Arbuusi- ja kõrvitsafarm, Austraalia, Austraalias töötamine, Riigid, kus olen elanud

Ja ongi jälle üks peatükk läbi

Meil on kell 6.30 hommikul. Tegin meile veel võileivad kaasa ja teel me nüüd oleme. Sihtkohaks väikelinn nimega Moree. Olen natuke kurb, kuid Joosep laulab autoroolis. Ei, ta lausa juubeldab ja tee ääres lambaid nähes demonstreerib oma parimaid määgimisoskusi. Katsu siis sellist välja kannatada.

Nii palju pean talle tegelikkuses andma, et no enam suuremat õnne ei saa olla kui see, et kuu aega seal farmis lõpuks läbi sai.

Viimane nädal oli ikka fenomenaalne. Esmaspäeval tööle minnes saime teada, et Itaalia tüdrukud olid eelmisel päeval vallandada saanud. Ebareaalne. Me polnud isegi veel öelnud, et meie selle sama nädala pühapäevast oma viimase tööpäeva soovime teha. Võib-olla oleks varem pidanud ütlema, sest see nädal kergete killast just ei olnud. Neljast nädalast saime me ka sel meie viimasel nädalal parimad tunnid. Peamiselt tuli see sellest, et viie-kuue korjaja asemel olime Joosepi ja Mathieuga kolmekesi. Not fun. 

Kui farmiboss Emmanuel kuulis, et me ära lähme, polnud ta üldse õnnelik. Tundus, et nad tõesti ongi meiega väga rahul ning lootsidki vaid minu ja Joosepiga läbi ajada samal ajal kui Alexia ja Mathieu oleksid nüüd selle nädala kolmapäeval viie-päevasele puhkusele Sydneysse läinud. Ei, aitäh.

Juba viimase nädala esmaspäeval tuli mul töötunde 10,5. Kui liita sellele teisipäevane 9,5, siis olime juba kahe päevaga töötanud rohkem kui eelmisel nädalal kokku (17,5 h – ilmastikuolud ei soosinud praktiliselt mitte ainsatki tööd). Viimasel nädalal saime veel kõrvitsaid korjata, brokoli korjamisega alustada, istutada, brokolit pakkida (milles meie Joosepiga oleme muide nii ässad, et boss käis lausa kontrollimas meid, et pole võimalik, et nii kiired oleme JA head tööd teeme) ning üllatus-üllatus, saime jälle kõblata. Nad ausalt ei tea ise ka seal farmis, mis nad tahavad või ei taha. Käsud-keeled tulevad puhtalt emotsiooni pealt. Seega, kui vahepeal oli öeldud, et mitte mingit kõplamist enam ei tule, siis juba nt meie kahel viimasel päeval saime kokku juba ~10h kõblata. Fantastiline!

Emmanuel oli viimasel nädalal aga maxnärviline. Sõimas kõiki, kes vähegi ta teele ette jäid. Ausalt öeldes ta sõimab üleüldse kõiki, kes ta teele ette jäävad. Ta tõmbas siis veidi koomale, kui talle ühel päeval julgesin ütelda, et ta pole väga hea mees. Veider on aga see, et talle reaalselt meeldib, kui tema tasemel talle vastu hakata. Mitte nagu ülbelt, vaid selline erudeeritud vastuhakk. Ta enda ülbus selgelt tulebki sellest, kuidas teda kasvatatud on ning ta ei oskagi muud moodi suhelda. Sõimab oma töötajaid, oma lapsi, oma naist. Ütlesin Joosepile juba esimesel päeval, et sellel naisel siin farmis küll mingit sõnaõigust pole, ning absoluutselt iga päevaga siin farmis saime selles rohkem veenduda.

Minul on Emmanuelist lausa kahju. See ajab küll naerma, kui kuuled teda telefoni vastu võttes esimese lausena mühatama “kes sa selline oled” ja kohe pärast seda “mis tahad, raisk”, aga tegelikkuses on kahju. Ta lapsed lähevad ka järjest tema moodi. Lapsi on neil 4. Kaks vanemat – Benjamin (14) ja Aaron (12) – on need, kes farmis enne kooli minekut, pärast kooli ning nädalavahetustel täisrakendust leiavad. Hakkab ikka veider küll, kui 14-aastane sind sõimab, et “kas sa taun oled või?”. Kuid täpselt nii Emmanuel ise nendega suhtleb.

Pappi neil on, see on selge. Emmanuel rääkis mullegi, sära silmis, kuidas nad oma ülisuure maja ehitasid kolm aastat tagasi vaid ühe nädala kasumi eest. Agaaaaa seal rahakasutus ka lõpeb. Nende kaugeim reis, mis nad kunagi teinud, on olnud üks osariik põhjapoole, kus nad rentisid mere ääres suure villa, kuid villast välja Emmanuel polnud nõus minema. Ta on end maast madalast nii töösse matnud, et tundub päris välisilma ja selle sotsiaalseid aspekte lausa pelgavat. Nii kurb! Mis kasu sellest rahast siis on?

Kõige südantmurdvam on minu jaoks pere keskmine poeg Aaron. Panin kohe alguses tähele, et tema profiil ei sobi selle perega. Küsisin ta kohta Alexialt ka ning Alexiagi ütles, et Aaron on pigem kunstiinimene – jääb suvalisel kohal taevasse vahtima, unistab, talle meeldib maalida, traktoriga paneb mõnikord sirgelt sõitmise asemel lausa diagonaali. Aaronil on ka mingi kõnelemisprobleem. Ta ei räägi praktiliselt kunagi. Alexia ütles, et ükskord olevat põllu peal Aaron midagi Emmanuelile öelnud ja Emmanuel ütles pahaselt, et ta normaalselt räägiks, sest midagi polnud aru saada. Kui Aaron selle peale piinlikust tundis ja vaiksemalt sama asja kordas, pistis Emmanuel kõigi kuuldes karjuma, et Aaron end kokku võtaks. Hakkasin sellest kuuldes lahinaga nutma.. ja hakkasin tegelt vesistama põhimõtteliselt üsna iga kord kui ma Aaronit ükskõik kus nägin. Mulle jääb elu lõpuni meelde, kuidas ühel päeval pärast tööd, kui me olime juba autos ja mina ainusilmi vahtisin mööda lonkivat Aaronit, siis Joosep mu kõrval ütles mulle: “ei, Miina, me ei saa teda kaasa võtta”. Alexia oli Emmanuelilt küsinud, miks nad Aaroni kõneprobleemiga ei tegele, sest raha ju on, kuid Emmanueli vastus oli lühike ja lihtne – aega pole..

Perega eile hüvasti jättes küsisin ise Emmanuelilt kõigi kuuldes, kas võime Aaroni kaasa võtta, sest ma hea meelega ootan kuni ta 18 saab, et siis temaga abielluda. Aaron oma üliiiiiiimadala enesekindlusega värvus punasemaks kui peet ning kui ta muul ajal nagunii väldib silmsidet ja otsib su silmi vaid siis, kui sa ise ei vaata, siis pärast selle kuulmist ta enam silmi maast tõsta ei julgenudki.

Meie asemele võeti tööle kaks uut itaallast, kes meiega koos nädalavahetusel töölgi olid. Suureks üllatuseks ütles Kathrine (Emmanueli naine) juba eile, et ega need uued ka juba neile väga ei meeldi. Tundub, et oleme Joosepiga lausa priviligeeritud, et meil seal kuu aega töötada lubati ning et Emmanuel mulle isegi ütles, et ta ei taha meid minema lasta.

Kuradiuhke tunne on küll, et sain Joosepile tõestatud, et ta eksis, arvates, et ma seal kaua vastu ei pea.

img_2689
Vasakult Aaron, Benjamin, Emmanuel, Kathrine (and co), Joosep, Mathieu ja Alexia
img_2714
Alexia ja Mathieu elamine farmis. Viimasel päeval tulime meie sinna kahe pitsaga, istusime nende hüti ees ja heietasime. Võrratud tegelased!
img_2721
Cowra Hotellis meile hommikuks laua peale jäetud kirjake. Jätsin neile ka Eesti lipu, mis neil baaris aukohale riputati. Omanikud tegelikkuses olid võrratud – meid on aidatud printimistega ning veel eile õhtul Mr Wayne andis mulle saia ja sinki, et saaksin meile võileivad tee peale kaasa teha. Joosep ütles ka, et kui prussakad, hiired, üleküpsetatud toit ja see, et meil airconi pole, välja arvata, siis on Cowra Hotel väga mõnna koht. Amen to that.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s