Austraalia, Austraalias töötamine, cotton gin, Riigid, kus olen elanud

Kolm kuud Morees

Tuleb välja, et me juba kolm kuud Morees elanud. Ajataju on mul küll täiesti olematu. Õnneks tundub, et teistel kah. Enno ütles hästi: “Ei saa arugi, kui nädal juba läbi, kuid mitte selle pärast, et päevad läheksid kiiresti, vaid kõik päevad ongi täpselt samasugused.” Ja nii ongi.

Juhtunud on nii palju, et tööl on meie juurest parematele jahimaadele läinud Kaisa, ja kodust ära kolinud Raiko. Elame nüüdseks seega Joosepiga täitsa kahekesi. Arvestades, et Raiko oli senini olnud meie mõlema jaoks see ainus põhjus, miks kasutatud nõud jõudsid kraanikauassi ning parimatel päevadel isegi ära pestud, siis nüüd oleme jõudnud sinna, et isegi mul on hakanud häbi olema. Ja noh, mind on praktiliselt võimatu panna häbi tundma.

Aga võib-olla kogu see pilla-pallasus aitab vähendada seda tunnet, et kodu tühi on. Sest tühi ta on. Raiko lahkumisega ja sellega, et Joosep nagunii teises vahetuses on, ei oskagi oma eluga midagi nagu peale hakata. Olen siin oma blogi algusest peale tagasi lugenud, kirjavigu parandanud, liigendust selle ilmselgelt liigpika kirjastiili juures natukenegi parandada üritanud. Pean ausalt tunnistama, et veider. Siiralt veider on olnud kõike lugeda. See minu järsk “hipipööre” on midagi, millega ma ilmselgelt pole ise ka veel kohanduda suutnud. Lugesin ja peaaegu, et tundsin piinlikust nende väga drastiliste meeleolumuutuste suhtes. Aga täpselt nii see kõik olnud on.

Imelikul, kuid vist positiivsel kombel kõik need veeninüsimised, millest olen siin varem rutiinihirmus kirjutanud, on jäänud viimasel kolme kuu jooksul olemata. Suure tõenäosusega ka järgmise 5 nädala jooksul.

Selle kolme kuu jooksul olen enda kohta õppinud rohkem kui eales oleks osanud ette näha. Ma näen, kuidas minu jaoks on väga raske üksi kodus olla, ning samal ajal tööl olles, pressiruumist välja saades, ma tegelikkuses väldin inimesi (olen isegi vetsus lihtsalt niisama istumas käinud, et omaette olla saada..). Ma näen, kuidas olen kannatamatu, lausa kärsitu, pikka aega nõudvad tegevused, kus ma tulemust ei pruugigi näha, pahandavad mind südamepõhjani. Inimeste keskel olles kasutan iga võimalust teiste jälgimiseks ja nende analüüsiks. Õigupoolest teen seda isegi siis, kui ma inimestega ümbritsetud ei ole, seda selleks, et jumala eest ei peaks enda sisse vaatama ja iseendaga tegelema.. Kuid ometi ma tean seda kõike enda kohta. Nagu, mitte iseendana, vaid kolmanda isikuna.. täielikult ilma igasuguste arvustusteta. See kõik tundub mulle endale küll ilmselt hulga loogilisem kui teile, kuid ise olen selle üle päris uhke, sest igapäevaselt näen, kuivõrd vähe on inimestel teadlikkust endast ja enda ümbruskonnast – ja sealt need igasugused tülid, arusaamatused, üles-alla kõikumised meil kõigil tulevadki (ning ikka veel ka minul).

Minu jaoks viimane päev Morees on juba paigas. Hooaeg võib kesta rohkem, kuid nagu põllumajanduses ikka, täpne kuupäev pole tegelikkuses kunagi teada. Mina aga astun 7. augustil lennuki peale. Lähen kuuks ajaks Taisse budistlikkusse templisse elama. Meditatsioonilaagrisse. Üritan minna ilma igasuguste kõrgete ootusteta. Ometi aga loodan, et kuu aega kestev sund endaga tegeleda toob vähemalt mingisugusegi hingelise tasakaalu. See minu üles-alla kõikumine pole väsitav mitte ainult enda jaoks, vaid ka teistele. Senikaua käin ja lappan neid kotte ja analüüsin teisi. Sellega on mul igatahes väga vedanud, et terve mu vahetus on super, analüüsimaterjali on küllaga, ja ülemustega saan ka rohkem kui hästi läbi! Nagu ikka, avastan ja õpin. Mis mul muud üle jääb :).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s