Austraalia, Austraalias töötamine, cotton gin, Riigid, kus olen elanud

“Miina, sa kuradi nõid selline”

Nagu põllumajanduses ikka, pole absoluutselt mitte midagi kontrollitav. Kui siin vahepeal oli välja hõigatud, et kõik saab läbi kusagil 1-6. augusti paiku, siis pühapäeval tööl olles polnud me kindlad, kas meid neljapäeval üldse tööle lastaksegi. Ginnis on jubepalju jamasid olnud. Nii palju, et Johnil pole isegi kedagi teist enam võtta olnud (sest permanendid on enamasti alati kusagil midagi parandamas) ja mind lihtsalt peapulti pannud. See on küll täiesti ausalt selline asi, et kui ma muidu arvan, et mul nupp nokib, siis seal konsooliruumis istudes neid sähvivate tulukestega ekraane vaadates saan aru küll, et selle oma juurakraadiga ei tasu uhkeldada midagi. 

Ma ise olen kogu selle kontrollimatuse suhtes endalegi võõralt väga rahulik. Teised ikka käivad ja arutlevad ning üritavad Joosepilt viimastki informatsiooni välja peksta (kuna ta on aias tööl, teab hooajatöölistest tema kõige paremini, mis toimub ja üleüldse toimuma saab).., kuid mind millegipärast üldse ei huvita. Või tähendab, huvitab, aga ma saan aru, et mu tulevik siin ginnis ei ole minu kätes. Kuulujutte on siit ja sealt rohkem kui veel, et mis kõik juhtuma hakkab, kuid oma elu hakata planeerima kolme (või enama) VÕIMALIKU variandi pealt näib mulle veidi ajaraiskamisena. Tean, et ümberkaudsetes ginnides juba vaikselt vallandatakse inimesi ja ju see meid ka ees ootab. Mina aga naudin nii palju kui saan. Viimasel nädalal ütlesin ka Johnile iga kord kui midagi juhtus, “veel üks päev, John, veel üks päev”. Puhtlihtsalt tähendab iga suurem probleem võimalust, et saame veel üheks päevaks äkki tööle minna. Meie vahetus peaks algama neljapäeval, kuid nagu juba öeldud – me ei tea, kas ja kui kauaks seda jätkub.

John muidu kutsub meid nõidadeks, sest niipea kui Mel oli eelmisel nädalal suurel miitingul ütelnud, et varsti saab puuvill otsa, ütlesime meie Johnile, et ärgu ta muretsegu, küll me midagi ära korraldame..ja täiesti lampi hakkasid järjest erinevad olulised masinad üles ütlema. Päevavahetuse viimasel päeval, mil meil tund enne lõppu tulekahju oli ginnis, ütles John mulle ise, “noh, Miina, veel üks päev jah, sa kuradi nõid selline”, ja naeris. Ta isegi oli mingil varasemal päeval meist meie tavaolekus pilti teinud, välja printinud, ja tõi selle meile pressiruumi. Naersin nii kõvasti, et puuvillakänakad peaaegu et läksid meelest äragi. Võtsime pildi igatahes omaks ning tegime pressiruumi tahvlile mõned uuendused. Vahet pole, kas tööle lähme või ei, märgi oleme me vähemalt maha jätnud!

img_2999
Meie vahetus. Kirjavead on seal kohe kindlasti sees, kuid see tobedal kombel kuidagi isegi suurendab seda väärtust, et kui siiras ja hea see mõte Kimil oli

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s