Austraalia, Austraalias reisimine, Riigid, kus olen elanud

Skolka let, skolka sim, ehk pole ammu midagi vist kirjutanud

Pärast eelmist postitust oleme nii palju käinud ja teinud, et ma päris ausalt enam ei mäletagi kohe kõike. Säravamad pärlid on olnud Raymond island, Melbourne ja Great Ocean Road.

Raymond island

Raymond island on kogu Austraalia-seikluse minu üks absoluutseid lemmikuid. Juba see, kui lampi me sinna sattusime.. Mäletan, kuidas olime Joosepiga sel hommikul millegipärast tülitsenud. Üllatus-üllatus, ausus meist best friends forever-eid pole just teinud. Olen täiesti veendunud, et vähemalt mõnel korral nädalas kasutaks Joosep meelsasti võimalust mind lähimasse veekogusse uputada. Ei saa just öelda, et tunded vastastikused poleks. Oleme praegu aga veel mõlemad elus ja mul on jätkuvalt hea meel, et mul tervisekindlustus vähemalt mu laiba kojutoomisegi katab. Jess.

Igatahes. (Vabandust, olin iseenda mustast huumorist nii haaratud, et unustasin täielikult eelmise lõigu esialgse põhjuse). Olime ühesõnaga sel hommikul tülis. Mina olin roolis ja sõidan ja sõidan ning järsku oli vastupandamatu tunne ühte bensujaama sisse keerata, et lihtsalt autost välja saada. Juba seal olles otsustasin bensukasse sisse ka astuda ning veidral kombel asus sealne müüja mind sõna otseses mõttes ristküsitlema. Ma polnudki veel jõudnud juurdlemagi hakata, kas ta on undercover police või ongi lihtsalt väga kuradi uudishimulik naine, kui ta juba joonistas mulle mingit kaarti sellest, et peame ilmtingimata Raymond Islandile minema. Raymond Island on nimelt mingit sorti koaalasaar ning ta lubas meile käsi südamel, et näeme vähemalt 15-20 koaalat. Kuna me polnud looduses koaalasid näinud, siis muidugi sekundipealt olime jälle samal lehel ning teadsime, kuhu suundume.

Auto parkisime sadamasse, sest praamiületus jalakäijatele oli tasuta. See praam muidugi.. ohjah, jällegi selle asja praamiks kutsumine tundub liigne meelitus. Kes oleks osanud arvata, et ma enda tobe-tatiseltvenivatele-liigpikkadele praamisõitudele Hiiumaale mingi heldimusega võiksin hakata vaatama..

Praamilt maha tulles aga algaski põhimõtteliselt kohe see nn “koaalarada”. Jõudsin juba väga enesekindalt välja hõisata võistluse sellest, et kes rohkem koaalasid leiab, on hulga vingem kui ta reisikaaslane. Hakkasin seda hoobilt kahetsema hetkel, mil Joosep juba esimese leidis. Ja olidki lihtsalt pärislooduse koaalad! Tõsi, need koaalad polnud seal sündinud, vaid olid vigastuste tagajärjel koaalahaiglas terveks ravitud ning siis lihtsalt sinna saarele toodud, aga ikkagi – see haigla oli nende ainus inimkontakt! Võistluse aga võitsin siiski mina, kuid minu blogi lugejatel pole muidugi kahtlustki, et mina Joosepist vingem olen, isegi kui nad teda ei tunne..Nägime me 28 koaalat ja kogu see saarel ringi koperdamine oli üks ägedamaid asju, mida ma eales teinud olen!

img_2645
Leia koaala! Just nii keeruline oligi seal eukalüptimetsas kaalavõistlust pidada.
img_2644
Uskumatu, et kellegi mitte midagi tegemise vaatamine võib nii sümpaatseks osutuda.
img_2643
Pean ausalt tunnistama, et me mõlemad Joosepiga tundsime veidrat tungi, et seda puud raputada, et lihtsalt ühte puu otsast alla kukkuvat paksu karvapalli näha, kuid suutsime oma sadismile vastu panna.

Melbourne

Melbourne jäi ausalt öeldes meelde sellega, et veendusime üha rohkem selles, et meile tõesti ei meeldi linnas. Melbourne’i mineku kogu eesmärk oli see, et mina tahtsin tantsida. Oleks ma vaid teadnud, et see tantsulka kogu seda lärmi ja meelehärmi absoluutselt väärt pole..

Oma majutuse võtsime täiesti kesklinnas, mis oli hea idee vaid tasandil, et sealt oli hea tantsulkale minna ja koju tulla. Muus osas kesklinnas elamise boonused ka lõppesid. Tahtsime esmalt minna ja lihtsalt võtme ära tuua, kuid parkimine oli täiesti võimatu. Tänaval parkimiseks polnud kas üldse kohti, või me ei saanud aru, kas seal oli kohti, või see oli limiteeritud poole tunniga (olles meie ööbimiskohast juba liiga kaugel NING maksnud naeruväärsel kombel juba poole tunni eest hingehinda). Kõigele lisaks olid meie mõlema telefonis gpsid liiga palju vatti vist saanud ning keeldusid koostööd tegemast, NING olime täiesti frustreeritud meile arusaamatust liikluskorraldusest mõningates kohtades, kus paremale keerata sai vaid vasakust reast, kuid sellegi jaoks pidid sa ühel hetkel keset teed seisma ja kogu liikluse kümnete autotuututuste saatel kinni panema.. (me tegelikkuses polegi siiani kindlad, kas see liikluse kinnipanek käis asjaga kaasas või me tõesti lihtsalt ei saanud aru, kuidaskurat seal linnas parempöördeid vaja teha on). Roolis olev Joosep oli igatahes ühel hetkel sellest kõigest nii tüdinud, et ta lihtsalt keeras suvalisse parkimismajja sisse. Meie motell küll oli välja hõiganud, et parkimine pole üldse kaugel ja saab 17 dollari eest, kuid olin täiesti veendunud, et see oli samamoodi nagu Sydneys, et kui viisid auto parklasse enne vist kella 9-t ja tõid ära enne 18, siis said mingi hea hinna. Agaaa assumption is the mother of all fuckups.

Seal saviparklas oli pooletunnine parkimine 6 dollarit ja me lootsime selle ajaga ära käia. Wrong. Me ei leinud esimese hooga seda motelligi ülesse. See oli lihtsalt mingi megasuure hoone ülemisel korrusel ja sissepääs oli nii hästi ära peidetud, et pidime kogu hoonele 1,5 ringi peale tegema enne kui olin lõpuks tulnud selle peale, et bookingulehelt vaadata, mis pilt on sinna hoone välisfassaadist pandud, et siis hakata puslet sealt kokku panema. Pikk jutt, sitt jutt – me parkimine läks 2-3 minutit üle ja 6 dollari asemel tuli parkimisarve 27 dollarit. Tõsi, selgus, et motellil oli mingi teise parkimismajaga leping ja saimegi 24 tunniks auto sinna jätta 17 dollari eest. Too bad, et me puhtjuhuslikult sinna õigesse parklasse ei parkinud juba algusest peale..

Kokkuvõtvalt: 1) kui Melbourne’i lähed, vabane vahepeal oma autost – rahakotile tunduvalt kergem 2) inimesed, inimesed, inimesed 3) mida liikluskultuuri?! 4) liiga kuradi palju inimesi 5) AGA Melbourne’is on vinge loomaaed, kus õpilasena saab suht hea hinna. Võtan ühe hetke, et nautida kõiki neid arusaamatuid nägusid, et miks Miina õpilashinnast räägib, kui ta ise enam õpilane pole. Nimelt läksin pileteid ostma, öeldes “kaks lapsikut täiskasvanut, palun”. Sain onu naerma küll. Onu ütles, et kui meil õpilaspiletid on, siis ta hea meelega teeb soodukat meile. Mina kohe nutuse näoga ütlesin, et assa pagan, mul jäi see nüüd küll autosse, ja mida tegi Joosep – ta megasirge näoga ütles “jaa, mul vot see on, aga see on Eesti oma”, näidates vilksamisi oma Swedbanki pangakaarti. Pidin ausalt jalgu ristis hoidma, et suurest elevusest, kui kuradi ülbelt enesekindel ta oli, mitte sinna ühte pissi maha soristada. Aga õpilastena me seda loomaaeda avastama ometi läksime. See loomaaed oli ikka vinge, tunduvalt parem, kui need muud loomaasutused, mida me senini külastanud olime.

img_2646
Melbourne’is on mingid tänavad, mis on graffiteid sõna otseses mõttes täis ja tänavapilt muutub igapäevaselt. Mingil põhjusel on ainus Melbourne’is tehtud pilt seesama ja siin pole isegi aru saada, millised need tänavad olid.. Mõningaid asju on kohe keeruline selgitada.
img_2648
Melbourne on muide niivõrd lõunas, et meie jaoks, kes me olime vahepeal saanud 40+ kraadi tunda, oli 20 kraadi juba lausa külm

Sealt loomaaiast ära sõites oli kell juba vähemalt 15 või midagi ja meil polnud õrna aimu, kus me ööbime. Üks oli selge, Melbourne’ist tahame lahkuda. Alguses vist Joosep sõitis ja ma pidin majutust otsima, aga täiesti absurdne – kõik soodsamad kohad olid juba ammu ära reserveeritud ja meie mingit suurt summat ei olnud nõus maksma. Nõnda siis sõitsimegi, peatudes tee peal suvalistes mostelites ja hostelites, et neilt vabade tubade kohta küsida. Kui kell hakkas juba õhtu saama ja olime terve rida eisid saanud, tekkis küll juba selline väike meeleheide, et mis siis nüüd saab..

Jaaaaaaaaa supriiiiiis, meil ei jäänud muud üle, kui telgis magada. Pärisloodusesse me ei söandanud minna, sest Joosep oli Melbourne’is ühelt neist mitmest miljonist inimesest, keda me nägime, palavikulise pasanteeria üles korjanud, ning seetõttu on ilmselt tunduvalt mugavam telgist otse pärisvetsu joosta, kui et hakata ussivaba põõsa otsimise peale aega raiskama. (Olen muide täiesti veendunud, et kui Joosep näeb, et ma ta grandioossest pasanteeriast internetis kirjutasin, siis ta uputabki mu lähimasse veekogusse, niiet sõbrad, oli meeldiv teid tunda!) Igatahes, mina erinevalt temast ja endalegi üllatuseks magasin suurepäraselt, ja ta pasanteeriagi üle oli mul hea meel, sest tema haiguse tõttu sain ikka väga pikalt ise roolis olla. Tõsi, ükski ment pole mind siiani maha võtnud, mistõttu ma üldse ei teagi, kas tohin oma Eesti rookie-lubadega siin nii julgelt ringi lasta, sest austraallased ise peavad 4 aastat märgistusega sõitma enne kui nad täieõiguslikud autojuhid on. Võiks ju uurida, kuid mu politseionu jaoks valatud pisarad on ilmselt tunduvalt usutavamad, kui ma päriselt ka ei teaks, et oma lubadega siin sõita ei tohi.

img_2647
Haige või mitte, madratsi täis puhumisega sai hakkama. Mu telefoni pildistamistkvaliteet pole just säravaim, kuid olgem ausad, oleks pildikvaliteet parem, siis oleks ilmselt kogu see Joosepi pussuhais ka pildile jäänud ja see poleks enam üldse meeltlahutav.

Great Ocean Road. Minu tempel. Pildid rääkigu enda eest.



Käidud osariike on meil nüüdseks lausa 6. Kokku on Austraalias osariike 8.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s