Aasia, Riigid, kus olen reisinud, Tai

Minu Vipassana Kammatthana ehk 101 tundi meditatsiooni budistlikus templis

Tean, et paljud teist on juba tähele pannud, et tulin templist ära veel enne kui minu planeeritud 26 päeva täis said. Ma polnud seal isegi poolt sellest ajast. Miks? Võiksin sellest postitusest hea tahtmise korral teha lausa romaani erinevate vabandustega, aga fakt on see, et ma ei teinud seda 26 päeva ära.

Ütlen kohe alguses ära, et kui sa oled vipassana kohta varem kuulnud ning soovid seda ise järgi proovida, siis sinu enda huvides soovitan sul kerida alla ning lugeda vaid soovitusi. Ma ise olin teinud veidi liiga palju uurimistööd, ning lugedes teiste kogemusest, hakkad sa automaatselt enda kogemusest sama ootama. Sorri, aga seda ei juhtu. Nagu päriselt. Iga inimese kogemus on absoluutselt erinev ning sinu teha on vaid iseenda kogemuse jaoks jätta õhku see piisavalt vaba ruumi, mida sa mõistusega kontrollida ei üritaks. Tegelt ka, kerikeri alla.

Kuidas see kõik algas?

Juba esimesel päeval, kui ma seal pabereid täitsin, siis tädi küsis, et millal ma lahkun. “Millal ma ikka lahkun.. ikka siis kui minu 26 päeva täis saab.” Ta vaatles mind veidi kahtlevalt ja küsis, kas ma vipassanat varem ka olen teinud. Ei, ei olnud, kuid jäin oma 26-le kindlaks. Raske see 26 ikka olla saab.. olin lugenud ja teadsin, et 10-päevane kogemus on suhtelistelt jäle, kuid siiralt uskusin, et sealt saab minna vaid lihtsamaks. Kui seal inimesed järjest kogunesid, ning kuna me enne nö sissepühitsemistseremooniat tuututada võisime, siis sain teada, et olin ainuke, kes meie grupist oli 10-päevase põhiprogrammi asemel 26 päeva sihtinud. Ütlesin endale, et ega vahet tegelt pole, nende inimestega juba paari tunni pärast rääkida enam nagunii ei või, seega üksi teen ma seda kõike nii või naa. 

Selle sama paari tunni pärast nutsin ma oma toas. Mitte ühel, vaid lausa kolmel korral. Seda ärevust, mis tekib sellest teadmisest, et sa järsku oled end ise pannud fakti ette, et oled siin maailmas 26 päevaks ihuüksi ja isegi ei või telefoni kasutada (oijummel, eksole), on praktiliselt võimatu kirjeldada.

img_3516
Olgem ausad, juba sinna tuppa sisse astumine ajas nutma. Budistid usuvad sellesse, et magada pole vaja, ja üldse peaks kasinalt elama ning “oma ego soovidele” võimalikult vähe järgi andma. Seepärast sain ma ka oma 300 bahti eest renditud voodiriiete näol nii muuseas teki asemel hoopis pool tekki. Kuigi ilmselt on probleem lihtsalt minus ja minu liiga pikkades jalgades. Sitt lugu, lilleke.
img_3517
Vähemalt oli mul oma vets. Siis ma veel ei teadnud, et dušši alt tuleb vaid ühe temperatuuriga vett ja see üksainus temperatuur on külm. Oleks teadnud, oleks ilmselt minuti või kaks kauem nutnud.

Aga ma ei rääkinudki mitte kellegagi, üsna lõpuni välja. See “üsna” siin tähendab seda, et ühel hetkel tunnetad selle momendi ära, mil oled selle üksinda olemisega leppinud, olles täiesti suvalisel seisukohal sellest, kas sa kellegagi just vahetasid paar sõna või ei. Seal tuleb küll ettevaatlik olla, kellega sa suu lahti teha saad, sest “vale” inimene võib seda automaatselt tõlgendada sellena, et sinuga võib nüüd täiega tuututama hakata. Selliste inimeste märkamise õpib aga üsna kiiresti ära. Kahjuks küll alles pärast seda, kui oled pidanud päris mitmele ütlema, et “sorri, ma olen üks neid imelikke, kes teeb seda mitterääkimisvärki“. Üks neid imelikke sa saad aga olema automaatselt, sest meie grupist ei pidanud absoluutne enamus mitterääkimisreeglile vastu juba teisel päeval. Ma ei mõistagi hukka – kogesin ju ise esimesel päeval seda hinge kriipivat vajadust inimkontakti järele. Mõistus esimestel päevadel üritas ikka kümne küünega isegi sellest “vestlusestki” kinni hoida, mil keegi on tulnud sinult küsima, et kust sa pärit oled, kuid sina hoopis imelikult minema jooksnud, lootes, et su munk ei näinud, et sa kellegagi justkui rääkinud oleksid. “Aga ta oli ju nii kena? Miks sa temaga nii inetu olid? Äkki peaks tagasi minema?..ai, jälle mõtted peas, võta kokku end, niiiii, sisssseeeee ja väljaaaaaaaa“.

Küll aga see kohale jõudmise tunne sellest, et su jaoks ongi päriselt ka okei, kui sa kellegagi ei räägi, on midagi teistsugust. See on see hetk, kui sa hakkad mõtlema, et võib-olla võib isegi kontorisse minna ja ütelda, et see teisel päeval öeldud kindel veendumus sellest, et sa 26 päeva asemel 10 teed..et sa äkki ikka jääd kauemaks.. Sai ju nendega kokku lepitud, et teen 10 ära ning kuna ma tean, et olen võimeline enda vastu piisavalt aus olema selles, kas peaksin lahkuma või ei, siis vajadusel võin ma kauemaks jääda..

Protsessist

Grupis oli meil 13 inimest. Tempel, nendega ühendust võttes, raiub sulle, et on vaid mõned konkreetsed kuupäevad, mil inimesi vastu võetakse, kuid tegelikkuses see nii pole. Selle 10 päeva jooksul, mil ma seal olin, tilkus vahepeal veel vähemalt 8 inimest juurde. Olin selle eest tänulik, sest minu jaoks oli uute jälgimine üks suuremaid lõbustusi üldse (sellel vähesel ajal, mil ma mediteerima ei pidanud). Nii vahva oli, kuidas esimesel päeval ollakse alati 50/50 segaduses, kuid samal ajal põnevusest ärevil. Välismaalastena olidki meie templis 85% noored backbackerid, kellel polnud ei õrna aimu budismist, veel vähem vipassanast ning sellest, millega nad end just kümneks päevaks sidunud on. Teisel päeval on nad juba kindlalt mõistnud, mis nende ümber toimub – see “oliiii vajaaa” pilk on nii sügav ja selge. Jaaaaaa varsti sa juba näedki neid kellegagi rääkimas. Lõpuni teevad 10-päevase põhiprogrammi vähesed (pool ja nendestki omakorda heal juhul pooled on pühendunud lõpuni välja). Meditatsiooniraskus meditatsiooniraskuseks, pigem asi on just selles, et nad hakkavad omavahel rääkima, ning kuuldes, et teisel on ka juberaske ja pask, siis on ju ilmselge, et kogu see värk on jama, ning otsustatakse templist jäädavalt lahkuda ning parem linna peale jooma minna. 

Seepärast meditatsioonist ei olnudki mina nõus rääkima kümnenda päeva viimase lõpetatud meditatsioonitunnini välja. Raamatumüügis oli sama – kui sa oma tulemusi kellelgagi arutasid, siis hakkas peas tahestahtmata ketrama kas 1) sellest, et miks temal nii hästi läheb, samal ajal kui sul ei lähe 2) sellest, et kuidas temal jubehalvasti läheb ning sina tegelt megalt naudid, kuid siis hakkad justkui süütundest ise otsima või lausa alateadlikult tekitama põhjusi, miks sul halvasti peaks minema.

Paljud vist iseenesest arvasid, et läksin sinna templisse lihtsalt munkade jaoks riisipõlde harima ja porgandeid koorima, kuid päris nii see ei ole. Vipassana on “programmina ” kogu maailmas üsna levinud. Eesti jaoks on selline lähim keskus vist küll Suurbritannias, kuid ega me väga spirituaalne rahvas ilmselt olegi. Oma templiski olin täiesti esimene eestlane juba mitmeteistkümne aasta jooksul. Loodetavasti mitte viimane. Vipassana meditatsiooni puhul arendatakse arusaamist iseendast, selle kõige otsesemas mõttes – et sa oleksid võimeline tunnetama iseenda keha, oma valusid, oma emotsioone, oma mõtteid. Kogu selle idee ei olegi, et oleksid jõlehea mediteerija ning megarahulik. Mungad tahavad näha just seda, kuidas sa saad aru, et ei mingisugustelegi aistingutele pole mõtet keskenduda, valust pole mõtet kinni hoida, vihast, kurbusest, isegi mitte õnnest. Kõik on mööduv. Minu seesmisele hipile oli viimane muidugi paras mats makku.

Kuidas kõik välja näeb, on nii, et lähed sinna, annad ära oma elektroonika, saad sisse pühitsetud, ning pead hakkama oma munga antud tunde “ära mediteerima”. Päeva jooksul pole sul lubatud ei midagi lugeda ega kirjutada. Iga 24 tunni tagant tuli oma edust või ebaõnnestumistest raporteerida, mis idee poolest olekski pidanud olema sinu ainus vestlus päeva jooksul. Meie 24 h algas muide kell 2 päeval ehk, kui sult küsiti, et mitu tundi sa täna mediteerinud oled, siis pidid sa arvestuse tegema alates eelmise päeva 14.00-st.

img_3462
Raporteerimisel tuli nii enne kui pärast kummardada kolm korda Buddha ees ning kolm korda munga ees.

Munki oli meil kaks. Üks, kes oli terve meie templi ülimmunk (Ajahn Suphan), kes seal aga iga päev ei olnud, ning Ajahn Along. Mina jumaldasin neid mõlemaid, ning puhtjuhuslikult jumaldasin nemad mind, sest mulle korrutati ikka iga päev, et mind ei lasta sealt templist minema, öelgu ma mida iganes. Mõlemad olid sellised veidiiroonilised, kuid siiralt heatahtliku loomusega väiksed kulipead, kes väärtustasid head huumorit ning tegid kõik selleks, et sind naerma ajada, sest “naer on hoiak, mil me oleme täiesti egovabad“.

img_3510
Ajahn Along. Minu lemmikmees terves maailmas!
img_3560
Ajahn Suphan. Tüüp kutsus meid lõputseremoonial ükshaaval ette ning andis “kingituse”. Kui olin näinud, et see “kingitus” oli nagu konkreetselt foto temast, siis lagistasin üle terve ruumi naerda. Võrratu mees! Selle pildi raamin ma Austraaliasse jõudes kohe ära ning lasen endaga hauda panna. “Miss Estonia, miss Estonia, why you go, why you go, stayyyy”. Oi, Suphan, sa meeldisid mulle!

Ajahn Alongi austan oma elupäevade lõpuni, sest tema võttis vaevaks mind tundma õppida nii palju, et sai aru, kui ma teda järgmiseks päevaks antavate ülesannetega manipuleerida üritasin, ning tegi tihti risti vastupidi. Mäletan, kuidas ühel no tõesti väga palaval päeval tegin seal oma kõndivat meditatsiooni, ümber mingi iidse kivihunniku, mille ümber tohtis kõndida vaid paljajalu. Mul meeldis oma kõndivat meditatsiooni seal teha, sest krobelistel kuumadel kividel kõndimisest tulev valu hoidis mind pidevalt ärksana ning mõte ei saanud ilma minu tähelepanuta rändama minna. Väljas oli nii palav, et seal kõndides tundsin, kuidas higi lausa voolas mööda selga alla, juga joa haaval. Ma olin Alongi peale veits pahane, sest olin talle just öelnud, et mul on sellest kuradi mediteerimisest meeletu seljavalu, aga ei, selle asemel, et aru saada minust, tõstab tema mitte ainult ühe meditatsiooniseansi pikkust, vaid teeb ka ettekirjutise järgmiseks päevaks ühe tunni rohkem mediteerida kui varem. Tundsin, kuidas tahaks terve selle templi maha põletada…, kuid lasin edasi. Ja järsku oli valu läinud..

Järgmine päev raporteerima minnes, oli esimene kord, mil ma ei olnud ette planeerinud, mida ütelda kavatsen. Ma ei saanud aru ei sellest, mis ma teen ega miks ma seda teen. Along ka lihtsalt naeratas selle kõige kuulmise peale kavalalt. Ütles vaid, et “Miina, sa pead 26-ks päevaks jääma”. MIDA KURADIT. Kas ma olen nüüd siis valgustunud?! Oleks ma teadnud, et valgustumiseks peab lihtsalt segaduses olema, oleks ma võinud seda mängu juba varem mängida ju. Kuid tundub, et segadus pole ka päris see. Kaugeltki mitte. Mis siis on?!

img_3487
Iidne kivihunnik.

Mulle nüüd, seedinuna seda kõike, tundub, et kuhu meid sooviti suunata oli see, et me reaalselt näeksimegi ise ära selle hetke, mil tahame terve templi maha põletada. Et me suudaksime ära näha selle hetke, mil söögilauas minu kõrval olev asiaat matsutab oma riisi nii valjusti, et ma tahaks talle karjuda, et ta peab selle ilakogusega oma suus midagi ette võtma, sest seda on seal LIIGA KURADIPALJU. Me peame lihtsalt tähele panema.. ja siis minna laskma. Kuigi.. olgem ausad, selle viisiga, kuidas asiaadid söövad, ei suuda ma ilmselt kunagi harjuda, minna laskmisest rääkimata. Võib-olla oleks pidanud ikka kauemaks jääma..

Iga hommik oli äratus 4 hommikul. Kell 4.30 (mis oli tihti aga 4.25), algas meil Alongiga pali- ja sanskritikeelsete laulude laulmine. Along lööks mind vist küll maha, kui ma seda laulmiseks kutsun, sest on väga oluline laulmisel ja chantimisel vahet teha.. Mida iganes. Chantisime siis seal pool tundi, asjadest, millest me ise midagi aru ei saanud. Chantimise vahepeal tegime 15 minutit ühismediteerimist, siis chantisime veel veidi ning pärast seda oli kuni hommikusöögini vaba aeg. Vaba aeg oli meil põhimõtteliselt tegelikkuses kogu aeg, sest ainus ühismediteerimine oligi see 15 minutit hommikul, ning oma tundide täis tegemine oli kõigi meie endi vastutus. Keegi meid otseselt ei kontrollinud, ning võisid vabalt oma tundide kohta munkadele valetada, jättes selle vale küll vaid enda südametunnistusele. Minul oli neid, kes oma kogemust tõsiselt ei võtnud, kurb vaadata, sest nagu mullegi Along ütles: “kui sa ennastki ei mõista, kuidas sa saaksidki teisi mõista ja maailmast aru saada?”. Sa oled juba sinna läinud, miks mitte seda siis tõsiselt võtta? Jah on vastik, jah on ebameeldiv, aga see tunne läheb üle, alati läheb, kiiremini kui sa oodatagi oskaksid, miks siis selle külge klammerduda ja ise sellele jõudu anda?! 

img_3476
Chantimiseks kogunemine. See poiss vasakul nurgas oli tõenäoliselt meil esimest päeva ja ei teadnud, et munga ees niimoodi kätt maha toetada ei või. Disrespectful it is. Munkadega on lausa nõnda, et kui munk sulle vastu tuleb, siis sa mitte ei vaata neile silma ega tereta, vaid lööd kohe silmad maha, paned käed kokku ja kummardad tervituseks pead. See oli üks neid asju, mida mina tegemast keeldusin. Pead kummardasin küll, kuid meelega vaatasin kogu aja silma. Mungad võivad ju olla üks kolmest budismi alustalast, kuid sorri, see, et sa oled endale oranži kleidi selga pannud, ei tee sinust paremat inimest.
img_3504
Chantisime me raamatukogu ruumides, kus paljud ka oma enamuse mediteerimisaega veetsid. Silt raamatukogu seinalt.

Alustasin oma vipassanat esimesel päeval kokku 7 tunni meditatsiooniga. Kusjuures tegema pidime 6, kuid ma kuulsin valesti.. Kokku läksid mu tunnid nii: 7, 8, 9, 10, 10, 10, 11, 12, 12, 12. Along küll arvas, et võiksin viimasel päeval 13 teha, kuid ma arvasin, et ta võiks potilaadale minna. Noh, nagu ma juba mainisin, sain oma munkadega ikka päris hästi läbi. Ühe seansi pikkus muutus 10. päevaks 15-lt 45 minutini. Oleks ma jäänud 26-ks päevaks, oleksin viimased kolm päeva pidanud lihtsalt järjest 72 tundi mediteerima, ei mingit lamamist ega midagi, magamisest rääkimata. Lihtsalt vaid istuv ja kõndiv meditatsioon. Ma seda isegi ei tea, kas vahepeal süüa lubati või oleks see olnud liigne “enda ego soovidele järgi andmine”.

img_3503
Näide teadlikust ning end kuulavast mediteerijast.
img_3498
Näide mitte nii heast mediteerijast.

Süüa sai kaks korda päevas – kell 6.30 ja 11. Söögikella lüüakse küll pool tundi varem, kuid selle, et kellale kohe pole mõtet reageerida, õpib kiiresti ära. Enne söögi alustamist on mõistagi vaja 10 minutit mingit taikeelset heietamist kuulata ning siis 10 minutit toidu õnnistuseks laulda..oih, see tähendab chantida. Esimestel päevadel ajas kergelt närvi, et millisel tõsiselt võetaval põhjusel ma pean siin praegu, toit ees, seda lihtsalt vahtima ja külmaks minna laskma?! Pärast esimesi päevi on juba aga lihtsalt pohhui ning pigem lähed kella helisedes kas oma tuba või maja ümbrust harjama, või oled oma meditatsiooni juba lihtsalt ajastanud nii, et lähed kõigist hiljem toitu võtma ning istud lauda täpselt laul..khmkhm, chantimisajaks.

Pärast 12 enam tahket toitu süüa ei tohtinud. Kohvikus müüdi meil sellisteks rasketeks aegadeks jogurtit, sojapiima ning erinevaid mahlasid. Jogurt tohtis olla vaid tavaline – juba puuviljatükid jogurtis oli reeglirikkumine.

img_3518
Kuna me toas ja põhimõtteliselt ka igalpool mujal käime vaid paljajalu, siis on põrandapuhastus igapäevane ettevõtmine.
img_3519
Õues kasutamise harjad. Kui meilt oodati vaid meie maja ümbruse puhtana hoidmist, siis suht paljud taikad jooksid igapäevaselt harja ja kühvliga ringi. Hiljem kuulsin, et sellise tegevusega jällegi luuakse endale head karmat ja õnne. Mul hea meel nende üle.
img_3481
10. päeva hommikusöök koos laululehega. See oli muide kõige kurvem hommikusöök selle 10 päeva jooksul, sest tavaliselt on selles riisisupis vähemalt mõni uba või paar maisitükki. Kuna paljud meie grupist lahkusid 9. päeval, siis kahtlustan, et annetused ei olnud just kuigi suured (kogu vipassana “programm” on vaid annetuspõhine) ning meie saime siis seepärast karistada.
img_3482
10. päeva lõunasöök. Veidi rõõmsam. Minust sai muide neljandal päeval taimetoidusabas seisja, mida ma poleks eales osanud ette näha, küll aga mulle tundus, et taimetoitudesse oli pandud vähe rohkem armastust.
img_3484
Mõnikord käisid meil seal enne kella 12-st päeval jäätise- ning puuviljamüüjad. Mul olid puuviljaonu nähes alati õnnepisarad silmas, sest Tai toit ei olnud päris minu jaoks ning üha rohkem pidin midagi kohvikust soetama hakkama, et elus püsida. Puuviljamüüja ainus ingliskeeleoskus oli küll vaid korrutada “ten baht, ten baht, ten baht”, kuid seda armsam see väike paks mees minu jaoks oli! Kui peaksin valima tema ja Alongi vahel, et kes mu lemmikmees siis lõpuks oli, siis jääksin vastusega jänni.
img_3479
Söögiala siseruumides. Mehed ja naised istusid alati rangelt eraldi.
img_3483
Väline söögiala ning templikohvik.

 

Üldised tähelepanekud templielust

Enne lahkumist küsisin välismaalaste kontori tädilt, kas tohin temalt küsimuse küsida. Olin seal üks päev varemgi üritanud küsimusi küsida, kuid sain seepeale kommentaari, et olen lasknud end oma mõistusel juhtima hakata, et mingu ma tagasi mediteerima. Seekord tohtis küsida. Tahtsin teada, mida mungad päevläbi teevad. Juba oma eelmises Chiang Mai postituses olin nende suhtes veidi passiivagressiivne, kuid seal templis see mittemõistmine pigem lausa kasvas. Ma ei saanud aru sellest, kuidas nägin munkasid, pea NUTITELEFONIS, ringi jooksmas, või kuidas jäigi üha sügavam mulje, et nad lihtsalt eksisteerivad konkreetselt selleks, et oleks keegi, kes kingitusi vastu võtaks. Tädi läks mu küsimusest aga põlema, sest mungad on VÄGA olulised. Nimelt, inimesed, kui neil on rasked ajad, tulevad templisse selleks, et munkadele oma keerulist elu kurta. Mungad kuulavad neid siis ära ja annavad nõu. Ehk põhimõtteliselt psühholoogid. Oma “teenuste” eest nad ei saa palka, vaid hoopis kingitusi.. Tõsi, need kinkepakid, millest ma eelmisel korral kirjutasin, on täis esmaseid olmeasju nagu seep ja WC-paber. Niisamuti pole lubatud munkadel süüa muud toitu kui seda, mida on neile või templile annetatud. Kui süüa ei ole, siis minnakse lihtsalt linna peale jalutama ja collectitakse toitu. Selline huvitav.

img_3555-1
Munkadele Buddha-päeval toidu annetamine. Toitu annetatakse neile küll iga päev, kuid Buddha-päeval on see eriti oluline ning siis saab eriti palju karmavõlgasid kustutatud. Buddha-päev budistide jaoks on nagu kristlaste pühapäev. Budistide jaoks oleneb see aga kuuseisust. Minu 10-päevase seal oleku ajal oli Buddha-päevi 2.

Templi annetuskastidesse topitakse raha muide umbes iga 10-20 minuti tagant (kuigi see raha munkade endini ei jõua ja toitu neile selle raha eest ei tohi osta). Kui oled raha annetanud, ning elu on endiselt raske, siis on selge, et tuleb järgmisel korral veel rohkem annetada. Arusaadav ju.

img_3556
Üks meie templitest. See oli küll täieliku renoveerimise all. Praegugi planeeritakse templialale uhiuute hoonete ehitamist, mille eelarve on 8,5 miljonit bahti, mille eest saaks muide 8,5 elevanti (ei suutnud mainimata jätta).

 

Miks ma siis varem ära läksin?

Nagu varem öeldud, olin kontoritädidega kokku leppinud, et saan soovi korral 10 päeva ära tegemisel siia kauemaks jääda. Te kõik ilmselt ootate, et ütleksin, et ma oleks enne maha surnud kui sinna kauemaks jäänud. Aga ei. Ma ei tahtnud enam ära minna. Olin end seal 10.-ks päevaks hakanud tundma nii mugavalt, et lausa kartsin sealt templiväravaist välja astumist, muust tsivilisatsioonist rääkimata! Kuna läksin sinna templisse seepärast, et kartsin juurtasandini seda sealset “iseendaga olemist”, siis oli mul aeg lahkuda, sest mul oli uus hirm, millega oli vaja vastamisi seista. Sama oli raamatumüügiga – teadsin, et teen seda senikaua kuni uuel aastal müüma minek tundub minu jaoks hirmsaim asi üldse..

Kuigi tõsi, seda pean ka tunnistama, et 72 tundi magamata olla ei kõlanud üldse ahvatleva pakkumisena. 

Oma kahest mungast oli mul tegelikkuses kõige raskem lahkuda, kuid see oli veel üks põhjuseid minna – ma poleks sinna enam jäänud mitte enda, vaid nende pärast.

Minu suurim avastus sellest kümnest päevast?

Buddhal on ikka uskumatult suured kõrvad.

img_3515
Ebareaalne ju!

Soovitused:

  • See kõik pole sinu jaoks, kui sinu jaoks on imelik olla kell 4 hommikul üleval ning enne hommikusööki olla laulnud umbes 40 minutit mingeid laule, millest sa midagi aru ei saa; olla kummardanud üle 20 korra Buddha ja mingi võõra oranžis kleidis mehe ees; mediteerinud tund aega ning 10 minutit harjaga oma majaümbrust pühkinud.
  • Kuigi 26 päeva templis elada tundub jubeäge asi, millest teistele hiljem rääkida, siis võta algseks plaaniks ikkagi 10, ning soovi korral saad sa oma aega seal pikendada.
  • Kui sulle öeldakse, et sa võimalikult palju sööksid, sel lihtsal põhjusel, et sa pärast enam tahket toitu ei saa, siis ära võta seda nõu kuulda. Sa tõenäoliselt pole nagunii ei Tai toidu ega kliimaga harjunud ning enda täis pugimine lõpeb lihtsalt halvasti. And that’s a promise.
  • Lepi sellega, et kõik, mis sul mediteerimisel silme ette tuleb, on ok. Ma olin päris šokeeritud, kui mul teisel päeval istuva meditatsiooni ajal Hitleri haakristid silme ees tilbendasid. Keeldusin tunnistamast, et ma mingi salanats olen, kuid mida rohkem sa enda mõtetele ja tunnetele vastu võitled, seda rohkem annad nendele jõudu. Lihtsalt vaatle neid. Sõna otseses mõttes, lihtsalt vaatle.
  • On ok, kui sa hommikuste laulmiste ajal iga Buddhale kummardamisel tunned vastupandamatut soovi teiste trussikuid pervata. Kümnenda päeva lõpus sa kuuled, et kõik teised on täpselt sama teinud, sest need valged riided kohe tõega paistavad hästi läbi.
  • Ära päriselt ka räägi mitte kellegagi. Usu, sa tahad seda teha, su aju genereerib kõige geniaalsemaid (ja samal ajal idiootsemaid) põhjusi, miks sa pead kellegagi kohe, nüüd ja praegu rääkida saama. Pane seda soovi tähele, kuid ära anna järgi.
  • Ära tule enne 10. päeva ära! Mina tahtsin peaaegu iga päev sealt kas ära minna või templi põlema panna, kuid see, kui sa nendest emotsioonidest üle oled, annab sulle lõppastmes võimsa laengu!
  • Ära vingu selle üle, et kusagil su lähedal midagi ehitatakse või keegi kusagil räägib. Jah, vaikuses on mõnus mediteerida, kuid halloo, sa lähed sealt tagasi välismaailma, kus on 10 korda rohkem segajaid. Võta neid “segajaid” võimalustena!
  • Nagu tegelt ka, ära räägi teistega, isegi seal ringi jalutavate munkadega mitte. Sa näed teisi seda tegemas ja see ajab sul korraks vere keema, kuid see tunne läheb üle. Lõppastmes saab sinu vipassana-kogemus olema mitu korda võimsam kui nende oma. Tee seda enda jaoks. Ükski kui tahes huvitav inimene pole väärt selle võimaluse käest laskmist.
  • Valgeid riideid saad sa laenutada templist 20 bahti eest.
  • Voodiasjad saad sa 300 bahti eest.
  • Nad ütlevad, et sul peaks olemas olema nii timer kui äratuskell, kuid tegelikkuses saad sa mõlemat sealt laenata.
  • Lõpeta teiste vipassana-kogemuste kohta uurimine!

 

Tempel, kus ma elasin, asub Tais, Chiang Mais. Nimeks Wat Ram Poeng. Kontakt: watrampoeng@hotmail.com 

Vastavad nad muide tundidega. Kardad ühendust võtta? Usu, seda enam sa peaksid minema!

Üks kommentaar “Minu Vipassana Kammatthana ehk 101 tundi meditatsiooni budistlikus templis”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s