõitsin. Sõidu ajal Joosep järsku ütles, et luges mu viimast postitust..ja siis oli vait. Kui kommentaare palusin, siis mõningase vaikimise peale tuli, et “lihtsalt kurb”. Tunnistasin talle, et olin vaid päev tagasi mõelnud, et peaks selle postituse ära kustutama. Aga ei. Ma ei kustuta seda ära. See oli aus ja ausust ma ka tahtsin. Lõppude lõpuks minagi olen kõigest inimene. Minagi alles õpin elu ja seda, kuidas seda elama peaksin.

Canberra kohta olid üsna absoluutselt kõik meile öelnud, et see on terve Austraalia kõige mõttetum linn. Pealinn küll, aga pidavat igavaimast igavam olema. Canberrast sai pealinn üldse põhjusel, et Sydney ja Melbourne ei suutnud ära otsustada, kellest pealinn saama peaks ja siis mindi sõna otseses mõttes keskteed ja loodi pealinn nende kahe vahele.

Canberra puhul on jälle väga hästi tunda see, kuidas see, mida sa väljapoole kiirgad, on see, mida sa ka kogema saad. Canberra on üks minu lemmiklinnasid siiamaani. Me olime seal kolm päeva ja seal veedetud aeg oli tore!

Meile oli soovitatud minna kohalikku teletorni (Black Mountain tower) ja Australian War Memorial-isse. Ja mõlemad olid super! Canberra teletorn oli küll muide väiksem kui Tallinna teletorn –  195 meetrit versus 314 meetrit -, kuid et see oli mäe otsas, siis imelise vaate linnale saime ikka. Canberra on selles suhtes väga huvitav linn, et ta pole mitte lihtsalt mingi lahmakas, vaid koosneb urbaniseeritud aladest, mille vahel on pikalt lihtsalt loodust.

Googleist varastatud pilt Canberrast

Australian War Memorial oli mu lempar. Jumaldasin seda, kuidas töötajad olid selle asutuse suhtes tõeliselt kirglikud ja armastasid oma tööd! Kogu asutus on üles ehitatud muuseumina ning on mälestiseks kõigile neile meestele ja naistele, kes on Austraalia eest ja nimel oma elu kaotanud. Kui seda muuseumiks nimetada, siis oli see kohe kindlasti kõige parem muuseum, kus kunagi käinud olen. Ju neil oli ikka arenguruumi ka – nt nende lühifilmid, mida nad show’deks nimetavad, ei olnud just maha istumist väärt. Kuid siiski suurepärane koht! Ja täiesti tasuta sissepääsuga!

Me praegu ausalt öeldes veel ei tea, mis järgmiste nädalate jooksul saab. Üks on kindel, minul on üsna varsti VAJA, et me kuskile tööle läheksime, kuid eks näis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s