Aasia, Malaisia, Riigid, kus olen reisinud

Kuala Lumpur 🇲🇾 

Lend Malaisiasse oli veidral kombel ĂĽks huvitavamaid aegu minu terve Aasias reisimise aja jooksul. Lennukis sattusin istuma ĂĽhe Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit neiu kõrvale. SĂĽndinud oli ta ĂĽldse Zimbabwes, kasvas ĂĽles LAVis ning minuga kohtumise ajaks oli ta juba kaks aastat õpetanud Lõuna-Koreas lastele ingliskeelt. Me vestlesime absoluutselt kogu lennu vältel (ma vähemalt loodan, et minu pommitamisi sai tol korral ikka vestluseks pidada..). Ja mina olin enda seiklusi põnevaks pidanud..häh.

Lennujaama passikontrolli järjekorras seistes polnud mul veel õrna aimu, kas mind sealt läbigi lastaks. Olin kuidagi nagu unustanud neid Malaisia viisatingimusi uurida. Ei pidanud ma aga ei mingeid pabereid täitma ega kĂĽsimustele vastama. Vaade kaamerasse, näpud pisikesele sähvivale kompuutrivärgendusele ning minek! 

Lennujaamast olin otsustanud lahkuda Klia Express rongiga. Alles hiljem sain teada, et see oli üsna konkreetselt kõige kallim variant üldse. Edasi-tagasi pilet maksis 100 ringgitit ehk 30 Austraalia dollarit (väga vabandan, et Austraalia dollarites mõtlen). Sellest rongipileti hinnast tegin hoobilt järeldused, et ega see ringgit palju väärt olla ei saa ning võtsin lennujaamas ka paarsada raha välja. Pidin pikali kukkuma kui selle kiirrongiga kesklinna jõudnuna ja sealt uue linnarongi peale piletit ostma minnes nägin, et see sõit läks mulle maksma 2 ringgitit.. Samamoodi sain tänavalt kõhutäie alla 5 ringgiti eest. No pagan. Võib-olla tuleb natukene eeluurimistööd teinekord siiski kasuks.

img_3646
Linnasisene Monorail. Kultuur on selgelt teine. Burka olemasolu või puudumise järgi võisid sa pea veatult paika panna, kas tegu malaislannaga või ei.

Ööbisin hotellis. Lausa nelja tärni hotellis, kuid seda ma broneeringut tehes tähele ei pannud. Minu jaoks oli oluline vaid see, et ma ei peaks hommikul kell 4 mitte ainsagi kana karjumise peale üles ärkama ning see tundus piisavalt selline koht, kus võiks kanakasvanduse lähedalolekut vähetõenäoliseks pidada. Ja tõesti, kanu mul seal ei olnud. Mind koheldi seal printsessina kõige ehedamas printsessinduse mõttes. Nad tahtsid isegi mu seljakotti minu eest ülesse viia, olles samal ajal küll selle seljakoti ning terve minu olemuse üle veidi kahtleval seisukohal. Igaks juhuks kutsuti mind aga sellegipoolest, absoluutselt iga kord kui mind nähti, Miss Kuusmaaks.

img_3775
Vistana Hotel Titiwangsa reception

Hotell oli mul kinni pandud kaheks ööks. Esimese õhtu olin planeerinud veeta hotelli ĂĽldkasutatavas arvutis, et seal Austraalia tööks vajalikke internetimooduleid ära täita, ning järgmisel päeval kavatsesin terve päeva tuuritada. Seal oli kĂĽll see “aga”, et isegi kui olin internetist uurinud tuure siit ja sealt, siis kuupäeva valides läks a) hind poole kõrgemaks või b) oli minimaalselt kahte tuuritajat vaja. Hotellipoisid olid mul ennist aga toonitanud, et MISIGANES mul vaja on, võin kohe nende poole pöörduda. Sain ĂĽhega seal jutule ning hakkas ta kohe minu eest kõnesid tegema. Sai aga samu vastuseid – peab olema kas kahekesi ja/või oli hind megakrõbe, sest järgmisel päeval oli tulemas Malaisia iseseisvumispäev. Kui ma seda poissi seal pisarsilmil vaatasin ja ĂĽtlesin, et tahaksin ikka väga neid “tulekärbseid” näha, siis ta palus mul talle aega anda ning lubas mind uue saadud infoga ĂĽles otsida. 

Mees pidaski sõna. Leidiski mulle need tuurid, millest arvasin end huvitunud olevat ning kuhu mind ka ĂĽksi oleks lastud. Tõsi, kui tavalisel päeval oleks mõlema tuuri hind kokku olnud 300 ringgitit, siis mulle suutis ta mõlemad tuurid ära rääkida 550 peale (163 audi ja see oli soodukaga, khmkhm). Tuure oli 2. Hommikune vihmametsatuur, mis kestnuks ~3h ja õhtune “tulekärbeste” tuur koos sisse arvestatud õhtusöögiga, kestvusega ~6 h. 9 h eest arvasin selle raha ok olevat. Ja noh, ma teadsin, et kui neid tuure kinni ei pane, siis veedan järgmise terve päeva hotellis, olles sillas kiirest internetist, mis on midagi, mida ma polnud ammu näinud.. mis oleks ju Mailaisa kĂĽlastamise mõistes tobe.. Lähen ikka, muidugi (ma ikka tõesti tahtsin neid tulekärbseid näha)!

img_3649
Minu suur voodi selle pisikese ideaalsuuruses padjaga oli kindlasti üks neid ohte, mille tõttu tuuri mitte kinni panemine olnuks halb idee. Oleks mul vähegi kotis ruumi olnud, oleks selle padja sealt kindlalt rotti pannud!

Hommikul kell 9 lubati mind üles korjata. Istusin siis seal ja järsku jooksebki mu poole pisike väikemees. Palus mul talle järgneda. Pisike võis ta olla, kuid krapsakas niisamuti, sest õigepea jooksime juba koos..koos tema auto poole. Autosse istununa hakkas ta hoobilt giidi moodi rääkima. See oli see hetk, mil mõistsin, et olen sõna otseses mõttes ainus tuuriline. Kohutavamat asja poleks osanud ette kujutadagi. Oleks ta vähemalt normaalselt rääkinudki, aga ei, inimese moodi rääkis ta vaid siis, kui ma oma küsimusi tema pähe õpitud tekstile vahele trukkisin. Omajagu see küll lõbustas mind, kuidas mu küsimused tal järje sassi ajasid ja ta segaduses olevana keris eelmisest kohast paar lauset tagasi ning esitas need identsena uuesti. Kuid rohkem ikka häiris.

Autos olles tuli välja, et see mets, kuhu ta mind viimas oli, polnud isegi see mets, kuhu ma minna tahtnuks. Perse. Mis seal ikka. Üritasin siis sellest tema giidituututamisest nii palju üles korjata kui vähegi suutsin.

Džungliparki kohale jõudes tuli välja, et mina pean tema parkimistasu maksma. Ega ma vähemat pärast oma Tai-kogemusi ei oodanudki.

img_3650
Algus oli paljulubav.
img_3669
Pettumus oli aga kerge saabuma, sest “matkatee” oli betoniseeritud. Pildil minu giid- Hiina juurtega väikemees Yap.
img_3668
Templer Park ongi kuulus oma mitmeleveliliste veejugade poolest. Leveleid, kui õigesti mäletan, oli 9. Levelitele oli ehitatud betoonbasseinid. Väikemees arvas, et võiksin ka ujuma minna aga 1) see oleks ilgelt veider olnud ujuda samal ajal kui ta mind vaatan/ootab 2) ma ju ei adunud, et olen islamistlikus riigis, mistõttu oli minu bikiini veidi liiga napp. Malaisias peavadki naisterahvad nii sellistes kohtades kui ka randades käima alati minimaalselt sarongiga.
img_3658
Pargis oli iseseisvuspühade tõttu hulganisti inimesi, kes tulid sinna poole suguvõsaga piknikku pidama. Seesama pere palus mind esimesest silmapilgust endaga maha istuma ning kõigel laskma hea maitsta. Mailaislaste puhul hämmastab mind, kuidas võid leida konkreetselt suvalisest metsast inimese, kellel on sorav inglise keel. Niisamuti ei ole mina oma reisimiste puhul kohanud sõbralikumat ja avatud südamega rahvast nagu sai seda kohatud seal.
img_3678
Ahvihoiatus oli täitsa päris.
img_3680
Kui olime kolm sellele tuurile tavapärast levelit läbi jalutanud, olin mina ikka veel pettunud. Ütlesin, et tahan veel üles minna. Kuna väikemees oli aga juba higist võhmal (või võhmast higil.. ma pole kindel), siis lasi ta mul minna ja ise lubas sealsamas oodata.
img_3684
Edasi kappamine oli parim otsus üldse, sest niipea kui betoontrepp otsa sai, muutus kõik alles pärisdžungliks!
img_3688
Väikemees mind all ootamas. Selgus, et ta polnud üleval mitte kunagi käinudki, sest tal polnud õrna aimu, et umbestäpselt sealsamas, kust ma pilti teen, saab betoon otsa ja algab pärisdžungel.

Kuna teadsin, et sealt pargist tagasi sõites jääb tee peale ka Batu Caves, mis on ĂĽks peamisi vaatamisväärsusi Malaisias, kĂĽsisin, kas võiks ka seal peatuse teha. Võis muidugi. Lihtsalt juurde pidin maksma. Summaks seekord 30 ringgitit (9 audi). 

img_3691
Kuna pargis olime 3 h asemel hoopis tunnikese võinii, anti mulle Batu Caveside ajalimiidiks 50 minutit (ise ta kaasa ei tulnud, kĂĽllap treppide pärast..). Kuna aega oli palju, leidsin endale uue meelelahutuse – selfietajate ja muude eneseimetlejate pildistamine.
img_3722
All, täpselt enne väravaid, topiti mulle kohe mingi telliskivi pihku. Ma juba arvasin, et nad tahavad raha selle eest, kuid segaduses olevana näiv, öeldi mulle, et see lihtsalt vaja üles viia. Jumal tänatud, ma arvan, et Joosep selle mu Chiang Maist ostetud maali elab üle, kuid kui hakkan tellist endaga kaasa vedama, siis ta jätab nii minu, tellise kui ka kõik minu muu nodi lihtsalt tuimalt kuhugi teeäärde.
img_3721
Ülesminek oli paras seiklusrada, sest pidi rinda pistma nii erinevate selfietajatega kui ka rabanduse äärel tellisekandjatega.
img_3707
Batu Caves ise on lubjakivikoobas, mis on ümber ehitatud hindu templiks. Erinevalt budistidest hindud oma pühapaikade külastamise eest välismaalastelt raha ei küsi = kõik tellisest kuni lõpuni välja on tasuta meelelahutus.
img_3711
#selfietaja

Batu juurest minema sõitnuna tuli välja, et väikemees tahab mind veel viia šokolaadi- ja kohvimaitsmisele ning mingeid siiditöid vaatama, kuid selle pakkumise personaalne kõla oli vaid illusioon. Kogu edasine tuuri jätk tähendas seda, et iga järgmine uks, kust sisse astusin, oli nende eri kohtade töötajate jaoks vaid rahakõlin. Vastik. Vähemalt sai küüneotsaga tasuta šokolaadi ja teelusikajagu kohvileent.

Kell 4 pärastlõunal pidi väikemees mu uuesti peale võtma. Mina ei teinud kogu selle aja muud kui palvetasin, et ma õhtusel tuuril temaga vaid kahekesi ei oleks.

img_3735
Väikemees mulle tee äärde jäävaid palmiõlipuid lähemalt näitamas. Nagu näete, ei ole pildil kedagi teist peale tema. Fun fact: palmiõli on Malaisia suuruselt teine sissetulekuallikas.
img_3737
Tee peale jäi veel üks hindu tempel, mida mul lubati vaatama minna. Seespoolt pildistamine oli rangelt keelatud. Fun fact vol 2: kuna palmiõlipuufarminduses on palk vähe halb võinii, siis on seal nõus töötama vaid Malaisiasse migreerunud hindud, mistõttu on palmipuukasvanduses iga paari kilomeetri tagant väike wannabe hindu templike. See konkreetne tempel oli aga lähikonna suurim.
img_3761
Kuala Selangori ahvimägi. Seal saab 10 ringgiti eest osta mingeid banaane ja kaalikaid, mida ahvidele sööta, kuid mina olin liiga rott, et oma raha mingitele sõna otseses mõttes ahvinägudele raisata.
img_3748
Kusagilt ilmusid aga kahel korral eri mehed, kes tahtsid minuga oma banaane või kaalikaid jagada, et ma saaks ka ikka teada, mis tunne on omasugust toita.

Pärast ahvide toitmist pidime minema sellele õhtusöögile, mis siis pidi hinna sees olema. Yap oli juba mind peale võttes küsinud, kas tahan oma õhtusööki süüa KFC-s või MÄKIS. Kuna me mingil määral olime sellel metsatuuril avastanud meie huumorite puhul iroonilise ühisosa, siis mõistagi arvasin, et see oli nali. Mängisingi kaasa ja ütlesin, et selliste gurmeekohtade vahel on ikka rängalt raske valida. Lõpuks ütlesin, et parem ikka mäkki noh.

img_3769
Uskusin kuni tellimuse esitamiseni, et õhtusöök mäkis oli nali. Ei olnud. Minu suureks rõõmuks sai ikka magustoitu ka – mäkijäätist.

Mäkist sõitsime tulekärbeste poole. Kohale jõudes läks väikemees meile pileteid ostma ja mina vetsu. Mäkivetsus mina nimelt ei olnud nõus pissima (nagu ka paljudes muudes Aasia “tualettides”, mis tihti piirduvad vaid auguga maa sees ja voolikuga sinu kõrval). 

img_3776
Wc-paberit nad miskipärast ei armasta. Ilmselt on kanalisatsioonisüsteem nii halb, et ei kannata välja. Nii saabki siis end iga nurga tagant seal voolikuga uhada, ja boonuseks tugevad jalalihased. Siin vähemalt oli pottki. Vägev värk.
img_3640-1
Baitongis oli mul wc-s selline sildike seinal. Ilmselt Malaisias samalaadsed kombed ja torud.

Tulekärbsed olid aga vapustavad! Seal lähedki kahe-kolmekesi paadi peale, kus paadijuht sõidutab sind jõe peal ja viib tulekärbestele nii lähedale, et saad neid käe peale pĂĽĂĽda. Kui veab, siis on su pĂĽĂĽdmisoskused nii vägevad, et varsti lasevad su peal mitu tĂĽkki eri suundades ringi. See oli tõega vägev! Pilte mul sellest ei ole, sest noh, pime oli. 

Tagasi Kuala Lumpurisse sõites avastas väikemees, et ta ei taha mul ĂĽldse minna lasta ja kĂĽsis, kas kunagi krabi olen söönud. Kuna ma ei olnud ja see kõik kõlas sellise asjana, mis oleks ilusatele tulekärbestele ilus lõpp, siis tahtsin mõistagi järgi proovida. Pika ringi tiirutamise peale leidsime mingi kuningkrabi koha, mille puhul ta väitis, et isegi ta ise pole kunagi sellist suurt krabi söönud. Olin muidugi elevil.. Täpselt selle hetkeni, mil pidime akvaariumist välja valima selle krabi, keda me sööma hakkame, ja mina selle peale täieliku trussikuna töinama pistsin. Kui Yap siis juba hakkas ĂĽtlema, et no ärme siis võta, oli minul muidugi kiiresti vaja pisarad pĂĽhkida ja öelda, et võtame ikka (ma tõesti ei tea, miks mehed naisi välja kannatavad).

img_3770
Ma ei tea, kas see krabi maitses nii hea seetõttu, et ma talle musi tegin ja vabandust palusin, kuid see oli üks parimaid asju, mida ma kunagi söönud!

Hotelli tagasi jõudsin umbes keskööpaiku. Järgmisel hommikul kell 11.35 läks mul lend Singapuri. Oli mul ka sellele lennule jõudmisega jantimist, kuid kuna see jättis mind ennast täiesti kĂĽlmaks, siis ei viitsi sellest isegi kirjutada. 

Malaisiasse tulen aga kindlasti tagasi! Räägitakse, et Malaisia idarannik on imeline – ehe vihmamets ilma betoonita ning valged liivarannad (kus, tõsi, end paljaks ei tohi sa võtta, kuid vast elad ĂĽle). Tuure on täiesti võimalik vältida ning see on ka minu siiras soovitus! Sinna veejoaparki oleks vabalt autoga saanud, makstes vaid parkimise eest. Tõsi, kärbesteni läksime me mööda maanteed, kus mulle tundus, et väikemees maksis tollide eest ĂĽllatavalt palju, kuid näiteks rollerid või muud kaherattalised tollihinda tasuma ei pea (kĂĽll aga peab siis arvestama sellega, et kärbseid näeb vaid õhtul ning kui majutus on KL-is, tuleb pikk sõit tagasi). Tuurid on lihtsalt raharaiskamine ja enda turististaatuse kinnistamine. Mõttetu.

Aa, proovige krabi – parim asi ĂĽldse! Tõsi, see krabi läks väikemehele maksma ĂĽle 150 ringgiti, kuid ta oli pärast seda mäki”õhtusööki” veidi väärt seda võinii. Isegi kui ma oleks ise pidanud selle kinni maksma, oleks see olnud seda raha kindlalt väärt! Niisamuti hakkas õhtul ringi sõites mulle silma, kuidas väljas sööjatel olid keset lauda suured auravad kastrulid, mida Yap tahtis ka mind sööma viia, kuid pärast rikkalikku mäkitoitu tundus see minu jaoks liiga palju. Igatahes tundusid ka need jõlepõnevad!

Soovitusena nii palju, et kui sa võtad vaevaks ära õppida paar malaisiakeelset sõna-väljendit, siis need heasoovlikud ja sõbralikud inimesed vaatavad sind kirjeldamatu heldimusega, mille nägemine valmistas vähemalt mulle nii suurt rõõmu, et hakkasin Yapiga veel tuuril olles suvalistele inimestele “abba gabba” karjuma. Mulle vähemalt Yap lubas, et see tähendab “tere, kuidas läheb”. Kui sa seda ise praktiseerima hakkad ning inimesed hakkavad sulle selle peale ingliskeeles hoopis headaega ĂĽtlema, siis ära ära ehmata, sest “pai” on hoopis malaislaste “hästi”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s