Riigid, kus olen reisinud, Tai

Ja mina veel arvasin, et templist lahkumisel lõppevad ka jaburdused..

Nii nagu ma ka olin kirjutanud, kartsin sealt templist lahkumist. Rohkem kui midagi muud. Vanasse heasse Baitongi taksoga sõites polnud mul õrna aimu, mida järgmiselgi päeval teen, rääkimata sellest teadmisest, et mida ma kuuenda septembrini teha võiks (sest siis läks mul lend).

Samal õhtul Joosepiga rääkides, selgus, et meil võib olla võimalus juba septembri algusest tööd saada. Seda kuuldes oli vähemalt üks asi, mis oli mu jaoks selge – ma soovisin puhata, sest tempel oli küll tore jne, kuid tahtsin lihtsalt omaette mitte midagi teha. Teadsin, et turistid käivat Phuketil ning mina midagi muud kui turist olla ei tahtnudki. Juba samal õhtul broneerisin endale järgmiseks päevaks läbi Bangkoki lennu Phuketile.

BANGKOK

Ma ei valmistanud end absoluutselt mitte millekski ette. Põhimõtteliselt esimese suvalise hotelli, mis mulle bookingulehel vastu vahtis, broneerisin vaid tund enne lendu. Mul polnud õrna aimu isegi sellest, kuidas sinna hotelli saada võiksin. Ausalt öeldes mind see ei huvitanudki.

Bangkoki lennujaama jõudes läksin otse infopunkti, näitasin neile google mapsist, kus mu hotell on, ning pärisin, mis oleks minu jaoks parim variant sinna saada. Selgus, et mu hotell oli praktiliselt otse metroojaama kõrval, täitsa kesklinnas. See ilmselt selgitab ka mu hotelli nime – Bangkok Centre Hotel.. Anti metrookaart, joonistati ära kohad, kus pean ümberistumiseks jaama vahetama ning jäeti hüvasti.

Seal ma siis istusin, tahtnuna templist välja saades omaette olla ja mitte midagi teha, avastades end järsku mitmemiljonilinnast. Kuidagi õnnetult suutsin end istuma paigutada ka täpselt keset ühte singapurlaste gruppi, kes minu vastu nii suurt huvi tundsid, et kõigil kuuel oli vaja minuga KORRAGA rääkida. Holy shit. Minu ainus lohutus oli üks pisike karvaste jalgadega Tai tüdruk (ta oli ikka suht kindlalt tüdruk), kes ka end kohmetult väga elujõulistest singapurlastest ümbritsetuna avastades mulle läbi nende kõigi jutuvada suutis öelda, et ta läheb samas peatuses maha, kus mina. Metroost väljununa ta pidas vajalikuks mind juhatada kogu tee ümberistumisjaamani, aitas osta pileti (suva, et ma ilma piletita ehk seega ka pileti ostmisoskuseta poleks juba eelmises metroos olla saanud) ja tegi veel kindlaks, et ikka kindlasti aru saaksin, mida ma teen. Opadii! Kui inimesed Bangkokis nii head on, siis ma küll aru ei saa, et miks selle linna kohta reaalselt vaid halba kuulnud olen.

img_3540
Kuna Bangkok on tegelikkuses suht välismaalasi täis, on enamus kohti ingliskeelsete siltidega ning üsna lollikindlaks tehtud.
img_3543
Nii metroole minnes kui ka välja tulles on jaama kas siis vastavalt sisenemiseks või väljumiseks vaja läbida sellised väravad, mille läbimiseks saad sa piletiautomaadist väikse plastjublaka. Selle ära kaotades sa muide jaamast välja ei saagi (ilmselt lõpuks ikka saab, aga siis pead juba tengelpunga raudasid avama).
img_3545
Nendest väravatest on vaja suhteliselt kiiresti läbi minna, sest vastasel juhul saad sa korraliku tümaka vastu puusasid. Tean kahjuks omast käest.

Hotellis pidin jätma 1000 bahti lagastamisvaba deposiiti (mille saab tagasi, kui järgmisel hommikul tuba ok on), ning vastutasuks sain wifiparooli, toa võtmekaardid ja kaks hommikusöögitalongi. Endalegi märkamatult olin toa kinni pannud kahele inimesele. Ups. Poleks mul järgmisel hommikul olnud vaja juba uue lennu ootel olla, siis oleks nalja pärast tegelt ka kaks hommikusöögiraundi teinud.

img_3581
Hommikusöögitalong

Hotellituppa jõudes sõin ära oma tänavalt ostetud toidu, vahetasin riided ning läksin linna peale kablutama. Üritasin vastuvõtulauast veel küsida, kas kaardil mitte kaugena tunduv Hiinalinn on väärt vaatamist, kuid nagu ikka, ingliskeelt seal suurt ei räägitud. Hakka juba või arvama, et probleem on minus.

Enne Bangkokki olin ostnud oma telefonile 7-päevase piiramatu interneti, mille tagasisideks võin öelda, et täiesti asendamatu abimees! Soe soovitus on küll vähemalt Bangkokis telefon alles otsesel vajadusel välja tõmmata, sest peamine fookus paratamatult peab pidevalt olema sellel, et sa mingi liiklusvahendi alla ei jääks. Liiklus Bangkokis on lausa perversne. Ma sõna otseses mõttes lihtsalt käisin suu ammuli ringi ja imestasin, et MISKURAT TOIMUB. Seda põnevam oli mul tegelikkuses tänases hommikusöögilauas ühelt India härralt kuulda, et tema arvates on Bangkoki liiklus talumatult aeglane. No võta näpust. Mina aga polnud sellist perverssust isegi filmides näinud. Kuna aga minu imestusvarud ei osutunud piiramatuks varaks, siis ühel hetkel viskasin lihtsalt ühele tuktukimehele paar raha ja palusin, et ta mind selle eest niisama ringi sõidutaks. Ta oli oma lihtsa teenistuse üle nii õnnelik, et otsustas oma pisikese süstikuga igast võimalikust liiklusaugust läbi spurtida. Mul on lausa kahju, et ma eriline selfietaja pole ja mul enda kaamest näost dokumenteeritud mälestust pole. Mu tuktukimees sai minu vast-avastatud lumivalgekese identideedist vaid hoogu juurde. 

img_3528
Minu tõld. See asi oli autodega võrreldes ikka nii pisike ja habras, et imestan siiralt, kuidas sellised sõidukid üldse 21. sajandil saavad legaalsed olla.

Ütleme nii, et kahju mul polnud Bangkokist juba järgmisel päeval lahkuda. Tean küll, et nädalavahetuseti on seal mingid põnevad jõemarketid ning ilmselt on Bangkokis ikka vaatamisväärsusi kah, kuid tahtsin randa ja vaikust. Järgmise korrani, Bangkok!

PHUKET

Järjekordselt polnud mul lennukilt maha astudes õrna aimu, kuidas oma ööbimiskohta saan. Teadsin, et vähemalt kirjete järgi peaks see lennujaamast olema umbes 50 minuti kaugusel. Oma seljakoti kättesaanuna väljapääsu suunas astudes, näen juba paari meetri kaugusel meest, kes kogu jõust mu peale räuskab. “Taxiii, taxiii.” Näen, et ta selja taga olevale tahvlile on kirjutatud “Patong Beach – 180 baht”. See raha tundus mulle 50-minutilise sõidu eest suht ok hind. Temale lähenedes ei saanud ma aga ise ka aru sellest, kuidas see mees juba minu 180 raha enda käes hoidis, samal ajal aga uute pagasi kätte saanud turistide peale räuskas, vaevu meeles hoidnuna mulle minu makstud raha tõendavat paberilipakat anda. Jõudsin vaid mõtelda: ”Ootaoota, hei, kas selle raha eest viiakse mind ikka minu ööbimiskohta või pannakse Patongil suvalises kohas maha?”. Kui ta aga nägi, et ma ikka veel seal olin ja oma kerega vaadet tema taksoteenusesildile varjasin uute potensiaalsete ohvrite eest, siis käskis ta mul õue minna. Oma keelel olevast küsimusest sain seega vaid unistada. Õue poole suunda võttes karjuti mu peale veel igast võimalikust ilmakaarest. Misasja lihtsalt. Ma päriselt ka ei taha mingeid kuradi Phi Phi saari näha!!!

img_3546
Taksolipakas.

Õue jõudnuna tundsin küll kergendust, kuid mul polnud õrna aimu, mida ma selle paberilipakaga nüüd peale pean hakkama, kuid juba räuskas keegi uus mu peale ja suunas üsna suvalise minibussi poole. Ei tahtnud ka tema minuga vestelda, vaid oli juba uusi turiste silmitsemas! Minibussijuht, üllatus-üllatus, keelt ei rääkinud. Niisiis istusin mingis bussis ilma, et mul oleks õrna aimu, kuhu nad mind lõpuks viivad. Enam jaburamaks lihtsalt ei saa minna! Aga sai. Minibussiga oli kusagil paariteist minuti pärast vaja peatus teha “kontoris”, kus me kõik pidime personaalse töötajaga vestlema sellest, et kus me ööbime, et siis “saadaks autojuhile konkreetne sõiduplaan koostada”. Mitte, et sellega oleks juba kohe enne sõitu (sest me “ökonoomsuse” huvides ju mõistagi sellise minibussiga ei saa välja sõita, kus veel tühje kohti oli, mispärast oli vaja karjumistehnika loodud õiekesi oodata) või sõidu ajal võinud tegeleda. Eiiii. Pärast ööbimiskoha teada saamist oli mulle ju ikka vaja neid Phi Phi saari müüa. 

Ööbimiskohaks oli minul Naina Resort. Tahtsin kohta, mis oleks rannale lähedal, kuid kui rand peaks liiga turistine olema, siis saaksin rahulikult basseini ääres lesida. Siis ma veel ei teadnud, et ma selles päikeseturismi asjas pehmelt öeldes kehv olen. 

img_3559
Basseinike oli mul iseenesest kena.

Resordi esmamulje oli ikka võimas. Mu enda tuba veits lamp. Ainuke eriline asi minu toa juures oli minu kahemeetrine voodi, kus enda juba sisse harjunud kella neljase ärkamise välja ravimisest tuleneva vähkremise tõttu võisin seal ilma igasuguse surmahirmuta keerelda 360 kraadi. 

img_3548
Le voodi.
img_3585
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks võinud selle hiiglasuure voodi arvelt napsata natuke ruumi vannitoa tarbeks. Aga võib-olla olen ma lihtsalt ära hellitatud, et mulle ei meeldi, kui pärast dušši alt tulemist minu vetsupott märjem on kui mina.

Juba esimesel päeval oli minu üks ja ainus eesmärk ookeani näha. 4 kuud kotilappamist, ilma isegi igasuguse merehaisuta, oli minu sisemise saarepiiga hinge jätnud kriipiva jälje. Randa jõudes ei jõudnud ära oodata, et saaks varbad märjaks kasta. See õnn aga lõppes niipea kui olin tundnud, et mul on mingi võõrkeha jala vastas. Tõstsin jala veest välja jaaaaaa – tükk plastikut. Alles siis taipasin ka reaalselt enda ümber vaadata. Rannaliival leidus vaevu puhast ruutmeetritki. Plastik, plastik kõikjal.. Mis toimub..

img_3569
Minu viimasel päeval oli Phuketil nii jamps ilm, et veetase oli võrreldes esimese päevaga ikka tohutult erinev ning plastikutükid vihma ning kõrge veetasemega kõik kenasti merre uhutud. Mine või ise järgmise seiklusena Indoneesiasse kilpkonni kaitsma..

Palju ma muidu ringi ei käinud, sest see tore minu peale räuskamine lennujaamaga ei lõppenud. Küll taheti sulle takso- või massaažiteenust pakkuda või sootuks mõlemat korraga. Massaaž taksos on muidugi midagi sellist, mis isegi minu jaoks kõlab “veidi” kahtlasena. Neile end praktiliselt lausa prostituteerivatele massaažitüdrukutele ma mõtlesin aga vastu tulla. Võib-olla oli asi ka selles, et tänaval pakuti mulle massaaži (nii jubedana kui see kogu kontsept tegelt ka ei kõla) umbes täpselt poole odavamalt võrreldes sellega, mis ma oma sparesordis saanuks. Hinnaks öeldi 300 bahti ning kestvuseks tund. Hea diil! Pidin vaid trussontsikute väele võtma ja kõhuli heitma. Lubati, et on nii mõnus, et võin lausa magada! Masseerib ja masseerib seal siis, ning üks hetk palub end selili keerata. Noh arusaadav, jalgadele kindlasti meeldiks ka eestpoolt hõõrutud saada. Rindadele katteks hoiti juba ümberkeeramisel mingi värvilist sallikest. Ja asutigi siis seal jalgade kallale. Mina panin suurest mõnulemisest jälle silmad kinni. Kuidagi tugevad käed naise kohta, aga ilmselt siin massööridel peavadki olema – teevad pm konveieritööd ju. Ja järsku rätikuke minu pealt pani vehkat. “Ära tee silmi lahti, ära tee silmi lahti, käitu normaalselt”. Kuid kui mul sekund hiljem tissid pihku haarati, siis ehmatusest lihtsalt ei suutnud. Avasin silmad ja massöör naeratab ning ütleb “rilääääks”. Ma pole kunagi oma elus oodanud, et üks massaaž läbi saaks. MIDA kuradit lihtsalt.

Võtsin kindlaks nõuks, et järgmine kord massaaži minnes ilmtingimata toonitan, et soovin vaid seljamassaaži. Minek oli juba järgmisel päeval. Proovisin teist massaažikohta, sest juba Patong Beachil oli neid ilma naljata sadu. Uues kohas on raudselt vähe mõistlikum. Neil oli uksele “no sex” ka kirjutatud, siin lihtsalt ei saa möödarääkimisi olla. Räägin siis tädiga ukse peal. Tema saab minust aru ja mina temast – algus on paljulubav. Mudibki seal siis selga ja üks hetk jälle ütleb, et pööra ringi. Mina, öeldes samal ajal, et ma ju palusin vaid selga, avastan, et mu seljas ei istu isegi sama naine, kellega ma õues rääkisin. Fakkk. Ma vannun, et see võiks lausa see sama massöör olla eelmisest kohast. See pole ju võimalik?! Tundus aga teine minu “ainult seljast” aru saavat. Üks hetk palus mul rätsepistesse istuda. Ise istus samamoodi mu selja taga ja lasigi kenasti seljamassaažiga edasi. Minut või kaks hiljem – tissid pihku. Ebareaalneeeee! Mis siin saarel kõigil viga on?! Selle massaažikorra kannatasin küll veidi vapramalt lõpuni, kuid lubasin endale enam mitte ainsastki massaažikoha uksest sisse astuda.

Phuketil pidasin ma vastu täpselt 3 päeva. Turist olemine vist ikka pole päris minu jaoks. Vähemalt lubati mul resordi telefoni kasutades absoluutselt kõik minu lennupiletid ümber tõsta. Äkki sel aastal suudan Austraalia valgete liivarandade üle ikka lõpuni rõõmu tunda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s