Aasia, Riigid, kus olen reisinud, Vietnam

Hoi An

Ühte ma ütlen – see Vietnam on üks ihmelik koht. Ma pole eales tobedamat logistikat näinud. Mui Ne-st Hoi An-i ei sõitnud me mitte ainult ühe bussi, vaid vähemalt kuuega. Kaks bussi neist olid suured- mingis linnas oli lihtsalt vahepeatus, kuid selleks, et selle teise bussi peale saada, sõidutati meid alguses ühte turismipunkti, kus pidime 2 h ootama ning pärast seda kolme erineva minibussiga kohta, kust meid suur buss peale võttis. Täielik mõistatus!

Selle logistilise jama eest maksime 300 000 dongi nägu, mis on täpselt 100 000 rohkem kui meie uued sõbrad hollandlased täpselt sama asja eest välja käisid. Heh, jälle saime üle.

Kohale aga jõudsime, umbes 7 paiku hommikul. Vastuvõtt oli Vietnamile kohane – üks rollerivend leppis sellega, et me tema teenuseid ei taha alles pärast seitsmekümne kolmandat ei-d. Veelgi visam oli üks naine, kes pärast kaheksakümnendat ei-d nutma hakkas ja meid peaaegu põlvili palus, et me ikka tema motelli ööbima läheks. Tema peale sai Joosep lausa pahaseks, ja pahaseks polnud Joosep senini igasugute jobukakluste kiuste veel saanudki.

Ööbimiskohaks sai aga kiusatusi trotsides hoopis Pink House homestay. Kõndida saime sinna nii 3 km. Toagi sai seal kohe kätte. Esimeseks eesmärgiks oli dušši all käik, sest kui ma pissil käisin, siis vannun, et trussikute vahelt tuli sedasama haisu, mis mind bussivetsus iiveldama ajas. Need bussivetsud on tegelt üleüldse ebamaiselt ebameeldivad asjad, sest kaootiline sõidustiil paneb pea sõna otseses mõttes seinast seina tilbendama, kuid kui süda pahaks läheb, siis pole isegi hargivahele oksendamiseks ruumi, mujale oksendamisest rääkimata. Selle tõttu on ka esmalt ahvatlevana näivad bussi kõige tagumised lavatsid (kus järjestikuselt koos 3 lavatsit JA saab jalad sirgu ajada) parajad jobulõksud, sest asuvad otse vetsu kõrval. Varsti saab vist ametlikult öelda, et kõik kõige rumalamad apsakad oleme omal nahal siin Vietnamis läbi teinud!

Ööbimiskohta!

See homestay oli aga täiesti super. Meile anti pisike kaart soovitustega, kuhu minna ja mida teha. Kõigele lisaks saime sealt ka tasuta jalgratast rentida (kui seda üldse rentimiseks nimetada saab). Kahe kärsa peale kokku oli see kõik koos hommikusöögiga 316 000 dongi.

Hommikusöögi tegime kohalikul turul, mis oli vaid paari sammu kaugusel.
Ja siis riisipõldude vahele sõitma.
Igast vante nägime
Mingile rannale jõudsime välja, kuid vaade oli kõike muud kui ilus.

Pärast seda väga imelist randa otsustasime vändata Hoi An-i vanalinna, kus 120 000 dongise kärsatasu eest saab mitmekordse pileti erinevatesse templitesse ja kultuurhoonetesse. Kuna eelmisel aastal Tais sain ma templiküllastumuse ja Joosepi spirituaalsus piirdub lausega “parem peer õhus kui valu kõhus”, siis otsustasime vanalinnas lihtsalt ringi kärutada. Kaua see küll ei kestnud, sest päevasel ajal oli see puupüsti rahvast täis ning tol kellaajal olid ka rollerid lubatud, mis muutis selle kõik lihtsalt liiga kaootiliseks.

Läksime hoopis koju tagasi, kus tegime eelmisest hõrgulõhnalisest magamata ööst tulenevast kurnatusest hoopis paaritunnise une. Üles ärgates otsustasime vanalinnale uue võimaluse anda, et öömarketile tuuseldama minna. Vietnamis oldud aja parim otsus! Õhtusel ajal, mil ala on taas (nagu ka enne lõunat) rolleritele suletud, on Hoi An absoluutselt maagiline!

Inimesi oli küll ikka palju..
..aga kõik oli kuidagi armas ja hea

Hoi An-is sain ma mitte ainult head Vietnamis tehtud kohvi, vaid parimat kohvi, mida olen eales saanud! Tegu oli munakohviga (egg coffee nime all ta menüüs oligi), kuid kohviku asukohta ega nime pole ma tagantjärgi olnud võimeline tuvastama. See jäi meile igatahes täpselt tee peale neil mõlemal korral, mil me vanalinnast ära tulemas olime ja mittemingit magamata öödki see ei põhjustanud.

Järgmiseks päevaks broneerisime pileti Hue-sse, mille saime 126 000 dongiga inimese kohta. Seekord küsisime ka mujalt hinnapakkumisi, kuid absoluutselt igalpool mujal küsiti meilt Hue-sse sõidu eest rohkem. Ise ka ei uskunud, kuid selles majutuskohas meid hämmastaval kombel tüssata vist ei üritatudki. Tädi üritas tuututadagi, kuid siis me polnud veel harjunud mõttega, et mõni kodanik siin Vietnamis võiks tõega tore olla.

Banh xeo – lõuna tänavalt enne bussi Hue-sse. Senini parim kulinaarne kogemus Vietnamis. Vietnam, sinust võib veel asja saada!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s