Riigid, kus olen reisinud, Vaikse Ookeani saared, Vanuatu

Tanna saar 

Tannale maandudes polnud keegi meist kindlad, kas meil ööbimispaika transport on olemas ega kui palju see maksma võib minna. Ööbimisega läks muidugi jälle nii tobedalt, et esimese öö pidime erinevates kohtades olema ning alates teisest ööst lõpuks siis ka ühinema. Lennujaamast pidi meil seega olema kaks erinevat transporti.

Transpordi üles leidmine oli omaette kogemus. Lennujaama ees seisis kaks tosinat musta meest, silte polnud käes ega midagi. Kui valged hakkasid lennujaamast välja tulema, siis mustad mehed katsetasid oma õnne lähimal asuvale valgele näkku karjudes seda nime, keda nad enda autosse ootavad. Veider, kuid töötas. Ilmselt isegi tore, et paber raiskamata jäi.

Auto juurde jõudes kuulsime, et samasse sõidukisse peavad koos meiega ka mingid teised turistid tulema. Mul hakkas sel hetkel juba omajagu põnev, sest arvestades meie kahega + autojuht + mingi muu must mees, oli meid juba neli, autos istekohti aga viis. Varsti ilmutigi veel kolme inimesega välja. Kuna selleks ajaks olime aga näinud, kuidas Annikat ja Ennot sujuvalt autokasti topiti, siis aimasime ka enda saatust juba ette. Mitte, et meil selle vastu midagi olnud oleks.

img_4171
Annika ja Enno enda autokastis.
img_4183
Vaade polnud sugugi paha
img_4209
Kuna jõudsime vulkaanile üha lähemale, oli peagi meie sõidutee vulkaanituhaga kaetud ning meie nahavärv kohalikele tooni võrra sarnasem (vähemalt sealt, kust me riietega olime katmata)
img_4217
Tee uude koju läks nii muuseas aktiivsest vulkaanist mööda.

Ööbimiskohaks Mt Yasur View Bungalows. Airbnbs olid neil võrratud arvustused – meie ootused olid kõrged.

img_4306
Joosep oma uue parima sõbraga vulkaanilisi jutte vestmas.
img_4314
Meie bungalow varahommikul.

Varahommikul oli vaja ärgata juba seepärast, et elektroonikaseadmeid sai seal laadida hommikul kella 5-st kuni 11-ni. Muul ajal elektrit kasutada ei olnud võimalik.

Mitmete asjade kohta öeldi, et kuna alles käis orkaan saarest üle, siis pole kõik veel valmis. Joosep oma professionaalse ehitajapilguga arvas, et seal on asjad juba tõenäoliselt 4 aastat orkaanijärgselt mitte valmis olnud. Kellel seda vetsuust ikka vaja on..

WC ja dušš olid üldkasutatavad. Kui öö külm on, siis parem tunnetad vulkaaniterakesi külje all hõõrumas, kui et lähed külma dušši “nautima”. Kuigi ööbitud öid oli seal kaks, siis see duššiasjandus jäigi seal järgi proovimata ning täihammustusi kratsime siiani.

Arvustustest sai loetud, et majutusasutuses on hommikusöök hinna sees ning eraldi saab tellida nii lõuna- kui õhtusööke. Samuti pidi olema nende kaudu suurepärane eri tuure teha. Seepärast olime üsna veendunud, et Annika ja Enno veedavad teise öö just meie juures.

Pikk jutt, sitt jutt – Joosep on praeguseks neile jätnud kohutava arvustuse. Hommikusöögiks olid lihtsalt saiaviilakad kõrvale pakutava moosi, pähklivõi ja šokolaadikreemiga. Meie teiseks hommikuks olid kõik need lisandid otsa saanud (kuid need tühjad purgid kanti lauda ikka). Ilma naljata. Mina närisin paljast saia, Joosep oli näljas ja meie vastaslauas istuvad jaapanlannad panid oma saiale ketšupit peale. Iu. Lõuna- ning õhtusöökidel polnud viga, kuid sul polnud ei nende ega ka paljude muude asjade puhul õrna aimu, palju see sulle maksma läheb. Aina korrutatakse, et lennujaama tagasi transpordituna esitatakse arve. Tuuride puhul surutakse vaid kohti, millega neil juba ilmselt omad diilid on, mitte ei lasta sul uusi kohti välja pakkuda (kuna sa oled pärapõrgus ning ühistransport puudub täielikult, oledki sa transpordimõttes sunnitud kasutama neid samu majutuskoha inimesi).

Tobedal kombel, isegi kui ma Annile ja Ennole ütlesin, et meie majutuskoht suurt midagi peale imelise vaate väärt ei ole, siis selgus, et nad isegi ei julge oma majutuskohast ära tulla, sest seal oldi ka eri mõtete läbi surumises väga intensiivsed. Nii olimegi kaks ööd täiesti eri majutusasutuses.

Esimesel täispäeval ringi tuuritada otsustasime Annika ja Enno majutusasutuse autokastis. Põhjus võibolla isegi eelkõige selles, et just meil oli mune meie imelikule pealetükkivale mehele ära öelda.

img_4334-2
Esimene peatus – kosk.
img_4346-3
Peagi selgus, et kosk kuulus mingile kolmandale hõimule ja pidime nende maal olemise eest maksma. Ega enam ei üllatanudki.
img_4389
Teel kuumaveeallikate poole. Joosep silmas meie kodu
img_4374-1
Sain eluga riskides veel sõitvas autos teha panoraampilte.
img_4387
Vulkaanist sõitsime ikka üsna lähedalt mööda. Aga eks me tema pärast sinna saarele üldse tulimegi.
img_4397
Ringi sõites näed, kuidas kohalikud suht suvaliselt mingite poolemeetriste matšeetedega ringi lasevad.
img_4404
Jõudsime kuumaveeallikateni. Enno oli jälle pettunud, sest tahtis kultuuri saada, kuid nägime vaid mingeid sooje veeloike.
img_4401
Kohalikud kasutavad neid “sooje veeloike” nii pesu pesemiseks kui ka küpsetamiseks. Meiegi saime maitsta
img_4420
Sealne giid viis meid mööda pisikest matkarada üles mäe peale, kus oli selge, et mäealune on kuuma väävlihaisust õhku täis ning suvalistest aukudest möödudes võib põletada saada. Pildil Annika parajasti ühte auku avastamas
img_4421
Kuna maa on soe, siis hoiab see soojaligasena ka nende värvilist mulda, mida nad enda traditsioonilistel tseremooniatel kehavõõbana kasutavad.
img_4455
Jõudsime randa.
img_4453-2
Samal ajal kui teised olid pahviks löödud sellest, et me ei pidanud sellel rannal olemise eest maksma ning läksid kiiresti suplema enne kui meilt jõuti selle eest raha hakata küsima, käisin mina pisikesi musti pepskineid pervamas
img_4460
Ilmselt mitte maksmise põhjus seisnes selles, et sama küla elanik tegi meile meie lõunasöögi, mida seal rannaäärses hütis nautima pidime kuni tuli aeg vulkaani poole panna. Lõunasöögi hinnaks 850 vatut nägu ehk pm 8,5 dollarit

Tannale mineku peamine põhjus? Ikka ja muidugi see vulkaan. Tannal asub üks maailma kergeimini ligipääsetavaid aktiivseid vulkaane. Kuna meie oma ööbimiskohas kuulsime iga purske kõminaid ning öösiti nägime vulkaani ümber punast kuma, olime mõistagi megaelevil.

img_4469
Elevust hakati üles ehitama mingi spetsiaalse turistitseremooniaga. Mind jättis aga suht külmaks, sest need inimesed polnud isegi üritanud sinna heina alla panna mittemegaerksaid rõivaid, mis kohe silma ei hakkaks.
img_4473
Saime igaüks personaalse õnnistuse. Elevus hakkas siis aga juba kasvama.
img_4482
Vulkaanil edasi sõitnuna oli Annika aga juba nii elevil, et pidi ilmtingimata esimeste seas üles saama. Autode juurest pidavat matkateed olema nii 5 minutit.
img_4585
Matkata sai seal vulkaanijalamil ikka omajagu. Ja Isegi kui konkreetset üles mäge rada oli vähe, siis sai tubli aimduse sellest, kuidas vähemalt minust küll mägironijat ei saa nii pea.
img_4629
Samal ajal kui Joosep mingi just tuttavaks saanud mehega öösel toimunud 6,4-magnituudilist maavärinat arutas, avastasin mina oma parimad sõbrad – selfietajad
img_4854
Ikka täitsa päris vulkaan.


Järgmisel päeval oli teada, et lahkume me sealtkandist kõik.
Anni ja Enno küll lennujaama ning meie Joosepiga Tanna saare läänekaldale. Kuna neil oli lennuk pärastlõunal ja meil alles kella üheks snorgeldamisbroneering, siis käisime kõik viimast korda koos ühes kastom-külas. Kastom-küladeks nimetatakse neid asulaid, kus turistide jaoks võetakse end paljaks ning tantsitakse raha eest. Veidi sellisem eksootilisem striptiisivorm. Et olime aga lugenud ühest külast, kus päriselt ka siiani elatakse vanade kommete järgi, mitte ainult turistide jaoks, tahtsin mina vaid sinna minna. Küla nimeks Yakel. Tuntuks sai koht sellega, et seal oli üles võetud Vanuatu versioon Romeost ja Juliast (mis tuletab meelde, et meil on see film küll veel vaatamata).

img_4644
Ka seal tantsiti turistide jaoks, aga siis ma ei viitsinud enam vinguda. Vähemalt nad olid kaetud täpselt niimoodi nagu nad oleksid ka ilma turistideta..
img_4654
..mis polnud tegelikkuses küll just eriliselt palju kaetust
img_4661
Must mees pakkus oma intisiatiivist Joosepile minu eest 10 siga. Joosep pakkumist kaalumas.
img_4697
Ingliskeel oli sellel mehel üsna super ning vastuseid oma küsimustele saime nii palju, et isegi mina pidin lõpuks küsimusi hakkama pöidlast välja imema.
img_4706
Meid Joosepiga viidi täisprogrammina ka mingisse puuonni. Annika ja Enno sinna enam ei tulnud. Ma isegi ei süüdista, sest üldkogemus oli meie jaoks ilmselt veidi meeldivam, sest olime oma läänekalda majutusele maksnud kogu asja eest juba ära ja võisime kõike teha, samal ajal kui Annikalt ja Ennolt igal uuel sammul jälle raha küsiti. Sellesse puuonni ronimisesegi eest oleksid nad pidanud jälle maksma
img_4709
Meil aga oli hinna sees nii puumaja, kava-jook..
img_4717
..kui ka kohalik juurvili taro (mis oli senini parim taro, mis ma saanud) ning mõned muud näksid
img_4733
Külad ise nägid välja sellised

img_4737

img_4728
Turistidelt saadavat raha pidi Yakeli küla kasutama sigade ostmiseks, et saaks neid aina uute naiste vastu vahetada. Selle ülla eesmärgi nimel meil rahast kahju muidugi ei olnud.

Meie Joosepiga läksime sealt külast otse snorgeldama. Tanna kuulsasse Sinisesse Koopasse. Mulle meeldis, et tuur ei olnudki vaid pelk snorgeldamine, vaid programmis oli ka muid üllatusmomente. Ei hakka neid aga tulevastele Vanuatutajatele ära rikkuma.

img_4750
Joosep on hakanud kaaluma modellikarjääri. Pildil harjutamas oma uusi poose. Olen talle küll üritanud öelda, et enne modelliks saamist ta peab vast õppima oma nägu pesema, kuid ta ei kuula.
img_4858
Snorgeldama ma muidugi kaamerat kaasa ei võtnud, kuid otsisin internetist võimalikult tõetruu pildi sellest, kuidas mina seda koobast mäletan
img_4792
Sellest kohast, kust me snorgeldama läksime, jäi majutuskohta nii 10 km. Teadsime, et valgete inimestena korjatakse meid tee pealt kohe üles, kuid probleem oli pigem selles, et kohaliku jaoks ei jäänud sinna suunda mitte midagi ja saime omajagu kõndida. Pildil Joosep Vanuatu ohtlikuima looma – lehmaga (Vanuatul ilma naljata puuduvad igasugused mürgised ja teravhambalised, mis on suht üllatav)

Ööbimiskohaks seekord Alofa Beach Bungalows, kus oli võrreldes idakalda “kliimaga” veidi kergem hingata. Soovitaksingi Tanna külastamise korral pigem sealkandis ööbida, sest tuure korraldavad absoluutselt kõik majutusasutused ning kasvõi juba selle Alofa kaudu on võimalik ka vulkaanituuri teha, ning sinul on samal ajal ka selge aimdus sellest, palju midagi su jaoks maksma läheb. Tõsi, duššist tuli neil jälle vaid külma vett, kuid omast kogemusest võin öelda, et nende kirbusügelistega harjub pikkamisi ära.

img_4818
Bungalowd olid sellised.
img_4815
Vaade oli selline. Aru pole küll väga hästi saada, kuid meri oli mõnusalt lähedal.
img_4817
Joosep käskis ema jaoks sealsamas olevat papaiapuud pildistada, pole kindel, kas tema ema või enda ema jaoks, kuid siin ta on.

Pärast ööd Alofal panime ka meie lennujaama poole.

img_4821
Väga euro

img_4822

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s