Arbuusi- ja kõrvitsafarm, Austraalia, Austraalias töötamine, Riigid, kus olen elanud

15 päeva tööl, 10 veel minna

Olin küll vahepeal mõtelnud, et ei teegi töö kohta postitust enne, kui töö läbi, kuid selgelt mõtlesin ümber. Meil on nimelt täna esimene vaba päev.. vist. Miks vist? Meid on ennegi siin ilma tõttu vabade päevadega “ähvardatud”, kuid siis ikkagi poolteist tundi (heal juhul) enne töö algust sõnum saadetud, et “töö algab sel ja sel ajal”. Täna pole seda veel juhtunud. Veel.

Ei pea just geenius olema, et aru saada sellest, kuidas mulle see oma suva järgi solgutamine ei meeldi. Kuid neil on see õigus. Nende jaoks oleme me lihtsalt järgmised töölised, keda nad enam kunagi pärast töölt lahkumist ei näe.

Eilegi oli üks neid päevi, mis oleks meil pidanud vaba olema. Saime aga sõnumi, et kell 12 algab töö. Meie jaoks tähendab töö algus aga seda, et me peame alati 15 minutit varem kohal olema ning siis töövalmis olema. Enamasti on see aga nii, et nendel varasematel 15 minutil istume juba treileris ja ootame, et meid traktoriga põllule transporditakse. Väidetavalt võtab transportimine aega just 15 min ja reaalse töötamise alguseks saabki see sõnumis nimetatud kellaaeg, kuid see pole kunagi nii, mitte kunagi. Tööd alustame ALATI varem, kuid enne sõnumis nimetatud aega me palka saama ei hakka.

Tegelikkuses sellest transportimisest saan veel aru (ja saaksin veel rohkemgi, kui see võtakski 15 minutit aega), kuid mõnikord peame hakkama sinna jõudes kohe kaste vorpima melonite ja kõrvitsate jaoks, et need siis saaks treilerile pandud ja meid nendega minema saadetud. See on ju juba ometi reaalne töö. Aga ei. Lihtsalt ole vait, Miina. Sa oled mittekeegi.

Eile oli meil ka kaks uut töölist. Kaks tüdrukut Itaaliast. Enne neid oli kaks saksa poissi, kuid need said vallandatud, sest keegi oli kommenteerinud, et ega nad just kuigi usinad töölised ei ole. Ja ei, see umbisikulisus isegi ei viita sellele, et mina oleks neile sitta keeranud, vabandust väljenduse pärast. Me kõik olime. Need poisid olid reaalselt täielikud šlangid, isegi mina olin võimeline samal kiirusel, millega nemad enda rea läbisid, tegema puhtaks nii enda rea kui ka nende mõlemi rea. Nad ise teadsid seda, et nad šlangid on ja ega nad häbi tundnud ka. Alatasa korrutasid, et nad teevad teadlikult aeglaselt ja lohakalt tööd, sest 1) see on võimalik ja 2) me oleme tunnipalga peal, mistõttu on mõistlik mitte kiirustada, vaid rahulikult võtta. Sel viimasel on muidugi isegi mõningane tõetera sees, kuid kui mina pean ikkagi enda reaga hakkama saama, Joosepit ja prantslast Mathieu’d mõnikord aitama, sest neil olid alati kõige raskemad read JA saksa šlangide maha jäetud mis-iganes-asju korjama, siis ajab ikka pahaseks küll. Eile aga, selle 2,5 poole tunni jooksul, mis me töötasime Itaalia tüdrukutega, jõudsin juba mõelda, et kurat, võib-olla need saksa väikemehed nii hullud ei olnudki.

Mul oli eile muidu neid uusi tüdrukuid põnev jälgida. Mäletan veel enda esimest päeva, mil olime vaevu kohale jõudnud, kui juba pandi mingeid kuradi kaste vorpima ja olles vaevu selle asja käppa saanud, käsutati treileri peale. Treileril tuli meelde see mangofarmi peoplemover, kus kõik tõsiste nägudega, surmvaikuses, oma aeglase hukatuse poole liikusid. Korjasime oma esimesel päeval nii arbuuse kui ka kõrvitsaid. Mõlemad on teadagi üsna suured elukad. Julgen pakkuda, et praeguseks suurim arbuus, mida olen tõstnud, oli VÄHEMALT kusagil 15-20 kilogrammi vahepeal. 

Käib kogu korjamine nii, et meil kõigil on oma rida, mille puhtaks saamise PEAME tagama ning võimalusel naabrit aitama (juhul kui su oma rida konkreetsel hetkel just ei toida). Arbuusid-kõrvitsad paneme treileri külge kinnitatud konveierile, mis liigutab kõrvitsad-arbuusid treilerisse, kus üks või kaks inimest need kastidesse pakivad. Meie esimesel päeval olid tööl sakslased Felix, Marcus, Philip, hollandlane Paul, prantslased Mathieu ning Alexia ja siis meie Joosepiga. Alexia ainsa teise tüdrukuna oli treileris pakkimas koos Felixiga (arbuuside pakkimine on võrreldes näiteks kõrvitsatega keerulisem, sest kui kõrvitsaid võib suvalises suunas loopida ja nendega ei juhtu midagi, siis arbuusid lõhenevad ka üsna väikseima põrutuse peale ehk neid tuleb pakkida ettevaatlikult) ning mina olin seega arbuusipõllul ainuke korjav tüdruk. Hiljem kõrvitsates oli Felix ainus pakkija ning meid Alexiaga saadeti kõrvitsapõllul traktori jaoks drivewayd puhastama, sest kõrvitsad ronivate taimedena kasvavad ja panevad oma vilju maha ka seal, kus neid olema ei peaks. Meie pidime siis sealt tee pealt kõrvitsad ära lõikama ja põllule Joosepi ja Mathieu rajale viskama (sest kaugemale no lihtsalt ei jaksa), mis muide on ka põhjus, miks nende rajad raskemad on – seal on lihtsalt poole rohkem kõrvitsaid kui muidu. Mäletan, kuidas juba esimestel meetritel ütlesin Alexiale, et “see farmitöö siin tõesti pole tüdrukutele, mis..?”

Eilsetel tüdrukutel muidu vedas. Ilm oli absurd ning töötasime vaid 2,5 tundi. Samal ajal, tunnistan, et isegi mina tulin eile vaevu endaga toime. On meid alles jäänud nüüdseks vaid 6 – Felix lahkus juba enam kui nädal tagasi, Paulgi sai isu täis ning me vähemalt arvame, et Marcus ja Philip vallandati. Kui eile tööd alustasime, paistis kuum päike otse lagipähe ning õhuniiskus oli üle 90%. See rõskus tõmbas mind nii hingetuks, et ausalt tekkis tunne, et “nonii, siin see mu lõpp saab nüüd olema”. Üks nendest tüdrukutest oli ka veel suurem šlang kui saksa poisid kokku ehk teda pidi pidevalt keegi aitama. Lisaks oli meil üks inimene tavalisest korjajate arvust lihtsalt puudu. Veel veidram oli see, kui sekundipealt ilm transformeerus äikesetormiks ja järsku pidime külma õhu ja vihmasabinaga korjama. Tüdrukud on igatahes tõesti tublid, et need 2,5 tundigi vastu pidasid.

See muidu, mis mulle telefonitsi väideti, et iga päev korjamist ei ole, tõeseks just ei osutunud. Viieteistkümnest päevast, mis me praegu oleme tööl olnud, pole me korjanud äkki kahel päeval. Neil kahel päeval on mind istutama saadetud (ja hiljem põllu peale kõplama) ning Joosep terveks päevaks kõplama saadetud. Arvestades seda, et mina Eestis olin oma vanaemaga pakti sõlminud, et olen enne nõus ta kuivkäimlast virtsa ka kruusidekaupa ära tassima, kui et ta peenramaad kõplama, võite ette kujutada, kui palju ma seda tööd vihkasin. Kuna aga farmer sai meie peale pahaseks, et me kõplamises just kuigi produktiivsed ei ole (me Alexiaga viimasel kõplamispäeval olime teinud pooleteise tunniga vaid kuskil 20-30 meetrit), siis ta otsustas ressursside kokkuhoidmise mõttes umbrohtu hoopis mürgitada ja siis vaadata, mis kapsastest alles jääb. Ta olevat hiljem küll kohapeal elavate prantslaste ees lausa vabandanud, et pingutas üle ja järgi vaatamas käies saigi aru, et seal oli džungel ning korralikult tehes polnudki seda võimalik kiiremini teha. Kõplamist aga ikkagi enam ei tule. Arbuusihooaeg on läbi ning lähipäevil läheb lahti uue kõrvitsaliigi ning kapsaste-brokolite korjamine.

Vähemalt võin enda üle uhke olla, sest Joosepi sõnutsi teen nende suurte elukate korjamisega midagi, milles ma hea olen. Kui ta vaid teaks, et mu ainus motivatsioon on trots sellest, kuidas ta Cowrasse (siin on see meie farm) sõites enne esimest päeva mulle ütles, et ega ta hästi usu, et selle tööga hakkama saan. Sellist tööd aitabki teha vaid täielikule eitusele, et kui jäle see kõik on, üles ehitatud positiivsus (ning teineteise üle eesti keeles täielike totrustega nalja tegemine). Oleks ma üksi, siis poleks siin ilmset isegi seda 15 päeva vastu pidanud. Kuigi omajagu lõbus on ka mõnikord lihtsalt end kõrvalt vaadata ja mõelda, kui napakas see kõik on, et MINA kusagil farmis käpuli maas umbrohtu võhivõõraste peenralt kiskumas käin. Paar aastat tagasi, kui keegi oleks mulle midagi sellist rääkida tulnud, oleksin ta välja naernud.  Tunne on tegelikkuses juba praegu uhke. Isegi kui absoluutselt kõik liigesed valutavad ja keha on sinikaid täis ning ühe selgemaks on saamas valus reaalsus, et jään oma mõlema jala keskmiste varvaste küüntest ilma, ei suuda ma ise ka uskuda, et sellega hakkama saan ja veel hästi.

Pügal motivatsiooni tuleb võib-olla ka sellest teadmisest, et kui sa seal ikka niimoodi rügad, et suu ja silmad on higi täis, siis kõrvitsale peale kukkuv higitilk on selge märk sellest, et sul on lootust oma topeltlõuast lahti saada. Jess.

Farm on muidu suhteliselt okei. Palka makstakse. See juba erineb sellest, et me näiteks 5 h tsukiinikorjamise eest pole siiani palka saanud ja ega seda enam tule kah. Farmerid on sotsiaalselt muidu ääretult ebaintelligentsed, karjuvad, solgutavad, ei suuda mõista, et see, mida nemad on terve elu teinud ja nende jaoks seetõttu loogiline, pole meie jaoks isegi asi, mida telekast oleks näinud, kuid sellest vast juba järgmine kord. Vähemalt ma olen milleski hea, eks.

img_2664
Alexia ja Mathieu kõplamas
img_2661
Kärbsed ei ole sõbrad. Ma ükskord arbuuse korjates muide kogemata neelasin ühe suhu lennanud kärbse alla, kuid kuna mul polnud aega ega mahti sellele reageerida, siis ei teinud teist nägugi. Good times.
img_2665
Arbuuside korjamine. Mul on kahju, et siin pildil seda konveierit näha pole, kuid umbes nii see välja näeb. Kõik pildid on mul siin mingi aeg Alexia poolt tehtud ja mulle saadetud. Kudos talle!
img_2666
Pakkimine. Mindki on kolm korda pakkima pandud. Ühel korral arbuuse ning kahel korral kõrvitsate pakkimisele appi saadetud. Arbuuse ma polekski enam nõus olnud pakkima minema, sest see näeb küll jubelihtne ja lõbus välja, kuid see, kuidas sa pead neid 20-kiloseid elukaid ettevaatlikult üle kasti ääre upitades sinna põhja asetama võtab selja läbi mis läbi
img_2667
Arbuusid meie laos
img_2660
Sinikad sellest, kui arbuusid või kõrvitsad käest ära libisevad ja selle asemel, et neid hakata uuesti maast tarima, otsustad sa need oma jalgadega lihtsalt kinni püüda. Võib-olla mitte just parim idee.
img_2658
Sinikad sellest, kuidas, kes iganes on traktoriroolis olnud, on magama jäänud ja mulle konveieriga otsa sõitnud. Ja parem oleks, et nad on magama jäänud, sest vastasel juhul olen ma pahane.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s