Austraalia, Austraalias töötamine, cotton gin, Riigid, kus olen elanud

“Milleks kõigeks ma raha nimel võimeline poleks”

Raha. Raha. Raha. Raha pärast oleme me siia Moreesse kõik tulnud. Kelle jaoks vähem oluline, kelle jaoks rohkem oluline. Ilma nagunii ei saa.

Mul on nüüd selja taga esimene PÄRIS töönädal, kus olidki 12-tunnised vahetused, kuid polnud kedagi, kes sul üle õla vaataks ning jälgiks, et sa ikka ise aru saaks, mida sa teed. Tegelikkuses on läbi juba välja teenitud vabad päevadki. Pärast öövahetust on meil 4 vaba päeva ning pärast päevavahetust 3. Kannavad need peamiselt just seda eesmärki, et suudaksid uue režiimiga juba eos harjuma hakata, sest öised ja päevased vahetused ongi meil üle nädala.

Oma “päris”nädalal olin mina öövahetuses. Minu päris esimene öövahetus. Ja ma juba egoistlikult arvasin, et olen elus juba nii mõndagi näinud.. Oh ei. Öövahetusse sisse harjumine on jäle, ja end sealt jälle välja toomine on veelgi jäledam. Peas vasardab see arusaam, et järgmised neli kuud hakkangi nõnda mööda saatma – üritades iga 7 päeva tagant oma keha ees vabandada, et teda niimoodi segadusse ajan ja aina ühest režiimist teise solgutan. Olen end oma 25 eluaastaga ikka nooreks eluvõimeliseks märaks pidanud, kuid praegu tunnen lausa füüsiliselt, kuidas iga päevaga aina vanemaks jään. Joosepil nii palju vedas, et talle pakuti võimalust vaid päevases vahetuses töötada. Vähemalt keegi meist kuuest saab magada sel ajal, mil inimesed tavaliselt ka magavad. Tõsi, olen viimasel ajal enam kui trotslik ja sõdin üsna kõige vastu, mis ühiskonna arvates on normaalne, kuid öö läbi kusagil tehases kotte lapata ning hommikul 7.30 koju jõudes, üritada endale selgeks teha, et just praegu, mil päike lausa nõuab, et sa teda armastaksid, on parim aeg magama minemiseks.. eih, isegi mina saan aru, et võib-olla siinkohal ühiskond toimib täitsa mõistlikult.

Ütlesin Annikale vist juba esimesel ööl lause: “Milleks kõigeks ma raha nimel valmis poleks”. Pentsik on see, et mind isegi ei motiveeri raha.. Ju see raha kummardamisele viltu vaatamine on üks neid momente, mis mu ühiskonnatrotsiga käsikäes käib.. Olen nüüd eemalt veidi jälginud neid “rahainimesi “. Kuulanud, millest nad räägivad. Kuulanud seda, mida nad välja ei ütle. Veider on see, et just need rahakummardajad, kes siin Austraalias teenivad nädalaga rohkem kui keskmine eestlane kuus üldse kokku, nad on igasuguste ootuste all nii kokku surutud, et nende raha on kõik, mis neil on. Aga ikka pole nad õnnelikud. Nad küll reisivad ja vaatavad ringi..kuid nad pole seal. Nad tunnevad, et nende vanemad lootsid, et neist saab täisväärtuslik ja austatud ühiskonnaliige, mitte pelk traktorist. Nad tunnevad, et kui nad eestisse lähevad ja uue auto ostavad, siis nende sõbrad austavad neid rohkem. Kui pubis kõigile jook (ei, miks üks, teeme ikka kaks, sest pappi ju on) välja teha, siis oled lausa üle linna klemm… On ju ikka nii?!

Miks siis ise siin olen? Raha ma väidetavalt taga ei aja. Töö poolest olen kõige lihtsam lihttööline. Ma olen eikeegi. Ma ei tea isegi, kes ma olen ega kes ma olla tahan. Mul on viimase 3 aasta jooksul olnud üle 20 “kodu”. Kui olen endale valetanud selle kohta, et end Austraaliasse otsima ei tulnud, siis minna konveieri äärde ja loota, et mu kolmas silm seal avanema hakkab, on lausa loll. Sellest kõigest hoolimata ei kahetse ma mitte midagi. Sellest kõigest hoolimata lähen homme tööle ja olen see tüdruk, kelle kohta kõik teavad öelda, et ega nad hästi mind ei tunnegi, kuid olen õnnelik, alati õnnelik ja pisut peast segigi, heas mõttes. Mulle meeldib see, et saan iga paari kuu tagant midagi täiesti teistsugust teha. Ma olen vaba. Mu hing, või nimetage seda kuidas tahes, ihkab millestki aru saada. Ma veel ise ka siin tea, millest. Võib-olla jäängi elu lõpuni vastuseid otsima? Elu lõpuni lihtsalt ränduriks, senikaua ja ilmselt kauemgi, et kontsad juba alt kulunud? Võib-olla olen lihtsalt täiesti segi peast? Ma ei tea. See on see põhjus, miks ma siin olen. Ma tahan teada. Ma tahan näha. Uurida. Tunda. Elada. Ja Elu on toonud mind siia.

Mõni ütleks, et põgenen selle eest, et täiskasvanu olla ja elu eest vastutust võtta. Võib-olla on neil õigus. Kui inimene milleski üldse hea on, siis iseendale valetamises. Pole minagi siin mingi erand. Kuid sel juhul tuleb mulle nii palju küll anda, et kui ma olen neli kuud järjest nõus päevas 12 h järjest mingeid kuradi kotte lappama, siis oskan ikka kuradi hästi endale valetada!

img_2939
Ma oma kottide lappamise eest teenitud raha kokku lugemas. Karv on juba pärast esimest pärisnädalat halliks värvumas, aga vähemalt olen õnnelik. Või vähemalt seda ma endale räägin.

.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s