Arbuusi- ja kõrvitsafarm, Austraalia, Austraalias töötamine, Riigid, kus olen elanud

Update

Täna kohe pärast ärkamist läksime Joosepiga ühte tööagentuuri, kuhu olin tegelikkuses juba reedel minemas, kuid Austraaliale omaselt oli neil juba kell 4 fiesta ja polnud mul enam kuhugi minna ega kellegagi rääkida. Mind ajas see õnneks vaid naerma, sest just see teadmine, et sa ise oled töö leidmiseks endast kõik andnud, aitab end eemale hoida depressioonist, et mismõttes ma nii hale olen, et lihtsalt päevad läbi niisama motellis passin samal ajal kui Joosep tööl käib ja oma eluga reaalselt midagi pihta hakkab. Kuid lihtsalt oli vaja end kokku võtta, vastutada.. Niisiis, resümee sai täna sinna ära viidud. Eelmisel nädalal ka paar resümeed muudesse kohtadesse ning spontaanselt otsustasime täna infopunktis uurimas käia, et äkki nad teavad, keda veel kontaktida. Käisime veel ka kusagil mujal ning koju tagasi. Polnud kusagilt mingeid otseseid pakkumisi saanud, aga see oli okei.

Ja järsku telefonikõne. Aga mitte siit, vaid hoopis mujalt. Üks farm seitsme tunni kauguselt, kellega olin ka varem rääkinud, kuid kokkulepeteni mitte jõudnud. Nad tahtsid meid juba kolmapäevaks tööle. Nad olid mulle juba algusest peale rõhutanud, et töö lihtne ei ole. Me olekski tööl kui general farmhands, kes peaksid tegema mida iganes, mida sel hetkel vaja. Tegu on arbuusi- ja kõrvitsafarmiga, mis mõistagi tähendab ka korjamist. Korjamist viljadega, mis on tsukiinidest mitu korda suuremad ja raskemad. That’s gonna be fun. Aga farmerid tunduvad üsna mõistvad ja arusaavad – tänagi veel rõhutasid, et alguses ongi raske, kuid ajapikku saab asja käppa. Ning kuna korjamine ei käi üldse iga päev, siis ma nii väga ei põegi. Palk on üle 22 dollari tunnis ning tööd on üle 50 tunni nädalas. Meile sobib!

Motell oli meil siin Milduras küll nädalaks ajaks ette ära makstud, kuid osa rahast saame jälle tagasi ja sellega on ka okei. Joosep palus mul uude kohta ka majutus korraldada. Tegin ikka mitmeid kõnesid. Pakkumised olid täiesti absurdselt suured. Üle 400 dollari NÄDALAS selle eest, et me pärast rasket tööpäeva koju tuleme ja lihtsalt voodisse kukume. It’s just not going to happen. Olin Joosepile juba kirjutanud (kuna ta on tööl), et puhtalt protestiks kõigile neile kullakaevajatele hakkame me telgis elama ning mingil õhtul võib vast kohalikust baarist läbi minna ja uurida, kellelt saaks tuba üürida, kuid just siis, kui Joosep oli enda “rõõmu” väljendanud ning mina öelnud, et “no nii on”, sain ma sõnumi. Üks härra, kellega olin hinnaläbirääkimisi teinud ning tema pakkumisest keeldunud, oli teinud mulle uue pakkumise – 400 dollarit alghinnast alla. Sellega tuleb nädalahinnaks 150$ nägu. Ebareaalne. Päriskohtades maksaksime telgi üles panemise eest vaid mõniteist dollarit vähem! Homme lähme juba koha peale ja saame näha, millega end kuuks ajaks sidumas oleme. Minu jaoks on see, et me end kuuks ajaks millegagi seome, isegi meeldiv, sest see jätab mind ilma sellest võimalusest, et saaksin jälle hakata jaurama selle “ma pean õnnelik olema” jutuga ja tahtma nende farmerite juurest lahkuda enne meie aprillis algava uue töö algust. Prink pepu, siit ma tulen!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s