Aasia, Riigid, kus olen reisinud, Tai

Kusagil 11 lennutundi ja (umbestäpselt) 27 templikülastust hiljem 🇹🇭 

Krapsakamad blogilugejad jõudsid eelmise postituse lõpus lugeda sellest, kuidas Enno oli mulle öelnud, et kui lühikese perioodi jooksul teen rohkem kui ühe blogipostituse, siis tema küll lugeda ei viitsi. Sain juba Austraalias aru, et pole oma vigadest kunagi hästi õppinud. Nii ma siis siin olen – kirjutan postitust, mida keegi lugeda ei viitsi.

Olen nüüdseks kolm päeva Tais olnud. Siia saabumine käis lausa rohkem kui hõlpsalt. Esimene lend oli Kauala Lumpurisse, kus oli ooteaeg 2 h ja 55 minutit. Lennujaam oli seal küll veider. Ekraanid olid seal pagasi kättesaamiseks, kuid mitte järgmistest lendudest teavitamiseks (mingid ekraanid seal olid, kuid need olid mustad, niiet ma tõesti ei tea, kas see pidi ka nii lõpuks olema). Isegi juhatavad sildid olid seal imelikud ning tihti üldse vaid kohalikus keeles. Oma värava aga leidsin üles ning lennukile lasti kah. Teine peatus – Chiang Mai – Tai suuruselt teine linn.

Eestlastele on Tai visiit, juhul kui see jääb alla 30 päeva, viisavaba. Pead vaid paar paberit ära täitma. Mina ei pidanud isegi tõendama, et ikka 6. septembriks kuningriigist läinud olen. Pagasi kättesaamisruumist väljudes, ja omaette juureldes, et huvitav, kas peaksin siis taksoga minema oma peatuskohta või kuidas, oli suur mu üllatus, kui järsku seisin pisikese Tai vanamehe ees, kellel oli silt minu nimega. Olin bookingut tehes kommentaariks pannud küll, et tahaks lennujaamast transporti, kuid polnud selle kohta ei mingit kinnitust ega vastust saanud. Ma isegi ei teadnud, kuidas see vennike teadis, et ma just selle lennu pealt tulin.. Või oli ta seal juba keskööst saati seisnud? Vastust neile küsimustele ei saanudki, sest ega ingliskeelt ta mul ei rääkinudki.. Veel suurem oli mu üllatus, kui minule järgi saadetud “limusiiniks” osutus auto, mille puhul mul oli siiralt hea meel, et see üldse sõidu terves tükis üle elas. See auto ei roostetanud mitte väljast, vaid ka seest. Turvavöid selles autos isegi polnud. Alles praeguseks olen aru saanud, et ega Tai rahvas turvalisusest suurt palju arvagi.

img_3161
Rollerid on siin kohe kindlasti populaarsed. Kiivrite kandmine on kohustuslik vaid sellisena ära märgitud tänavatel (mida mina olen näinud vaid ühte), ja täiesti tavaline on pilt sellest, kuidas rolleril sõidab korraga kolm inimest või sõidutatakse enda ees istuvaid pisikesi maimukesi, kellel puudub igasugune kaitse. Pildil olev mees on enda maimu toppinud kandekotti, mis siin linnas on juba vaadeldav tõsise turvameetmena.
img_3224
Turistid kasutavad liikumisvahenditena üldiselt kas tuktuke või selliseid taksosid, mis on sõna otseses mõttes kastiautod, kuhu on lihtsalt veel üks kast peale pandud. Sisenetakse tagant, mis jääbki kogu sõiduks avatuks ning kohe vägisi ootab, kuidas mõni endast selfiesi tegema unustanud turist enam kusagilt kinni ei hoia ja kastist lihtsalt välja veereb.

Elamiskohaks on mul Baitong Homestay. Asukoht tegelt megamõnus. Market on mulle väga lähedal, “kesklinn” ka vaid (pöörasele liiklusele omaselt ohtliku) jalutuskäigu kaugusel. Omanikuks sakslane Manfred ja tema Tai pruut.

img_3150
Market. Nii seal turul kui ka tänavaäärtes müüakse kõike alates lihast kuni valmiskeedetud riisikotikeste ja puuviljadeni välja. Olen vist absoluutselt kõikvõimalikud Tai puuviljad järgi proovinud ning vähehaaval sellesse kohta armumas.

Esimesel päeval koperdasin lihtsalt linnas ringi ja külastasin enamust sellest umbestäpselt 27-st templist, kus nüüdseks käinud olen. Kuna ma polnud mingeid “planeediraamatuid” enne Taisse tulekut lugenud, siis siit hostelist välja minnes ma veel ei taipanud, et templirahva jaoks minu paljastav riietus selliste räpaste kehaosade suhtes nagu põlved ja õlad, võiks nende jaoks rängalt solvav olla. Sellest rääkimata, et ma naisena veel kord kuus menstrueerida julgen, mistõttu on nii mõnedki templid naiste jaoks hoopis suletud. Nagu kord kuus menstrueerimine poleks juba piisav karistus..

img_3081
“Why can’t women entry Inthakhin Pillar Vihara”
img_3083
Esimeses suuremas templis, kus ma käisin, oli kohustuseks 100 bahtise bondi eest kasutusele võtta minu räpaseid põlvi ja õlgu katvad rätikud. Otse sealt templist läksin endale pikka kleiti ning õlarätti ostma. (Muide, kui külastada kuninglikku paleed, siis seal sellega, et sul rätik õlgadel on, läbi ei lasta, ning peadki sõna otseses mõttes rentima endale pluusi 40 bahti eest, mida sa pluusi tagastades tagasi ei saa. Mis sa ära teed, rätik ju VÕIB ikkagi õla pealt maha libiseda, eksole).

Templitest tähelepanekuid nii palju, et absoluutselt igas minu külastatud templis (ja neid on tõenäoliselt siin veel VÄHEMALT 27×5, kus ma käinud ei ole) on päriselt ka hoobilt teistsugune maagiline tunne. Sellele paneb tihti küll laksu see, kui sulle hakkab kohale jõudma, et ainsad ingliskeelsed kirjad, mida sa tõenäoliselt leiad on 1) sellest, kuidas naistel pole lubatud siseneda 2) sellest, et sisenemisel on tarvis jalanõud eemaldada (mis on raudreegel) 3) viide annetuskastile 4) silt, et välismaalased peavad külastuse eest maksma. Natuke nagu kapitalistlik. Kogu oma naiivsuses ei olnud ma oodanud, et kapitalism ja budism võiksid kokku käia..

Templid on muidu kohalike poolt väga austatud pühamud ning mungad sõna otseses mõttes pühakud. Budistidel on kombeks munkadele annetusi viia, et nemad sind siis sellejärgselt õnnistaksid ja “sulle head karmat looksid”. Seda usutakse nii tugevalt, et poodides müüakse spetsiaalseid kinkepakke, mida siin munkadele kingiks viia. Seal nad siis istuvad, oma templites..ja võtavad kogu oma õndsuses päevläbi kingitusi vastu.

img_3114
Annetused on ju ikka vaja vastu võtta. Mina sain sellest vihasest pilgust küll aga ilmselt eluaegse karmavõla ning sünnin järgmises elus sitasitikana. Raske elu.

Teisel päeval oli mul oma hosteliga kokkulepe, et 1000 Tai bahti eest sõidutatakse mind ringi ja viiakse templitesse, mis on linnast kas veidi või hoopis väljas. Minu autojuht rääkis ingliskeelt sama vähe kui too vana, kes mind lennujaamast peale korjas. Vähemalt seekord oli autos turvavöö. Juhiks oli seekord aga omaniku pruudi poeg Joe, kes inglispärast nime ei vääri, mistõttu kutsun ma teda lihtsalt Jopeks. Jope kohta öeldi mulle juba enne temaga tutvumist, et ega ta ingliskeelt räägi. Autosse istudes ma seega midagi ei oodanudki ning ise teda ei kõnetanud. Jope hakkas aga ise rääkima. Tutvustas ennast ja küsis minu nime. Olin hoobilt üllatunud, et poiss ju räägib küll, ja hakkasin uurima, kas ta on terve elu Chiang Mais elanud. Vastuseks ta naeratas ning ütles “oookei”. Hehehe. Tuleb hea päev.. Nii nagu ka teised turistidega kokku puutuvad taikad, oli Jope seega lihtsalt ära õppinud konkreetsed ingliskeelsed väljendid ning kui ma vastasin tema selgeks õpitud küsimustele rohkem kui ühe sõnaga, oli Jope juba siilike udus.

img_3201
Templid on siin aga kuldsed ja ilusad, ning kohe kutsuvad annetusi tegema.
img_3205
Jope õnnistust saamas. Munk ise polnud sellest kuigi elevil.. aga noh, olgem ausad, Jopel polnud kinkepakki. Paras jultumus ikka niimoodi ilma kingituseta minna.
img_3187
Üle linna, kuid eelkõige just templite eest leiab pilte praegusest või endisest kuningast ja kuningannast. Kohalikud ise ütlevad, et kuninglik pere asub kõrgemal kui seadus ning kui keegi kuninglikust perest kedagi kas enda lõbuks või muul põhjusel maha lööks, siis rahva jaoks oleks see ok.

Kolmas ehk tänane päev oli minu absoluutne lemmik. Olin endale bookingu teinud elevandituurile. Hommikul 8.15 korjati Baitongist peale ning esimene peatus oli elevandikakavabrikus. Ütlen ausalt, et mitmetest tuuridest valisin selle tuuri juba lihtsalt selle pärast, et saaksin öelda: “aga mina käisin elevandikakavabrikus”. Ja ma ei tea, kas olen täiesti hulluks läinud või mida, kuid see vabrik oli megaäge. Nad toodavad seal elevandikakast paberit ja me saime igal protsessiosal sõna otseses mõttes käed kaka külge panna. Kirjutaks täpsemalt, kuid üritan siin hea olla nende vastu, kes erinevalt Ennost seda postitust siin lugeda viitsivad.

Kakavabrikust läksime Baanchangi elevandiparki, kus veetsime praktiliselt terve ülejäänud päeva. Tegu elevandipargiga, kus on ligi 40 päästetud elevanti, keda loodusesse ei saa lasta , sest nad ei saaks seal hakkama. Elevante päästetakse pahade meeste käest neid ära ostes, mis ongi üks allikaid, kuhu elevandipark teenitud tulusid suunab. Ühel elevandi hinnaks on umbes 1 000 000 bahti. Kuna lõpuks sain endale giidi, kes actually inglise keelt rääkis ja kelle peal sain seetõttu oma uudishimu rahuldada, siis tänase päeva lõpuks ei tea ma kõike mitte ainult elevantide seedekulglast, vaid ka hingeelust ning sellest, mitu pruuti võib ühel alfaisasel olla.

Pruutidest rääkides, üks elevandimeestest (igal elevandil on seal oma isiklik hoidja) oli minusse nii armunud, et pidas heaks ideeks, kui ma üldse ära ei läheks ja temaga sinna jääksin. Üritasin talle ikka selgeks teha, et mu pere on mulle palju hulluseid andeks andnud, kuid sellega, et minust elevandimehe naine saaks, nad toime ilmselt ei tuleks. Tuli aga välja, et tema ingliskeel niisamuti väga kaugele ei ulatunud. Nii ma selle pisikese aasia poisi sinna koerasilmadega istuma jätsin. Pole veel kindel, kas lasin eluvõimaluse käest või ei. Tuur oli aga 100% suurepärane ning iga senti väärt juba sellest esimesest hetkest, mil vaid sentimeetrite kauguselt elevandiga silmast silma vaatasin, savi, et nad värvipimedad ja minust ilmselt suurt ei arvanud.

img_3247
Kakavabrik
img_3248
See valge nokatsiga tüdruk oli kakavabrikugiid. Oli abivalmis teine. Ütles, et kui me ära eksime, siis vaja vaid lähim kakahunnik leida ja mööda kakarada siis edasi minna.
img_3275
Meie grupis oli kokku 5 inimest. Kõigile meile anti sellised sinised suurepärased kostüümid vahetuseks. Arvati, et võime mustaks saada, vastas tõele.
img_3284
Elevandibeebi! Ilge vigurvänt oli. Mina meeldisin talle lausa nii palju, et mu terve põlv osutuks tubliks minutiks ajaks lihtsalt tema närimisobjektiks.
img_3360-1
Elvantide toitmiseks ettevalmistused.
img_3415
Üks mitmetest toitmistest. Elevandid söövad päevase kogusena 10% oma kehakaalust, ehk kui sul on 4-tonnine elevant, siis talle ikka mahub..
img_3420
Elevantidega jalutamine
img_3434
Elevantide pesemine

Homme alustan oma 26-päevase meditatsioonilaagriga ning see postitus siin jääb päriselt ka kuni selle 26 päeva lõpuni viimaseks postituseks. Üks aga on kindel, kui ma need 26 päeva üle elan, siis Chiang Maisse tulen veel kindlasti tagasi, sest nii palju jäi veel teha ja avastada!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s