Austraalia, Austraalias töötamine, Riigid, kus olen elanud, Tsukiinifarm

Tööle jah tööle nüüd.. või siis ei?

Olime Joosepiga planeerinud Adelaide’ni välja panna ning siis vaadata ja otsustada, kas ja kuhu me tööle läheme aga elul olid teised plaanid. Olime parajasti ööbinud ühes täiesti suurepärases karavanipargis Millicendis, kui mina sain ühe kõne. Olin internetti üles riputanud kuulutuse selle kohta, et tööd otsime. Kõnesi ja emaile olin varemgi saanud, kuid kõik pakkumised olid kas ähmased või veel rohkem ähmasemad. Järsku aga tuli pakkumine, millest Joosep ei soovinud keelduda. Pakkumine tundus ok – Joosep oleks pandud traktori peale ja mind oleks pandud köögivilju korjama, tunnipalk – 22,30$ tunnis. Korjamistööd muu kui tunnipalgaga üldse polegi mõtet teha. Meid oli varem kutsutud ühte teise farmi korjama ja kui küsisin, et palju keskmine päevateenistus on, siis niheles ja niheles seal telefoni otsas, kuid lõpuks ütles, et keskmiselt teenitakse 40-100$ päevas. Olen ilmselt selle mangofarmi kogemusega ära hellitatud, sest ma ei oleks EALES 40$ eest PÄEVAS nõus töötama. Joosepil kõrvu kergitanud töö juures oli aga üks AGA. Nad tahtsid Joosepit sinna juba sel samal helistamispäeva õhtul 17.30-ks. Kõne tehti 13 ajal päeval ning meie olime 6 h kaugusel võinii. Isegi minusugune matemaatikahälvik sai hakkama arusaamisega sellest, et 17.30ks ei jõuaks me ka parima tahtmise juures.

Niisiis nõustusime mõlemad korjama minema. Miina jälle rooli ja sõit alaku! Samal päeval oli vaja Milduras olla, et homme kell 6.15 hommikul pabreid täita. Korjamine algas kell 7. Siis kui pabereid täitsime, sai tädi teada, et Joosepil on juba teise aasta viisa käes ja tahtis talle veel teistki tööd pakkuda (mis ei lähe traditsiooniliste farmipäevade alla), sest tal polnud sinna kedagi panna, kuna peamiselt töötavad noored farmides just selleks, et oma farmipäevad täis saada ja siis kiiresti plehku panna. Tädi ise töötaski tööhostelis, millega eri farmid teevad koostööd, ja kui hostelil pole farmile töölisi pakkuda, siis otsitakse uus hostel. Seepärast oli tädil Joosepi üle hea meel. Arvas, et lõpetame palavuse tõttu korjamise 12 ajal päeval ära ja siis kell 15 võiks Joosep juba teisele tööle minna.

Niisiis – korjama! Korjasime baklažaane ja tsukiinisid. Mina muidugi läksin kohe töödejuhataja juurde ja tutvustasin end, neile enesekindlalt silma vaadates. Kui korjamine lahti läks, siis ei läinud kaua aega, kui enda turvustamist kahetsema hakkasin. Aina Miina ja Miina. Juba hakkasin mõtlema, et kurat, ju ma siis tõesti pole mitte millegi korjamises hea. Kuid järsku see lõppes ära ja mu peas keerlevad mõtted piirdusid seal maha küürutades sellega, et üritasin meenutada, kas mul oli pükste hargivahel auk või ei.

Asjagi sain juba käppa, kuid kaua mu õnnis meeleolu ei kestnud. Selg. Kui ma enne ei teadnud, ega huvitanudki, kas mul selg on või ei, siis nüüd see oli täitsa kindel – on olemas JA on valus. Kuradikuradi valus. Aga edasi oli vaja korjata. Ainus, mis veel kuidagigi motiveeris oli võistlus Joosepiga, et temast seal korjamisrajal ees olla või oma esikohta võistluses temaga säilitada. Esikohast teistega võrreldes ei saa jälle rääkidagi, sest meie pikkus ei töötanud meie jaoks soodsalt. See oli vist esimene kord elus, mil TÕESTI soovisin, et ma kääbus oleks. Nii palju lihtsam oleks olnud. Varsti hüüdsin Joosepile: “Joosep, ma ei tea, kuidas seda nüüd öelda, aga olen jälle valmis reisima”. Joosep hakkas naerma ja ütles, et ta mõtles just täpselt sama. Me polnud sel hetkel kolme tundigi põllul olnud.

Sellega aga meie lõbus põlluseiklus ei piirdunud. Meil oli kokku vaid liiter vett ja me ei olnud tulnud selle peale ka, et farmerid kohapeal ei võimaldaks pudeli taastäitmist (mangos oli veekanistrite korjajateni korraldamiseks palgatud eraldi inimene). Aga ei võimaldatud. Ega ka see hostelitädi ei bluffinud, sest päev läkski aina palavamaks ja palavamaks. Niisiis me sõna otseses mõttes surime seal põllu peal, väga väga väga aeglaselt. Ma ei olnud taibanud ka pähe midagi panna, sest olin juba harjunud, et lõunapool jahe oli. Peatselt aga mind üle kere saatvad külmavärinad liigsest palavusest, väsimusest ja veepuudusest andsid märku muust. Siiralt lootsin, et panen pildi kotti, sest see kõik oli talumatu. Teadsin, et teist korda oma elus seda tööd ma teha ei kavatse. Jaksasin veel analüüsida, et kas ja kui nõrk ma olen, et juba esimesel päeval alla annan, kuid tõesti, võib-olla on see tühine kaitsekõne, kuid ma ei pea mentaalse tugevuse kasvatamiseks tegema tööd, mis on tapvalt jäle.

Täielik perverssus.

Niisiis oleme praegu Milduras ühes motellis, kus elame küll kalli raha eest, kuid isegi selle hinna sain bluffimisega, et meil on ühes teises motellis “selline ja selline” pakkumine, kuigi meile selles teises kohas tegelikkuses oli pakutud tuba paarikümne dollari eest hoopis rohkem. Oleks väiksema summa öelnud, oleks vast isegi veel odavamalt saanud, kuid ma ei saanud väga kindel olla, mis sellest paarikümne dollarigi bluffist saab, nii et olen õnnelik.

Kokkuvõtvalt: Joosep töötab ühes tehases, kus töö algab iga päev kell 15 ja lõpeb kell 23; mina veel otsin tööd. Selg valutab mul sellest kuradi tsukiinikorjamisest siiani ja mitteinimlikku tööd mina tegema ei kavatse hakata.  Meil mõlemal on tegelt 6. aprilli algusega hästitasustatud töö olemas, kuid võiks ju ometi midagi vahepeal ka teha. Eks näis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s