Austraalia, Austraalias töötamine, Grain, Riigid, kus olen elanud

Siis, kui õnn saab otsa

Alustan lõpust. Oleme Joosepiga homsest juba nädal aega töötud olnud, meil mõlemil on lamatised ning mina hakkan üha enam veenduma, et Joosep vajab psühhiaatrilist abi. 

Siis, kui puuvillafarmist lahkusime, ei olnud me tegelt kindlad, kas meid reaalselt ka Goondiwindi Graincorpi saidil oodatakse või ei. Agrilabour mõnikord paneb nende asjadega vähe pange. Veel veidram oli see, kui autost välja astudes esimese asjana vaatame tõtt mehega, kes on saidimanager seal, kuhu meid pidi puuvillafarmist tagasi kutsutama. Tema oli meile öelnud, et töö algab esmaspäeval Talwoodis, kuid seal me olime, päevi varem hoopis Goondiwindi saidil, seistes tema ees nagu lollakad, ise ka ei teadnud, kas ja kuidas või mida. Tööle saadeti meid seal aga minutipealt – mina rekasid kaaluma, Joosep.. ma ausalt ei teagi, mida ta teeb, pärast tööd on ta igatahes alati jõleräpane ning kougib terve õhtu endal ninast musta värvi tatikolle välja. 

Meie Talwoodi manager läks sellest kõigest nii ähmi täis, et Goondiwindi suure bossiga mindi meie pärast lausa vaidlema. Teadsime veel, et Goondiwindis on tegelt vajalikud töötajad olemas, kuid nood olid ootel ning nende kasutamise asemel kutsuti hoopis meid välja. Ei jää muud üle, kui sellisest asjast lõhki minemiseni õhku täis minna ning arvata, et enam paremaks minna ei saa. Justkui aga sai..

Goondiwindis olime kolm päeva. Talwoodi nõuti meid varem välja kuulutatud esmaspäeva asemel kohale juba laupäevaks. Kõik tundus ideaalne. Töökaaslased – ideaalsed, boss – super, elamine – TASUTA ja kodusem kui miski muu, enamus asjadest olime enne puuvillafarmi ju nagunii siia jätnud. Üks jama oli aga. Rekasid nagu ei olnud.

Rekasid oli nii vähe, et kui Goondiwindis ootas mul sealse esimese tööpäeva hommikul 30 rekat järjekorras, siis siin polnud mitte ainsatki. Neid oli nii vähe, et Joosep polnud õhtuti isegi räpane mitte. Ja see pole veel kõik – rekasid oli nii kuradima vähe, et ma kuulsin, kuidas Joosep oli töökaaslase Tomiga mänginud mingite perssebandiitidega (putukad, kes liikusid edasi vaid siis, kui üks oli sõrgadega teise putuka persse külge end haakinud), sest neil polnud midagi muud teha. Meie jaoks tähendas see vaid üht – ohtu. 

Eelmine esmaspäev oli meie viimane tööpäev. Konkreetselt Talwoodis, kus meile lubati vähemalt kahte nädalat tööd, tegime tööd 9+5+3 tundi. Ka Goondiwindis oli üsna kohe pärast meie lahkumist hakatud tunde kärpima ning praeguseks terve vahetuse jagu inimesi ära kaotatud. Ilm ei ole sel aastal teraviljale lihtsalt soosiv olnud. Kohe absoluutselt mitte. 

Seal see meie õnn otsa saigi. Boss oli äge ja ütles, et võime siia baasi jääda kuniks uue töö leiame. Me pole veel leidnud. Joosep istub (pigem lamab) päevläbi telefonis, väidab vähemalt, et harib end. Minul hakkab läbi saama kolmas 500+leheline raamat. Et aga toit on otsas võinii ning lähim korralik pood asub tunni aja kaugusel, siis otsustasime homme siit lahkuda. Moreesse. Jälle tagasi. Küll aga mitte sinna puuvillafarmi. Joosep rentis ginnimise viimase kuu jooksul ühe kohaliku pere juures tuba ning me lähme sinna lamatisi kasvatama. Salaja küll loodan, et Moree spaakeskuse sauna olemasolu värskendab meie mõlemi päevarutiini.

Loodetavasti võib varsti ka juba õnne pöördumisest kirjutada.

img_4901
Talwoodi teraviljasaidil olev elamiskompleks, kus elasimegi tasuta ning kogu aja täiesti kahekesi. Muuseas on ka suhteliselt mõnus, kui sa saad alles 10 sekundit enne töö algust end toast välja sättida – võrreldes puuvillafarmi pooletunnise töölesõiduga täielik luksus!
img_4904
Tõsi, eriline viie tärni hotell see just ei ole. Pildil esimene tuba, mida me nägime. Vanad olijad olid veel meile paar särkigi jätnud.
img_4895
Dušši all käimist olen pigem vältinud.
img_4968
..ja noh, vetsus käimist kah. Kuigi kui aus olla, siis see pilt oli silmadele veidi kergem kui minu pahaaimamatud pissiretked Goondiwindis, kus vett lastes potiääre alt järsku konnakesed lendu lähevad ning jäävad sulle etteheitvaid pilke saatma kuni nad enam kinni ei jaksa hoida ja vooluga kaasa lähevad. Esimene kord oli ikka paras shocker.
img_4980
Minu kõige viimane reka ootamas oma teraviljaanalüüsi enne kaalule sõitmist.
img_4981
Minu viimase reka juht. Võinoh, õigoolest ta oli tegelt üks kolmest rekajuhist, kes meile üldse teravilja sisse tõi.. Äge vana oli.
img_4979
Vaade meie kodutrepilt minu kaalumajale
img_4983
Olen siin enda jaoks avastanud trenni tegemise. Minu suureks õnneks on mul suurepärane eratreener, kes juhib mu tähelepanu sellele, mis ma valesti teen… ise voodist tõusmata. On mul alles vedanud!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s