Austraalia, Austraalias töötamine, cotton gin, Riigid, kus olen elanud

Kodukananduse A&O

Pärast viimast postitust on Joosep palju tööl käinud ja mina.. mitte nii palju. Tööl olen aga ikkagi käinud, lausa kahel päeval. Nimelt läksin laupäeval Joosepit hommikul tööle viima, et ise saaksin töö juurest tolmuimeja varastada (Joosepil endal ju sellist asja teha ei kõlba, sest keegi võib midagi arvata või ta võib introverdina lihtsalt liiga palju tähelepanu saada), kuid niipea kui ma sisse astusin ning John mind nägi, küsis ta kohe, kas tööle tahaksin jääda või. Neil oli neljast pressiruumi tüdrukust tööle kohale ilmunud vaid kaks. Kahekesi päevläbi on ikka veits, palun vabandust, pask. Muidu saaks hakkama ju küll, kuid kui teine pissile tahab või oma kõhtu järjekordse külmutatud mikrolainetoiduga kosutada soovib, siis teine on ju täitsa üksi. NALJA TEETE, muidugi jään tööle! Pakuti veel pühapäeva ka ning teenisin kahe päevaga oma lennupiletitele kulunud raha tagasi. Boonusena olid laupäeval puudunud kaks tüdrukut pühapäeval kohale ilmunud ning sain pühapäeval teha absoluutselt mida iganes ma vähegi tahtsin. Minu tagasihoidliku laiskuse puhul tähendas see küll lihtsalt seda, et viimase tõsiseltvõetava liigutuse tegin umbestäpselt kell 2 päeval ehk järgmised 5 tundi sain lihtsalt mitte millegi eest raha. Veel absurdsem on see, kui päeva lõpus boss sind kallistab ja tänab, et välja aitasid. Ei. Muidugi. Võtke heaks. 

Joosepki ütles eile, et tal on ikka hea meel, et tööle sain. Ta olevat end juba halvasti tundma hakanud, et tema 12 h päevas ära on, samal ajal kui mina sõna otseses mõttes kodukana olen. Sest ma ei olnudki mitte midagi muud. Ma mitte ainult ei pesnud ta pesu, vaid isegi korraldasin õhtusöögipidusid tema sõpradele – töö juurest noortele, kelle puhul teadsin, et talle tõsiselt meeldis nendega töö juures ja töövälisel ajal hängida -, ja koristasin-koristasin-koristasin. Ma isegi tegin selleks suureks õhtusöögiks kaneelikringli – isetehtud taina ning kõigega – ja ma ei kokka, mitte kuradi kunagi. Nädala keskel suutsin talt küll välja peksta selle, et iga kord kui tema töölt tuleb, viib ta mu välja sööma. Paremat polekski osanud tahta! India toidu koht, kus me reedel käisime, on nüüd vist Joosepi uus lemmikkoht, sest isegi kui ta järgmisel päeval pidi pidevalt vetsude vahet jooksma, siis ta räägib sellest kohast heldinult siiani.

Reedega kahjuks need väljaskäimised ka lõppesid, sest laupäeval-pühapäeval olin mina ju tööl ning koju tulles oli vaja ikka veel koristada. Joosep hakkab kolmapäevast uues kohas tuba rentima ning peab samal päeval ka meie korteri üle andma.

Korter on meil rendifirma kaudu. Rendifirmadel on alati toredad ootused selle suhtes, milline korter üleandmisel võiks välja näha – oodates pea alati suuremat puhtust võrreldes korteriga, mis meile üle anti. Kuna mina andsin Enno ja Annika korteri isiklikult üle, siis ülevaatuse käigus sain üsna tubli aimduse sellest, mida meilt oodatakse. See naine näitas mulle juba all pesuruumis mingit kohta, mis oli tegemata, ning kui olin öelnud “ah, misasja, ma tõmban kohe üle”, siis tema vastas, et ärgu ma muretsegu –  koristajateenus läheb lihtsalt nende deposiidist maha. See oli hetk, mil mõistsin, et see naine on lihtsalt üks räme mõrd. Sorri, ema, aga see on nii, mõned inimesed on väärt seda, et neid niimoodi kutsuda. Ja mõrd ta oli ka. Ta leidis mingilt ukselt näpujälje ja ribikardinate vahelt sääse või kaks. Enno muidugi väärib siin natuke avalikku häbistamist, sest oli hommikul unustanud vetsus vett lasta ning jättis sellega nii minu kui ka mõrra sõnatuks. Joosepil läheb kolmapäeval vast paremini.. kui ta just teisipäeval pärast tööd oma uude lemmikrestorani ei ole minemas..

Aga eks ole siis kuulda, kuidas meie korteril läheb. Ma kõike mööblit ei suutnud enda ära minemise ajaks vabadel päevadel ikka maha müüa, kuigi mööbli müügipostituse tegemine oli suurim lõbustus üldse! Facebookis on Moree müügigrupp, kus tundub absoluutselt kõigele turgu olevat. Iseasi on see “klientide” kohale jõudmise värk. Selles nad just parimad ei ole. Minagi olen siin voodi ja paar teist asja niimoodi kohale viinud, et on lubatud hiljem maksta, kuid ega keegi ei usu, et kusagilt raha veel kätte saaksin, ning kui aus olla, siis see mitte kohaletulijatega jauramine väsitas lõpuks nii ära, et mul oli hea meel kui lihtsalt sitast lahti sai. Üks mu lemmikmomente oli muidugi see, kui inimesed sinna postituse alla kirjutasid küsimusi, et palju miski maksab, ning Joosep hakkas end omakorda töö juures lõbustama sellega, et kirjutas sinna kallimaid hindu, võrreldes sellega, mis algses postituses oli VÄLJA KIRJUTATUD. Ja sellega mindi veel kaasa ka! Kuidas see üldse võimalik on?!

img_3063
Rösteri müügikuulutus. Joosep ütles, et ma veekannule paneks kommentaariks, et kui rösteri ja veekannu koos osta, saab erihinna 15 taalaga. Muidu eraldi müüsime me mõlemaid $7-ga. Ja nagu päriselt ka oli sellele “eridiilile” tahtjaid. Vahe küll ainult dollar, kuid siiski, what is this world?!
img_3064
Kodukanandusena ma ikka reaalselt küürisin neid masinaid ka ikka korraliku aja..
img_3065
Üks mees oli postituse alla kirjutanud, et talle meeldivad mu kommentaarid nii väga, et ta tahaks kohe vägisi midagi osta
img_3066
See “freezes stuff” oli minu absoluutne lemmik.

Joosep pelgab korteri üleandmisel kõige rohkem küll seda, et jääme oma ukseparandusega vahele. Ma ei mäleta, kas olen sellest kirjutanud, kuid millalgi hooaja alguses ma kogemata võinii jäin süüdi selles, et ühe ukse sees oli auk.. nii peopesa suurune. See on nüüdseks (eduka kolmanda katsega pärast totaalseid katastroofe) ära parandatud, kuid meie ostetud värv oli teiste ustega võrreldes veidi läikivam ja võib seetõttu silma hakata, aga vaevalt, et nad saavad pahaseks selle peale, et me midagi ära parandasime..

img_3026
Enno tuli esimesel parandamisel appi. Joosepil oli hea meel.
img_3028
Joosep aru saamas, et ta oli esimese värvi liivapaberiga üle tegemisel täieliku sitaga hakkama saanud.
img_3033
Kuna värv oli õlipõhine, sai selle meie õnneks lihtsalt maha kraapida.

Rohkem mul kahjuks pilte pole, sest mu iPad ähvardati vetsupotti visata, kuid millegagi peab ju blogi kirjutama.

Praeguseks olen juba Sydney lennujaamas ning kogu oma Tai-ähmis suutnud ära kaotada vaid oma päikseprillid. Paar päeva olen ma planeerinud Chiang Mais turistitöllerdamiste peale ning siis juba 26 päeva templis, kus pean kõik oma elektroonika ära andma. Nii palju kui tean, siis inimkaubandusega ikka tegu ei ole, ning vast saate minust hiljem kuulda/lugeda.

Üks kommentaar “Kodukananduse A&O”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s