Austraalia, Riigid, kus olen elanud

Kuidas minust selline tobe egoistlikult enda tunnetele keskenduv pehmik sai

Üks mu blogi lugenud tuttav kirjutas mulle, et miks mul on vaja koguaeg oma tunnetele keskenduda ja sellest kogu maailmale heietada, veel enam, et ainus asi, mida ma praegu nagunii teen, on PUHKUS. Kuidas ma saan ÜLEÜLDSE millegigi üle vinguda!? Mul olevat vaja end kokku võtta ja tööle minna. Olgu. Üldse ei vaidle vastu. Pehmik olemist ja oma sisehääle kuulata üritamist ma aga ei lõpeta.

Mulle on juba tiinekast peale meeldinud mõelda, et olen jube täiskasvanu valmis ja elu ainus siht oli kõrgem kiht. Artiklid ja lood sellest, kuidas keegi juba lausnoorelt meeletuid saavutusi omas, pani ila suunurgast tilkuma. Tahtsin ka seda. Ei teadnud miks, aga tahtsin.

Esimene laks minu jaoks oli see, kui olin oma esimesel raamatumüügisuvel. Läksin sinna, olles harjunud, et olen kõiges hea. Lihtsalt polnud võimalik, et seal teisiti läheks. Aga läks. Mida vähem suutsin oma edu vajadusest lahti lasta, seda halvemad mu resultaadid olid. See esimene suvi oli mu jaoks nii raske, et kogu kogemusena – nähes igapäevaselt seda, kuidas teised inimesed oma elu elavad – sain aru, et minu selleks hetkeks väga ambitsioonikad juuraunistused ei olnud kohe üldse MINU unistused. Need olid kellegi teise omad. Ma lihtsalt tahtsin seda tähelepanu, mida oleks ühiskonnalt saanud sellest, et juuraäss olen, kuid juurat ennast ma ei tahtnud. Juura eeldab nii palju kontrolli. Kontrolli kõige üle. Need, kes mind paremini teavad, saavad muigega öelda, et aga Miina, kontroll on ju üks neid asju, milles sa parim oled. AGA see meeletu kontrollivajadus, see ei tee mitte kellelegi head. See ainult haukab suure tüki su närve siis, kui tuleb juhus, mil sa midagi kontrollida ei saa.

Endalegi märkamatult suunasin selle saavutusvajaduse mujale. Kui juurat ei tee, siis on ju milleski muus vaja kiiresti täiskasvanuks saada ja suuri saavutusi saavutada. Üks oli kindel – ma pidin saama välja paista. 2016 varakevadel olin jõudnud sinna, et kohustusi ja nende täitmiseks vaja minevaid tunde oli rohkem kui päevas üldse tunde kokku. Kirjutasin veel oma juura lõputööd (juura olin ma otsustanud bakas ikka ära lõpetada), ees oli viimane koolisemester (kus mul EAP-sid oli teha üle 40 ja ainult üks aine ei olnud juuras), lõpueksmiteks oli vaja valmis olla (juuras “lõputöö” on rohkem uurimistöö, mille ära kaitsmine on kohustuslik, kuid diplomit sulle ei taga, seega on vaja ka lõpueksameid), käisin kooli kõrvalt tööl, valmistusin poolmaratoniks (mille muide ära jooksin, ja selle üle uhkust ei oska ega kavatsegi varjata), valmistusin teiseks raamatumüügisuveks (olin endalt küsinud, kas ainuke põhjus, miks ma ei tahtnud tagasi minna, oli kartus suvel sakkimise ees, ja kuna vastus oli jah, siis TEADSIN, et pean tagasi minema), tegin juhilube (mis minu jaoks oli omajagu suureks kiviks kaelas kuna olin endale juba aastaid rääkinud, et minul lube pole vaja – seega oli minu kogemustepagas null, ja tee nende lubade saamiseks konarlik), ning last but not least pidin ma ka olema hea sõbranna, tütar, õde, tädi.

Sel samal kevadel olin kokku leppinud ühe kiire kokkusaamise sõber Kaidoga, kusagil Tallinna Ülikooli lähedal asuvas pubis. Ei, me ei läinud jooma. Mul oli veel järgmiselgi päeval eksam, milleks oli vaja valmistuda. Sõber Kaido on aga tark mees. Kuradikuradi tark. Olles juba aastaid kokku puutunud eri raamatumüüjatega ja ka ise müünud hea paar aastat (kui mitte rohkem), ütles ta mulle: “Miina, kui sa praegu aega maha ei võta, siis kukud suvel kokku, võib-olla füüsiliselt, võib-olla psüühiliselt, võib-olla mõlemat. Sul on VAJA aeg maha võtta.” Mäletan seda nagu see oleks alles eile juhtunud, sest see emotsioon sellest, kui absurdseks ma tema väidet pidasin, kuna mul POLNUD AEGA, et aega maha võtta – see emotsioon oli nii tugev. Ütlesin talle “jaja”, kuigi ise ette ei kujutanud, kuidas see välja peaks saama nägema, ega hästi sellesse uskunudki.

Kauaks me sinna pubisse mu järgmisel päeval toimuva eksami pärast ei saanud jääda. Pubist trammipeatuse poole jalutades nägin just seda trammi, mille peale mul oli hüpata vaja. Kaido ilmselt silmanurgast pani mu kihelemist tähele ja küsis, kas tahan sellele joosta. Hakkasin naerma ja ütlesin, et jubedalt tahaks, aga saan hakkama, need paar minutit trammipeatuses seismist, mis mu väga väärtusliku õpi- ja uneaja arvelt tulevad, nende kaotuse elan ma üle. Ma juba võtan endale aega. Ma võtan endale aega. Võtan.

Kui aga seal peatuses kahe minuti pärast juba üksi trammi ootasin, siis lihtsalt seisin seal ja mõtlesin kõiki neid musti mõtteid sellest, kuidas oleksin kodule juba tunduvalt lähemal, kui oleks selle eelmise trammi peale jooksnud. Minu mõtetest äratas mind see, kuidas silmanurgast nägin ühte meest tee peale jooksmas. Mina seda ei mäleta, mille poole ta jooksis või kas tal üldse sihti oligi, äkki kimas lihtsalt koju, nagu minagi.. kuid äratuspauguks oli mitte tema jooks, vaid see, kuidas ta sõna otseses mõttes bussi ette jooksis. See vaatepilt, need helid, see kõik ei unune vist kunagi. Kui olin esmasest šokist välja tulnud, tuli teisene šokk sellest, et mina olin tahtnud vaid mõned minutid tagasi samamoodi tee peale joosta, sest nii palju oli ju veel teha ja saavutada……. Saatsin Kaidole sõnumi: “Nägin just, kuidas üks mees jäi tee peale joostes bussi alla, sain vihjest aru ja võtan aja maha.”

Elu on NIIIIIIIII lühike, kuid seda lihtsalt raisatakse rahulolematusele ja ühelt saavutuselt teisele jooksmisele, mõistmata, et ükskõik milline suvaline päev võib olla su viimane. Veel sel samal päeval läksin koju õppima minemise asemel õe juurde, et Sädemega (Säde ja Pärle on minu õetütred) veidi ringi hullata ja mängida. See mees aga suri päev hiljem haiglas.

See on see põhjus, miks ma olen tobe egoistlikult enda tunnetele keskenduv pehmik. See on see põhjus, miks elan oma elu nii, et saaksin olla õnnelik. See on see, miks ma “hipilikult” usun ja tahan, et kõik võiksid ja peaksid õnnelikud olema. See on see põhjus, miks mu lööb niivõrd rööpast välja see, kui mul pole ilmtingimata millegi üle õnnelik olla või kui ma seda lihtsalt tunda ei suuda. Elu on liiga lühike, et lihtsalt minna tööle ja midagigi saavutada. Kas see tähendab, et ma ei kavatse kunagi tööle minna ega midagi saavutada? Ei. See tähendab seda, et iga asja jaoks on oma aeg, ja kui me pole siiani Joosepiga tööd leidnud ja see nn “puhkus” meie jaoks liiga palju mõtlemisaega jätab ja tumedatesse kohtadesse viib, siis olgu nii. Me pole võib-olla 100% õnnelikud, kuid vähemalt ei ela me illusioonides.

Ma ei ütle, et minu tõde on kõigi tõde. Igaühel oma elutee ja minu elu läks sureva mehe mõjul seda teed, kus ma praegu olen. Kas see on minu jaoks ka “õige” tee? On “õiget” üldse olemas? Loodetavasti on mul veel piisavalt elupäevi, et nendele küsimustele vastused ise leida, mitte vaid neid siin retooriliselt õhku paisata.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s