Riigid, kus olen reisinud, Vaikse Ookeani saared, Vanuatu

“Miina, viimane hoiatus, veel ei ole hilja sind mõnele kohalikule maha müüa”

Lend Tannalt viis meid tagasi Port Vilasse. Meil oli Austraalia töövahendusagnetuur palunud 26. septembril kohal olla, et umbes sel ajal ka tööga alustada. Kuna tagasipiletid olid juba ostetud, siis oli vaja paar kõne teha, et lennukuupäevad ümber tõsta. Ma ei arvanud, et sellest võiks mingitki probleemi tõusta, sest Taist ära tulemiseks lennuaegu ümber tõstes pidin vaid meeletu aja telefoni otsas istuma ning lõpuks maksin ainult kusagil 200$ peale. Seekord aga nii hästi ei läinud. Kui helistasin, siis mulle pakuti piletite ümbervahetamise eest hinda, mis oli liialtki sarnane sõna otseses UUTE piletite ostmishinnale. Joosepile see mitte mingil moel ei sobinud, mistõttu tuli teha uus kõne. Kõne lõpuks sai ta kogusumma umbes poole võrra alla ning musta närvi kogu õhtuks. Ma ei tulnud selle pealegi, et üks lennuvahenduskompanii võiks oma töötajaid komisjonipõhiselt tasustada ja mille tõttu pead sa väga enesekindlalt sõrgasid vastu ajama kuniks 20 dollari kaupa sulle pakkumist nutuse-elusmegapettunud-häälega alla lastakse.

Õppetund: isegi kui Vanuatu seadus tegelikkuses nõuab, et sul oleks tagasilennupilet sinna lennates olemas, siis osta ikka vaid üks ots. Lennujaamatöötajad meilt vaid küsisid, mis kuupäeval minek ning midagi muud nad näha ei tahtnud ega vist viitsinudki. Kui peaks ikkagi nõutama, siis võid koha peal kiiresti midagi osta ning hiljem kohe ära canceldada. Nii on kohekindlasti mõnusam ja mugavamgi!

Kuna meil oli Vanuatul selleks ajaks jäänud vaid 2 ööd, otsustasime ööbimiseks valida kõige odavama võimaliku majutuse, ning pigem hästi süüa ja aega veeta. Majutuseks Pacific Paradise Motel, mis oli seesama “terve saare sõna otseses mõttes odavaim (ja kohutavaim) majutusasutus”, kus Anni ja Enno oma Vanuatu esimesed ööd veetsid. Oma tollast kirjeldust see asutus kohe kindlasti ka vääris. Kahe öö hinnaks 5000 vatut ehk umbes 50$.

img_4845-1
Vaade meie suurepäraselt rõdult. Joosep peab mind parandamatuks rassistiks ning arvas, et ma kindlasti tahan mustast mehest valge värviga pilti teha. Nagu ikka, on Joosepil alati õigus.

See “hästi söömine” meie jaoks algas juba selle motelliurka kõrval asuvas Hiina kiirsöögikas, kuhu Joosep ühel kohalikul meid vedada lasi. Pidavat seal saama parimat Hiina toitu TERVEL Vanuatul. No ei tea, paratamatult hakkasime mõtlema, et parim olemiseks peaks see koht küll olema ainus hiinakas tervel Vanuatul. 

Pärast ära söömist tahtsime motellivõtme kätte saada, asjad tuppa ära panna ning kesklinnas käia. Meil oli kindel plaan järgmisel päeval sukeldumist proovida. Olime erinevad reviewsid lugenud ja otsustanud, et esimesena käime üle kuulamas Nambawan kohviku kõrval asuvat Big Blue sukeldumisklubi. Kuna saime mehega kiiresti jutule, siis jäi Vanuatu plaanidest täita veel vaid see hästi söömise osa. 

Pärast minu Kuala Lumpuri krabikogemust olin suutnud Joosepile maha müüa krabiidee, mistõttu hakkasime erinevaid Port Vila söögikohti läbi kammima just selle eesmärgiga. Meie õnneks oli meil söögikoha leidmiseks kulunud nii palju aega, et minul suurest näljast lausa kõht keeras sees. Otsustasime, et tellime ühe keskmise suurusega krabi ning keskmise suurusega homaari (koguhinnaks oli kusagil 8000 vatu – 80$ – kanti).

img_4866
Mingi hobbit käis meil vahepeal õlut nillimas. Toit jäi ka juhuslikult pildile.

Krabi süües tundsin, et see tühja kõhu keerlev tunne mitte ei kao ära, vaid muutub üha intensiivsemaks. Õhtusöögi lõpuks ei söönud Joosep ära mitte ainult enda homaari, vaid ka pool minu krabipoissi. Kuna tema organism meenutab rohkem midagi kolme maoga lehma sarnast, siis tema jaoks polnud see muidugi probleem.

Motelli jõudes ei läinud kaua aega aru saamaks, et Vanuatu parimas Hiina restoranis sai arvatavasti ka Vanuatu parimaid toidumürgitusi..

Hommikul tegin kõik selleks, et teeselda parimat võimalikku tervist – olime ju planeerinud sukelduma minna. Hommikul petsin Joosepi vist ära ka, kuid pärast basseinikoolituse läbimist hakkas ta juba koju minemise nõudmisi esitama. Leppisime kokku, et küsin Big Blue mehe professionaalset arvamust. Too ütles, et sukeldudes on suunurgast täiesti ok oksendada, pidi ikka mõnikord ette tulema.. Haha, no davai siis!

img_4827
Basseinikoolitus. Seal nende erinevate basseini põhjas elavate keharakkude vaatlemine ilus just ei olnud, kuid vee all tundsin end veidral kombel lausa suurepäraselt
img_4831
Need maskid..
img_4838
Sukeldumas käidud. Ma ei oksendanud ei vee peal ega vee all. Ilmtingimata äge kogemus!

Tagasi vaadates ajab see idee 12 m sügavuselt suunurgast oksendamisest ikka vähe naerma..

Järgmisel päeval oli meil tagasilend Austraaliasse. Sel päeval tundsin end juba nii hästi, et energiat jäi ülegi. Lausa nii palju üle, et muidu tasakaalukas ja rahulik Joosep hakkas juba tõsiselt kahetsema, et ta Tannal neid 10 siga vastu ei võtnud. 

Niivõrd, kui ma maad kuuland olen, võinuks Vanuatul veel ka Espiritu Santo saarel käia (Annika ja Enno olid seal veel üle nädala), kuid farmielu ootas meid. Maybe next time. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s