Austraalia, Austraalias reisimine, Austraalias töötamine, cotton gin, Riigid, kus olen elanud

Sellest, mis me siis teeme, kui tööl ei käi ja maja ümber vargaid ei otsi

See Raiko autoga juhtunu lajatas ikka puuga pähe. Politsei leidis ta auto tegelikkuses vargusega juba samal päeval. Põlenuna. Talle endale öeldi vaid rajoon, kus see olema peaks ja kästi minema vedada. Raiko küll küsis, mis siis saab, kui ta numbrimärgid lihtsalt maha kruvib ja auto sinna jätab.. ning tädi vastus oli, et siis linnavalitsus viib selle lõpuks ilmselt ise minema, kuid rõhutas, et Raiko seda tema käest ei kuulnud. Muidugi noh! Nii me seda autot siis eile otsimas käisime. Poisid olid juba varem ka ringi sõitnud seal ja arvasid, et pole võib-olla parem idee, kui me Annikaga ka kaasa tuleks. Aga just sellepärast ma tahtsin minna. Tahtsin näha, mis see nii ohtlik siis on.

Täiesti ausalt öeldes, olin lausa pettunud! Jah, oli seal hoodis tõesti umbes 10 teist maha põletatud autot, ja tõsi, sama palju maha põletatud maju. Aga no tee, mis tahad, mul hirmus ei olnud. Autot me küll ei leidnudki, kuid nii jubedalt kui see ka ei kõla, mul on hea meel, et see maha põletati. See on üsna selge märk, et mingid noored vembutembud on lihtsalt sellega ringi paarutanud ning siis lõbu pärast põlema pistnud. Olin juba endale väga osavalt maha müünud idee mingist organiseeritud kuritegevusest ja sellest, et meid kõiki täiega jälgitakse. Kui üksi kodus olen, siis mõnikord kargan õues oleva krabina peale ikka veel püsti, kuid võrreldes varasemate päevadega, siis see kardinaribide vahelt välja piilumine on juba pigem moe pärast kui et surmahirmust ajendatud.

Ägedaid asju oleme me tegelikkuses teinud hulgim!

15. aprillil oli Morees hobusevõiduajamine, mis on midagi, mida mina vähemalt polnud oma silmaga eales näinud. Sai lausa panuseidki panna. Suhkruissi (loe: Joosep) andis mulle 10$ panustamisrahagi. Võitsin juba esimesel võistlusel. Ja teiselgi. Kolmandal korral mul tuli lihtsalt trots sisse ja tahtsin kohe meelega panustada kõige jamama hobuse peale üldse. Siis aga enam ei võitnud. Võidurahad andsin aga kõik suhkruissile tagasi (nii palju kui sellest küll lõpuks oli mu adrenaliinijanuga alles jäänud) ning ta oli sama võidurahaga veel ühe pokkeriõhtu kinni pannud ja sedagi raha kolmekordistanud. Teised peale minu ja Raiko said seal võiduajamisel vaid raha tuulde lasta, kuid kahju ei tundunud sellest väga kellelgi olevat, sest adrenaliin tõesti oli asja eest.

img_2749
Võiduajamisel. Kõik kohad eestlasi jälle täis.. Vassili on õnnelik. Vassilile eestlased meeldivad.
img_2768
Minu võiduhobune. Joosep samal raundil panustas kõige noorema hobuse peale üldse ja arvas, et see on “nunnu”, et vana kronu võiduvääriliseks pean.
img_2770
Minu parim võit – 5 sisse ja 35 välja!

Üks meeldejäävamaid retki kogu Austraalia jooksul üldse oli Mount Kaputar National Park. Hakkan üha rohkem arvama, et väärtust turistikohtade külastamisest saad sa just siis, kui lähed sealt piirist, kus turistid tavaliselt kõik seisma jäävad, üle. Me esmalt käisime päris Mount Kaputari raja peal, mis viis vaateplatvormini, millest me aga kõik üle hüppasime ning läksime nii kaugele kui sai (ja veel mõistlik oli). Ma seal kivi peal istudes (samal ajal kui teised sotsiaalmeediaväärilisi pilte pidid ilmtingimata tegema), mõtlesin küll, et enam paremaks ei saa minna. Kuid sai.

Kodu poole sõites jäi meile tee peale The Governor matkaraja silt ning kuna keegi meist mäletas, et mingi kolmas (või isegi neljas) isik oli seda kiitnud, oli vaja see ka järgi proovida. Erinevalt esimesest matkarajast, oli see ikka kohe pärismatk. Läksime jälle tavavaatekohast mööda ning hakkasime mööda kaljunukki üles ronima. Nii mõnigi tunnistas valjusti, et kui ta enne polnud päris kindel enda halvas kehalises seisundis, siis seal ronides ja pealaest jalatallani higistades sai selles täitsa veendunuks. Aga oi, kuidas see seda väärt oli!

img_2933
Mount Kaputar. Esimene peatus. Ei näinud kui pilti tehti (päriselt ka nagu). Vassili teisi pilte pole minuga olnud nõus veel jagama. Vassili pole väga tore.
img_2783
Poistel võttis vaade ikka pissi püksi.

Mul selle Kaputariga tuli meelde üks teine koht, kus me Joosepiga kahekesi käisime rohkem kui kuu aega tagasi – siis kui me veel Milduras elasime. Kohal nimeks Lake Mungo. Järv? Mitte päris. Suva, et Joosep kogu sinnasõidu aja oli täiesti veendunud, et ta mind järve äärde viib. Küllap võib talle andeks anda, sest isegi google maps on kaardi peal selle asukoha kena sinise tooniga ära märkinud.

Tegu on keskse atraktsiooniga kogu rahvuspargi alal, kujutades endast sõna otseses mõttes ära kuivanud järve. AGA see pole mingi tavaline rohukalts. Selle järve alal on sõna otseses mõttes kõrb. Nii minu kui ka Joosepi esimene kõrb, kuhu oma jalga tõstnud oleme. Ja veel milline kõrb! Sellest kõrbest on leitud Austraalia vanimaid mehe ja naise luid-konte. Leitut peetakse 59000-63000 aasta vanuseks ehk üsna sigavinge värk!

Miks ma selle järve üldse jutuks tõin, oli see, et seal viis rada samamoodi keset kõrbe vaid paarsada meetrit edasi, et siis seal reelingu taga seista ja lihtsalt ringi vaadata. Reelingust üle astuda soovijaid hoiatas silt kopsaka trahvi eest. Ma ei teagi, kas me kumbki pole just kuigi head reeglitejärgijad või ei olnud lihtsalt sealt pärast (liigakuradi) pikka kruusateesõitu ilma elamuseta nõus lahkuma, kuid peagi jooksime seal kõrbes paljajalu ringi – kiirestikiiresti lähima liivamäe taha, et parklas olevad tõetruud reeglitejärgijad ei tahaks suurest alla surutud vihast (et nemad nii metsikud ei julge olla) meid kuhugi üles anda. Ja palun vabandust, et oma räpaste jalataldadega sellel pühal maal ringi jooksin, kuid seal mäe taga oli alles tõeline elamus! Kui varem oli silmapiiril ikka mõni (või rohkem) rohututt, siis seal oli igas ilmakaares vaid kõrb. Ilus ja võimas teine. Peidab endas nii surma kui elu, lõppu kui ka uusi alguseid. Ma isegi ei tea, miks ma sellest kohast varem kirjutanud pole..

img_2634
Tobedal kombel ainus pilt, mis mul endal sellest kohast on. Kuna siit vaadates tundus, et ega see vaateplatvorm ka meid kuhugi sellisesse kohta ei vii, et elektroonikat oleks vaja kaasas tassida, siis nii ta jäi. Pildilt on aga taamal näha valgemad liivamäed. Just seal me maailma rahu oma räpaste päkkadega rikkumas käisimegi.

Moree juurde tagasi tulles, käisin ma mingi päev Juhani, Timo ja Marianni kambaga kohas nimega Cranky Rock Nature Reserve. Koht on täidetud hiiglaslike kividega, mis paiknevad üksteise otsas. Seda ei tea, kas meeletu tahtejõu või lihtsalt musta maagiaga, sest tundub absurd, et Austraalia tormid pole sinna oma jälge jätnud. Kiviformatsioonid ise on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel. Cranky Rocki juures on ka üks järv, mis erinevalt Mungost kuivanud veel ei ole, ning meie grupi julgeimad käisid järve keskel ka kivi pealt ilunumbreid hüppamas.

img_2827
Matkalised.
img_2863
Juhan. Juhan on väga sügav mees.
img_2880
Timo otsustas pärast kivini jõudmist, et see vesi on ikka nii külm, et tema kavatseb kuivana kaldani jõuda.
img_2842
Üldmulje.
img_2814
Puhtalt tahtejõu peal.

Arvestades seda, et meil siin Morees on veel hea neli kuud elada ja ringi vaadata, siis jõuab ilmselt nii mõndagi veel näha.

Muuses on mul homme sünnipäev, mis siin riigis on lausa riiklik püha. Eks näis, kas tunnen siinpool maakera end vananedes siis erilisemalt kah.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s