Aasia, Riigid, kus olen reisinud, Vietnam

Hue

Huesse jõudsime pimedas. Majutuskohaks EMT Homestay, mis oli meie bussi lõpppeatusest taas ~3 kilomeetri kaugusel. Seal pimedas ringi kapates saad aru, et on need vietnamlased kuidas on, kuid kottpimedal kõrvaltänaval olles ei tule hirm meeldegi. Me hoopis rahulikult näksisime tänavalt ostetud fish cake-se, mis on levinud tänavatoit ainult Hue-s. Kutsutakse neid kalakooke nimega taiyaki. Nende tarbeks soovitan ära õppida sõna socola (tõlkes: šokolaad, mis, fun fact, on esimene ja peaaegu ainuke vietnamikeelne sõna, mille Joosep on ära õppinud), sest lihamaitselised koogikesed on eestlase maitseharjumuste suhtes veidi liiga “vihased”. Ühe koogikese hinnaks 4000 dongi ehk umbes 18 eurosenti.

Bookinguleht muidu ütleb, et majutushinnaks oli meie homestays nii 198 000 dongi, kuid arvan, et maksime 190 000. Hommikusöök kahe eest kokku 90 000 dongi. Rolleri rentisime järgmiseks päevaks 120 000 eest. Jalgratast saab jällegi rentida tasuta.

Hue puhul tegime selle vea, et lootsime peamiste ägedate vaatamisväärsusteni rollutada, kuid juba näiteks Hai Van Pass, mis on kommunistist vaese mehe Great Ocean Road, jäi sõidu ette võtmiseks liiga kaugele.

Alternatiivina käisime hoopis mingi keisri mausoleumis. Ise ka naersime, kuidas kõigist kohtadest, kuhu minna, valisime mingi mehe haua. Pileti eest tuleb seal maksta ning kuna selliseid püstitisi on Hue ümber rohkem kui üks, on linnas hoogu võtnud turistipetmised, kus õudselt soovitakse end igalpoole giidiks pakkuda. Meilegi pakuti seda “tasuta” teenust, millega härra soovis ise “vaid oma ingliskeelt praktiseerida”, kuid vaikselt ikka oleme oma vigadest õppimas.

Teistele inimestele aga läks Khai Dinh tomb täitsa peale
Veelgi enam kui hoone ise, meeldis inimestel end surnud mehe haua juures pildistada lasta

Pärast seda otsustasime teha ringsõidu läbi Hue lähedal oleva saare, mis aga prohvetlikult juba päeva läbivat teemat järgides pakkus ühe haua asemel VÄGA mitut. Kilomeetreid ja kilomeetreid teeäärseid haudu. Veel veidram on tunnistada, et see isegi oli omajagu põnev.

Surnuaed, mille ees laiutab rice nursery ehk selliste pisikeste põllukeste peal kasvatataksegi riisi enne, kui see suurele põllule istutatakse. Aga ju need roiskunud inimmahlad siis viljaka pinnase loovad.
Surnuaiast üle tee – pinnas on ikka ilmselgelt viljakas. Muide vietnamlastel ongi täitsa ehe komme farmereid lausa keset oma põldu matta, mispuhul võibki lihtsalt nt selle pildi keskele ette kujutada ühe värvilise hauapüstitise, mis on muide paika seatud feng shui põhimõtteid järgides, et mitte luua perele halba õnne. Vana samal ajal aga teispoolsusest hoolitseb pereliikmete heakäigu ning põllusaagi eest.

Päevläbi vaid haudasid vahtinuna, otsustasime vähemalt midagigi mõnusat tol päeval teha ning võtsime ette pika sõidu kuumaveeallikateni. Asukohaks Alba Thanh Tan Hot Spring. Lõõgastumistasu – 150 000 inimene, mis tundus Khai Dinh Tombi 100 000-lise piletihinna kõrval täitsa hea investeering, veel enam, et pool viis õhtul sinna jõudnuna olime seal ihuüksi.

Hues ringi sõites saime ka esmakordselt aru, miks vietnamlased neid suukorve jõlemeelsalt kannavad – päevläbi rolleril olnuna tunned, kuidas õhk on heitgaasidest paks, juba nahalegi tekib mingi jäle kiht, mida peab õhtul terasharjaga maha pesema.

Hue meie lemmik just polnud, kuid Joosepi puhul võib asi lihtsalt olla selles lillas kiivris, millega teda sõitma sunniti.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s