Austraalia, Austraalias töötamine, cotton gin, Riigid, kus olen elanud

Kottide lappamisest

Nüüdseks olen töötanud 12-tunniseid päevi nii öö- kui ka päevavahetuses. Pilt sellest, millega end paariks järgmiseks kuuks sidunud olen, on ikka rohkem kui selge.

Töö näeb välja nii, et kolmel päeval olen pressiruumis ning igal neljandal päeval koristaja. Pressiruumis on meil neljatunnised vahetused, mis rotatsioonina jooksevad igal päeval nii, et me jumala eest ei lõpetaks samas positsioonis, kus eelmisel päeval, sest muidu võid hakata tahtma oma veene seal nüsida.

See kõik pole võib-olla just mu suurim saavutus siin elus, ja uskuge mind, juba 4 tundi järjest kotte lapata lihtsalt hakkab ajudele.

Töö on meil tegelikkuses lihtne. Ja nii palju kui ma nüüd kuulnud olen, oleme me ka rohkem kui poputatud.

Pressiruumis on meil kolm positsiooni.

  • Taggija, kellel on suurelt 250-kiloselt puuvillaristtahukalt (mida meie nimetame bale’iks) vaja krabada kummaltki poolt sobivas suuruses näidis, need kokku panna, vajadusel veel veidi kärpida; hoida kinni risttahuka kotinurka, et viimane seal lipa-lapa ei oleks; tõmmata peale uus kott, millel on juba uued sildid peal; kinnitada ise ja anda tiimikaaslasele uued sildid sellest järgmisele kotile; valmis panna uued sildid sellest veel järgmisele kotile JA enne uuelt risttahukalt näidise võtmist on vaja sisse skännida selle konkreetse näidise silt. Kõik näidised lähevadki koos vastava sildiga suurde näidisrulli, kuhu kokku läheb tavaliselt 60 näidist. Iga 6 näidise tagant on vaja näidiserulli ka edasi kerida, et need näidised seal omavahel sassi ei läheks ega jalgu jääks. Arvan, et kui ise ka seda uuesti loeks ja võhikuna peaks aru saama, mis toimub, siis ma ka ei saaks, seega ärge muretsege. Selleks kõigeks on muidu sel positsioonil 40 sekundit, siis tuleb juba järgmise bale’iga tegeleda..

    img_2941
    Lähenev puuvillaristtahukas.
  • Bagger, kes hoiab samamoodi nagu esimene sedasama toredat kotinurka; ning on koostööpartner sellele, et panna peale uus kott; selle peale omakorda uus kott ja silt külge. Erinevus eelmisega on see, et ise mitte midagi mõtlema ei pea, KÜLL AGA peab see inimene kasvatama seda hunnikut, kust võetakse koguaeg uusi kotte, mida peale panna. Kotid peavad olema täpselt pooleks volditud ja suuga õiges suunas, et saaks selle pärastpoole kenasti peale tõmmata. Uued kotid saab ta suurest räpasest kärust, mis on täis käkrasse pressitud kotte, mis on siis vaja lahti harutada ja omakorda sinna stange peale lapata. See positsioon on seega kõige ehedam kottide lappamine üldse. Mina ühel päeval olin täiesti hasardis sellest, et kui suureks on võimalik see hunnik ajada ning suureks häbiks sain enne oma 4. tunni lõppu teada, et ega seda lõpmatutusse kõrgustesse ikka ajada ei saa ning sain neid järgmise poole tunni jooksul sealt maast hoopis üles lapata. Positiivne on see, et oma kompetentsiga suudan parimatel ja motiveeritumatel päevadel 40 sekundiga lausa 5 kotti lapata. Ema oleks kindlasti uhke mu üle.

    img_2940
    Samal ajal kui taggija näidiseid võtab, siis võib vähem motiveeritud kotilappajal vabalt igav hakata. Siin pildilgi on Annika juba kotinurka hoidmas ja nina nokkimas.
  • Tucker, kes kolmanda ja viimase, kuid väga olulisena, sõna otseses mõttes pakib seal oma nurgas seda kotisuud. Mõnikord käib see inimene esimesel abis, kui tollel peaks megalappesse minema, või lihtsalt käib ise kotti ja silte peale panemas, et esimene saaks rahulikult rulli edasi keerata. Kui 60 näidist on rullis täis saanud, siis tema käib seda rulli kleeplindiga kokku kerimas, ära sildistamas ning uut rulli ette valmistamas. Olles selles tuckimisvärgis juba päris hea, ja sellele vaid paar sekundit kulutades, võib öelda, et see positsioon on kõige kuradi igavam üldse.

    IMG_20170518_195116
    Ülikvaliteetne pilt sellest, kuidas näeb välja ära pakitud puuvillaristtahukas. Tundub, et mis ta siis ära ei ole, kuid alguspäevadel jändasime ühe kotisuuga ikka üle minuti aja ja ega iga kord siis ka valmis jõudnud.

Selle kuu ajaga, mis olen siin tööl olnud, olen praeguseks peaaegu kõikvõimalikud vead kõigil positsioonidel ära teinud. Ja uskuge, vigu on seal võimalik teha rohkem kui küll..enamasti küll just esimesel positsioonil, kus palju oleneb ka kompuutrisüsteemi koostööst. Naljakas tunnistada, kuid tore on näha, kuidas pidevalt saad paremaks. Kui esimestel päevadel tundus, et taggijana ei saa Annika moodi ninanokkimisest unistadagi, siis nüüdseks jõuab ka seal juba nii mõndagi sügada.

Miks ma alguses ütlesin, et tegelikkuses oleme poputatud? Nii palju kui ma nüüd kuulnud olen, siis teistes ginnides on sama töö peale üldse ainult kaks tüdrukut, samas kui meil on kolm.. Lisaks pidavat teistes ginnides pressiruumid olema alas, mis on otse põhimasinate kõrval ehk omavahel rääkimisest ei saavat unistadagi. Meie peame seega vaid kaitseprille kandma (võrreldes siis sellega, et mujal peaks kandma ka massiivseid kõrvaklappe), kuid nendegagi on nii, et mõnikord oled need jälle kuhugi unustanud ja siis juba ginner tuleb ja ähvardab sind, et järgmine kord tuleb superliimiga ja liimib meile kõigile need prillid kulmude külge kinni. Ohjah, need väiksed rõõmud.. Olen siis tänulik selle töö ja koha üle, isegi kui mul see tänulikkus täna ilmselt juba seitsmendaks tunniks meelest on läinud. Mis seal ikka, voorustest jääb mulle vähemalt ausus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s