Austraalia, Austraalias töötamine, cotton gin, Riigid, kus olen elanud

Puuvillaseiklused

Tobe öeldagi, kuid see puuvillatehas on reaalselt kõige parem koht, kus kunagi töötanud olen. Mäletan, kuidas Austraaliasse tulles ja töö otsimisega algust tehes, oli mul uue töö jaoks oluline põhimõtteliselt vaid üks tingimus – positiivne ning muretu töökeskkond. Check and check. 

Mu reputatsioon muidugi on selline nagu ta on.. Mulle on nüüd julgenud end avada nii mõnedki töökaaslased, täiesti ausalt tunnistades, et nad juba esimesel päeval olid mind vaadanud ja mõtelnud, et tollel ei saa küll kõik peas korras olla. See ajab nii naerma, sest nad kõik viitavad tagasi ka täpselt samale olukorrale, kus minu arvates muutus see väljaõppe teooriapäev liiga tõsiseks ja olin seda otsustanud natukene vürtsitada. Tuleb aga välja, et minu vürtsikusest said aru vaid mõned väljavalitud (ja arenenuma huumorimeelega isendid). Mina igatahes ei suutnud jätta mõnitamata seda olukorda, et 30-le täiskasvanud inimesele peeti vajalikuks teha eraldi slaid suure ja paksu kirjaga sellest, et kui ginnis on külalised – olgu nad siis turistid või kõrgema kaliibriga pintsaklipslased-, siis nende vastu peab kena olema. Oli mul siis muidugi vaja käsi tõsta ja kõigi kuuldes küsida, et kas me nagu PEAME nende inimeste vastu kenad olema, või on see lihtsalt rangelt soovitatav. Nähtavasti pakub see näitlejameisterlikkusega esitatud sarkasmike jutuainet ka veel kolm kuud hiljemgi..

Ja teate mida? Mind absoluuuuuuutselt ei huvita. Sellega, et inimeste ootused minust niivõrd madalal on, ei pea ma mitte üldse vaeva nägema, et kellelegi muljet avaldada..mitte, et see üldse prioriteet oleks. Teiseks, tuleb välja, et endast kohe kohutava mulje jättes, on võimalik väga kiiresti välja selekteerida need avatud meelega inimesed, kellele sa hoolimata oma “hullusest” endiselt huvi pakud, mis vähemalt minu jaoks juba üsna automaatselt tähendab, et ka mul saab nendega huvitav olema. Ning puhtjuhuslikult olen tänu oma nö hullusele esimesest päevast silma hakanud ka oma (ilmselgelt vähe arenenuma huumorimeelega) ülemustele ning mind hoitakse rängalt.

Minu otsene ülemus on kusagil kuldsetes viiekümnendates patsiga mees, kes oma töösärgi (farmides peab üldiselt kandma high vis särke, et kui need homo erectused, kellele peab eraldi käitumisetiketi kohta slaide tegema, rooli lastakse, siis nad sind ikka näeksid, kui sa kusagil peaksid ringi töllerdama) all kannab alati musta värvi särki, millel on tavaliselt peal kas luukered või lihtsalt vihaselt lõõmavad leegid. Mootorrattur on ta küll, kuid väga vihane ta ise üldiselt pole. Meil ükskord küll jäi bale (see puuvillakänakas) pressist välja tulles lindi peal edasi liikumata seisma, ja kui me Johni kutsusime ning ta juba kohale jõudes nurga tagant vihase not again näoga seda känakat vaatas, hakkas see automaatselt edasi liikuma. Teen Johnile siiani selle kohta nalja ja talle midagi rääkima minnes alustan iga kord lausega: “Ma tean, et sa oled jõleagressiivne mees, kuid ära saa pahaseks, sest blablabla”. 

Johni hinnangul ma olen igatahes üks igavene tüütus, kuid millegipärast ütles ta sellele igavesele tüütusele juba esimesel kuul, et võiksin järgmisel aastal ka ikka tulla. Ta usaldab mind rohkem kui 100% ja kui oleme tüdrukutega mingi jama kokku keeranud, siis John enam isegi ei ürita aru saada, vaid teeb mulle lihtsalt enda tooli vabaks ning laseb arvutisse.

Mulle endale näib, et John pidi kas liiga ruttu täiskasvanuks saama, ning nüüd keskealisena on pannud sisse võimsa taandarengukäigu, VÕI ta polegi mitte kunagi suureks saanud, sest neid asju, mis ta meil korraldanud on.. isegi minusugune lammas ei oskaks tulla selliste asjade peale!

Mõned Johni vimkad:

  • John teab mind suht hästi. Ta on aru saanud, kuidas ma oma asju topin tihti ära niimoodi, et mul endal ei pruugi olla isegi mälestust sellest äratoppimistegevusest, rääkimata sellest, kuhu selle panna oleksin võinud. Ühel päeval küsis ta mult, kas jääteed tahan. Mina, tundes teda, teadsin, et seal peab nõustumisega ilmtingimata ettevaatlik olema. Tema muidugi, kogu situatsiooni nautides, tõmbas külmkapi sügavkülmast välja mitte ainult ühe minu teetassi, vaid KAKS. Ja üks neist oli juba kivikõva. Haige oli see, et olin naiivsena oma koristuspäeval pool ajast otsinud koristamise asemel hoopis oma teetassi, ning olnuna uue tee teinud, isegi mitte tähele pannud, et see ka juba kadunud on. Tänks, John.
  • Ühel korral olin isegi suhteliselt kindel, et jätsin oma tassi konsooliruumi laua peale, kuid kui seda jooksu pealt “samast kohast” haarama hakkasin, polnud seal midagi. Vaatasin siis segaduses ringi ja nägin, et mu tass oli Meli (ülemuste ülemus) ees. Mina jäin siis Meli vaatama, ja siis jäi juba Mel mind vaatama, et kuhu ma pea ära lõin, et selline labidas olen. Kui seal aga vastuseid nõudma hakkasin, et mispärast MINU tass TEMA ees on, siis tema üllatust nähes, sain aru, et olukorra selgitus pesitses hoopis mujal. Tänks, John.
  • Samamoodi nagu ma oma tasside asukohas kindel pole, viskan tihtipeale ka oma riideid niimoodi seljast ära, et kui on ringijooksmised lõpetatud ja aeg midagi taas talvisele kliimale kohast selga panna, siis idee on tunduvalt õndsam kui teostus, sest rohkem kui ühel korral on mul MÕLEMAD varrukad plastikrõngastega kinni tõmmatud. Ja mul pole õrna aimu, kust ta selle jaoks aja võtab, sest kõigist inimestest ginnis teeb päriselt ka tema kõige rohkem tööd! Et siis jälle tange otsima. Tänks, John.
  • Ta ühel päeval tuli ekstra minuga pressiruumi rääkima, et küsida, kas Mel on minuga rääkinud. Ütlesin, et ei. Tema hakkas siis midagi seletama, et Mel tahab mind teise vahetusse üle viia või ega ta ka kindel pole, et rääkigu ma ise temaga. Mina emotsionaalse naisena olin end muidugi juba väga üles kütnud ning Melile vaimusilmas juba mitu korda kõne pidanud selle kohta, kui halb ta plaan on. Nähes siis Meli seal konsooliruumis ringi jooksmas, karjusin talle pressiruumist, et mul on vaja see rull ära lõpetada, aga kuue puuvillakäntsaka pärast tulen temaga juba rääkima. Mel oli veits segaduses, kuid peagi ilmus tema kõrvale John. Seletasid seal veits omavahel ning siis oli Mel järsku juba pressiruumis. Mina ütlesin talle, et pole ikka veel valmis, kuid tean, et ta tahab minuga rääkida. Mel oli jälle nagu segaduses ja vastas, et aga John ütles talle, et mina tahan temaga rääkida. Niipea, kui ta oli selle lause välja ütelnud, saime mõlemad aru, et John oli meile mõlemile rämeda tillika teinud. Tänks, John.
  • Paar nädalat tagasi tõi Johni assistent mulle A4 välja prinditud emaili – Melilt. Sisuks see, et kuna mina olla taodelnud teise vahetusse minekut, siis see on nüüd pm ära korraldatud, et mul vaid vaja paber allkirjastada ja ongi tehtud. Võtsin Johni kohe tulele ja ütlesin, et niiiiiiiiii loll ma ka pole, et teist korda sama asja õnge läheks. Tõin talle veel analüüsi ka välja, et miks see email ilmselgelt võlts on. Aga saate aru. Ta valetab nii hästi! Ütles mulle, et davai, kui sa ei usu, siis mine ise hommikul Meli jutule, ta kinnitab, et see tema saadetud. Hommikul lihtsalt andsin Melile paberi. Ütlesin: “Sa saatsid mulle emaili.”. Mel luges ja lihtsalt naeris. Tänks, John.

    img_2989
    Ikka suht detailselt läbi mõeldud. Minu jaoks oli kõige kahtlusttekitavamaks see, et saatjaks oli lihtsalt “Mel”.
  • Ma ei tea, kuidas ta seda koguaeg tähele pani, kuid just siis, kui mina pissile või lõunale läksin, oli just minu pressiruumi ukse avamise ajaks rohkem kui ühel korral uksenupp mingi ollusega – liimist kätekreemini – kokku määritud. Tänks, John.
  • Kotilappamise positsiooni juures on üks uks, mille kaudu saab ginni sisse minna. Järsku hakkasid toimuma sinna uksele mingid koputused.. Tobe on see, et seal polnud mitte kedagi. Ei lähedal ega kaugel. Üritasin siis iga kord aina kiiremini ust avada (selle 40 sekundi sügamisaja arvelt, eksole), aga no tee, mis tahad, ei ole kedagi. Olin siis jõudnud veendumusele, et ta peab end peitma ühe suure silindrikujulise masina taga ja jooksin kohe sinna vaatama. Naljakas on see, et nägin ta särgipeegeldust, kuidas ta täpselt minu sammude jagu maad ise samal ajal edasi või siis vajadusel tagasi jooksis. Ega mul polegi selle 40 sekundi jooksul paremat teha. Tänks, John.
  • Kõige hiljutisemal tööpäeval ta oli palunud, et üks teine ginni permenentidest saadaks mind ühte katust puhtaks puhuma. Pidavat seal 10 cm tolmu olema. Mina kuuleka töölisena muidugi vedasin oma õhuvooliku sinna katusele ja hakkasin puhuma. Jõudsin jälle naiivselt mõtelda, et see 10 cm oli nüüd küll vähe üle pakutud. Puhun ja puhun seal siis, ja juba kavatsesin minna sellele permanendile ütlema, et ainus põhjus, miks seal tundub, et on 10 cm tolmu, seisneb lihtsalt selles, et seda pappkatust puhutaksegi korra kolme kuu jooksul ning puuvill on seal lihtsalt kasvama läinud. Ja järsku..järsku näen, et mu ees on jalad. Need kaitseprillid, mida me puhumisel kandma peame, on põhimõtteliselt nagu hobuseklapid, s.t vaade on veidi piiratud või nii. Nii.. jalad, vaatan ülespoole, veel ülespoole, ja ma kiljusin üle terve ginni. John oli ma ei tea kust leidnud mingi hirmsa näomaski ja maskeerituna lihtsalt seisis liikumatuna ning vahtis mind. See on ainult tema õnn, et mu esmane reaktsioon polnud talle lihtsalt jalaga munadesse panna. Väärt oli ta seda kohe kindlasti, sest veel tund aegagi hiljem mul käed veel värisesid suurest šokist. Tänks, John.

Mel ütles mulle, et ma end oma naiivsuse pärast liialt palju piitsutaks, sest John müüvat eskimole vajadusel jää maha, ja on inimesi juba aastaid niimoodi huianud nagu mind. Ning ega mul midagi selle tähelepanu vastu olegi.

Sel ajal kui Johni mõistus krutskeid täis lapse tasemel mõtlemisega liiga tegus pole, on ta meie vastu aga rohkem kui hea. Kohtleb ta meid kõiki nagu oma tütreid. Ta isegi mitte ei vaadanud selle peale, kui me ükskord tüdrukutega otsustasime nendest bale-kottidest endale kleidid teha, imelikult, vaid hoopis tõi kusagilt mingi nööri ja punus meile vööd.. Päris mõnelgi korral on ta meile sinna süüa-limonaadi toonud. Niipea, kui ta seal konsooliruumis olles pressiruumist kilkeid ja hõiskeid ei kuule, tuleb ta uurima, et ega me tülli ole läinud.

Ühel korral saatis ta oma laisa aborigeenipoisist assistendi viieks tunniks meile pressiruumi kotte lappama. Alguses oli eesmärk vist lihtsalt temast lahti saada, kuid kui John nägi, et ta oma tööga seal meie juures hakkama ka sai, tuli John ja ütles, et kõik pressiruumitüdrukud võivad kordamööda tunniajase pausi teha ja see laiskloom jääbki hommikul seitsmeni meile sinna lihtsalt kotte lappama. Ma küll kahtlustasin, et see on räme lõks, kuid teine permanent ütles ka, et istugu ma maha, sest teeme palju tööd koguaeg nagunii – me olevat tasustatud puhkuse auga välja teeninud.

Tänks, John, nagu päriselt! 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s