Aasia, Riigid, kus olen reisinud, Vietnam

Vietnami Sotsialistlik Vabariik vol 1 ehk Ho Chi Minh 🇻🇳 

Head uut aastat, kallid. Meile jõudis uus aasta veidi varem kohale kui teile – 5 h võinii. Asukohaks Ho Chi Minh, Vietnam. Mitte enam kauaks kĂĽll. Istume bussis, mille sihtkohaks Mui Ne. Kavatsesime budgettrippi teha, kuid Joosep juba karjus mulle oma lavatsilt, et järgmisel korral on ta nõus rongi eest maksma (rong on Vietnamis ĂĽsna luksuslik ehk mugavam ja kallim transpordivariant).

Need bussid Joosepi viikingi DNAd just ei soosi. Järgmise kuue h jooksul jalgu sirgeks ta ajada ei saa

Vietnami pääsemiseks on eestlasel vaja viisat. Viisa saamiseks on internetis vaja sisse anda esialgne taotlus, mille hinnaks oli, kui õigesti mäletan, 12 USD. Selle eest saadetakse sulle emailile mingid paberid, mille pead lennujaamas esitama, et passi sisse templit saada 25 USD eest. Eks see ĂĽks paras äri ole. Peagi saad aga aru, et siin riigis on absoluutselt kõik ĂĽks suur äri.. Lennujaamas (vähemalt Ho Chi Minhi omas) kindlasti arvestada sellega, et viisat saad oodata omajagu ning pärast sedagi veel hulk aega templijärjekorras seista – niiet varu kannatust.

Ööbimiskohaks oli meil Citi Home. Valisin koha selle järgi, et muuseas oli see väga odav (kolme öö eest rõduga tuba oma WC-ga oli 1 270 000 dongi ehk 46 euri), peamisest turistipiirkonnast väljas, kuid keskusest siiski poole h kaugusel (jalutades) . Esimest valget inimest näedki tänavapildis alles umbes pärast 20-minutilist jalutust ning ümbruskonnas koheldakse sind justkui isegi kohalikuga võrdsena. Lennujaamast on sinna nii 24 min sõitu. Mulle väga meeldis, et majutuskoht saatis isegi emaili selgitusega, mis oleks enamvähem mõistlik summa, mida sinna sõidu eest taksojuhile maksta, ühtlasi ka tegelikkuses soovitades üleüldse ringisõitmisteks kasutada uberit või grab-äppi. Lennujaamast sõiduvahendit võttes tuleb arvestada nii taksode, uberite kui ka grabide puhul 10 000 dongise lisatasuga, millega maksad kinni lennujaamaväravad. Tõsi, see on ainult 0,36 eurot.

Vietnami puhul on tore see väike moment, et valge inimesena maksad sa nagunii kõige eest 2-5 x rohkem. Neid summasid ĂĽmber arvutades tundub see kõik aga nii tĂĽhine.. KUNI ĂĽhel hetkel avastad, et nad on täiesti sĂĽĂĽdimatud. Vietnamlane on väga osavalt omaks võtnud halajutu, kuidas valge inimene (ameeriklane kĂĽll, kuid nende jaoks ĂĽhed valged kõik) on neile ikka nii palju halba teinud, mistõttu on nende riik vähearenenud ja elu raske. Juba Ho Chi Minhi kiidetuimas muuseumis – War Remnants Museum – on kogu eksponaadindus keskendunud mitte ajaloo ĂĽldpildile, vaid sellele, kuidas neil kõik ikka USA sĂĽĂĽl rängalt halb oli. Olgu, USA tuli sinna tegelikkuses oma suval, mis oligi neist väga nõme, kuid elu ei saagi edasi areneda kui sa oma minevikusaastast 10 kĂĽĂĽnega kinni hoiad.

Konkreetselt Ho Chi Minhist nii palju, et suuremaid šoppamisi soovitan ette võtta alles siis, kui hinnapäringule vastust saades rusikas sĂĽgelema hakkab. Siis on head diilid juba suht garanteeritud. Aga anna endale selle jaoks aega – see mõistmine tuleb aegamisi.

Meile tuli see mõistmine eilsel (Vietnamis oldud aja kolmanda päeva) Mekongi Delta tuuril. Olime selle kohta varem lugenud ning kohutavamat asja oli raske ette kujutada, kuid see tundus ikkagi selline peab-ära-nägema-asi. Maksime selle eest 279 000 dongi (10 eur), teades, et see oli liiga palju, kuid olles õnnelikud, et me üleüldse 31. detsembril löögile pääsesime (juba meie majutusasutus korraldab sulle tuuri ära 220 000 eest, aga sealt öeldi meile, et uue aasta eel tuurile saada pole võimalik). Tuure pakuti tegelikkuses üleüldse kolmes erinevas hinnaklassis, millest odavaima grupis oli 30 inimest ja kallima grupis 9. Arvasime, et ega see 21 lisakärssa suurt midagi mõjuta, võttes seega odavaima.

Tuur algas 7.45 kesklinnast. Tagasi jõudsime 5.30 õhtul. Kõige turistisematest asjadest, mida Vietnamis on võimalik teha, on see ilmselt kõige ehedamalt turistisem (loe: rõvedam), kuid siiralt arvan siiani, et see on asi, mille peab ära tegema.

Üks esimestest peatustest oli mingi budistlik tempel, kus meie suurim lõbustus oli jätkuv imestus, et kui labased inimesed ikka võivad olla. Seal templialal oli üks suhteliselt suur puuriit mingite roigastega ja selle ääres oli pidevalt keegi, kes seal lasi endast pilti teha. Üks naine isegi võttis halu kätte, et sellega riida ääres poseerida. Ei hakanud ebaviisakalt neid inimesi pildistama, kuid võtsin kaadrisse selle toreda vaatamisväärsuse, mille alalhoidmiseks kulub igaaastaselt tõenäoliselt paar korda rohkem raha kui selle asukonna haridussüsteemi arengusse eales pandud on.
Mee degusteerimine (ehk müüa üritamine). Joosep järjekordsest turistilõksust lõbustatud olemas.
Joosepile romantilised paadisõidud meeldivad
Just nii “romantiline” see paadisõit ka oli. Kestuseks 2 km (milles ma tegelikkuses veidi kahtlen), ning kuna minul oli õnn kõige taga istuda, siis üle poole sõidu ajast koputas aerumees mulle õla peale, korrutades “tiptip, 2 kilometers very hard, tiptip”
“Annetuste” eest sai ka krokodille toita, mis oli koha omanikele kindlasti mugav lahendus, sest neidsamu krokodille sai kõrvalasuvas restoranis raske raha eest enda lauale söögiks korraldada. Turist maksab kinni nii toitmise kui ka toiduks tegemise ja on veel naiivselt õnnelik ka.
Vabal ajal käisime seal saare peal jalutamas, mis oli esimene aeg Vietnamis oleku ajal, kus avastasime end vaikusest ja rahust. Ka see rahu oli küll midagi, mille jätmist vietnamlane ei saanud meile lubada, mistõttu haaras meil jalutuskäigu ajal nööbist kinni üks saare ametnikke, kes tahtis teada, mis meie tuurigiidi nimi on. Kui ütlesime, et me ei mäleta, ütles tema, et sellisel juhul peame küll uue pileti ostma. See oli esimene hetk, mil tundsin, et sees veri vemmeldab, kuid suutsin talle vaid öelda, et eks ta siis kutsugu politsei ja tirisin Joosepi sealt lihtsalt minema.

Pärast kesklinna tagasi jõudmist oli meil 2 eesmärki: homseks oli vaja bussipiletid saada ja mina tahtsin kuulsat Vietnami kohvi maitsta veel enne kui me suuremast tsivilisatsioonist välja saame. Kohvi sain. Bussi- ja rongipiletite sĂĽsteemist pole me aga siiani aru saanud. Inglise keelt keegi siin riigis ei räägi, ja kui räägibki, siis vaid nii palju, et sulle ĂĽritada midagi maha mĂĽĂĽa. Google maps polnud ka sõber – bussijaama otsides tiirutasime lihtsalt ĂĽmber ĂĽhe rajooni, mis oli ka ĂĽsna suur märk sellest, et isegi kui me internetist pileti ostaks, ei jõuaks me bussile ikka. Kui teisi backereid tänaval kõnetasime, siis selgus, et nemad saavad tavaliselt oma bussi-rongipiletid läbi hostelite, kus nad ööbivad VĂ•I läbi turismipunktide. Nii avastasimegi end täiesti suvalisest turismipunktist, kust tahtsime kĂĽll algsete plaanide kohaselt piletit Da Nangi, kuid kuna sealt oli 15 minuti pärast minemas buss Mui Ne-sse, siis otsustasime spontaalselt hoopis Mui Ne-st oma järgmise sihtkoha teha.

Mui Ne-sse pakuti meile algselt piletit 110 000 eest nägu, mis aga ostu ajaks muutus 180 000-ks, sest “pühad on”. No mis sa ära teed. Kuna ära tahtsime me niipea kui võimalik nagunii, siis seda “meeleheidet” ära kasutada oli nende poolt vaid mõistlik. Järgmine kord juba teame piletite korraldamist mitte viimasele minutile jätta, sest vähemalt praegu tõesti tundub, et siin käib asi veidi teistmoodi kui kodumaal. Eks näha ole, kuidas Mui Ne meid kohtleb.

Ho Chi Minhis oli elu ja tänavapilt nii jabur, et sealt edasi saab arvatavasti minna ainult paremaks

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s