Aasia, Riigid, kus olen reisinud, Vietnam

Dong Hoi

Veel 2018. aastal pole Vietnamis paremat kohta kui Dong Hoi. Joosep küll pessimistlikult ennustas sellele kohale maksimaalselt 5 aastat kuni turistiurkaks muutumiseni, kuid praegu on ta küll täiesti veatu. Tõsi, jaanuaris pole seal ka turismi kõrgaeg.

Dong Hoisse saime Huest kokku 400 000 dongiga. Seekord sõidutati meid üllatuslikult vaid ühe sõiduvahendiga. Veelgi üllatuslikum oli see, kui väike minibussimees meid peale võtnuna minut hiljem end tervele bussile tutvustas ja tänas meid, et olime temaga täna tuurile tulnud. Päev pidi pikk tulema, mistõttu kinnitagu me turvavöö ja tundku end mõnusalt samal ajal kui ta meile jutustab esimesest peatusest, mis meid “meie tuuril ees ootab”. Omavahel leppisime Joosepiga kokku, et parimal juhul saame praegu (niivõrd-kuivõrd) tasuta tuuri lõppsihtkohaga samadesse koobastesse, kuhu ise olime järgmisel päeval kavatsenud minna, ning halvimal juhul see tuur lihtsalt imeb vilinal. Lõpuks saime aga ainult poole tuurist, sest Dong Hois oli neil meeles meid ikka välja visata. Näeme üha rohkem, kuidas vietnamlane on oma lisakopikat teenima leidlik ning meidki topiti sujuvalt mingisse tuuribussi, kus kohad täis ei läinud, kuid kuna Dong Hoist sõit läbi nagunii, siis ega see 400 000 mööda külge ju maha jookse!

Maha topiti meid muidugi aga jällegi täiesti suvalises kohas. Peatuskoha Nam Long Hotel-ini oli jälle hea paar kilomeetrit, kuid et me eelmises kohas lasime pesu pesta ja Joosep puhaste asjade koti enda backpacki pani, siis oli mul kott umbestäpselt megapalju kergem ja tuju hea! Üritasin küll Joosepile öelda, et tema šampoon on ju minu kotis ja ma pean seda tassima, kuid tal vist oli oma lillast kiivrist ikka veel trauma ja tuju nii hea polnud.

Nam Longist saime jälle tasuta jalgratta ja pisikese kaardi soovitustega, kuhu minna. Isegi selle kohta anti nõu, mida lõunaks süüa!

Lõunakohas
Lõunasöök – see kõik tuli riisipaberi sisse mässida, kastmesse kasta ja siis lasta hea maitsta
Tasuta jalgratas on parim jalgratas!
Esimene sihtkoht – Quang Phu sand dunes. See koht on täiesti tasuta ning seal pole ainsatki hinge peale sinu
Arvustustest sai lugeda, et mõne inimese jaoks on need liivaluited üks hirmsamaid kogemusi, sest seal pole kedagi, kes asja juhiks ning valvaks. Meie arvates oli see aga just super
Igast lollusi saime seal teha
Liivaluited ise maailmatusuured polnud, kuid Mui Ne-ga võrreldes 100% ägedam kogemus. Minu vaimustus võib muidugi seisneda ka selles, kuidas äratulekul Joosep omaenda initsiatiivist hakkas seal prügi kokku korjama. Prügi seal palju küll polnudki, kuid kui seal käib teisi temasuguseid, siis võib sellele kohale äkki ennustada rohkem kui 5 aastat!

Dong Hoisse tulemise eesmärk, nagu eelpool kirjutatud, olid tegelikkuses Phong Nha-Ke looduspargi koopad. Suur oli meie õnn, kui tuur, mida teadsime end tahtvat, maksis meie majutuskohas 150 000 vähem kui olime arvestanud end maksma. Tuurina tahtsime minna üle kaema paradiisikoobast (Paradise Cave) ja tumedat koobast (Dark Cave). Ilma tuurita neid minu teada üldse teha ei saagi (vist on võimalik nii paradiisikoopa kui ka tumeda koopaga, et lähed motikaga ise kohapeale ja siis sebid giidi endale – vast tuleb odavam..). Kokku maksime oma tuuri eest 2,7 miljonit dongi.

Hommikusöökideks on vietnamlasel komme pakkuda käntsaka kuiva saia. Võid kas ei tunta või parimal juhul saad seda lisaraha eest
Bussisõit esimese koopani.
Paradise cave. Siin nägi nii koopa põrandalt üles ulatuvaid tilkekive (stalagmiite), kui ka koopa laes rippuvaid tilkekive (stalaktiite).
Neid vormistisi, mis ulatusid koopalaest koopapõrandani, nimetatakse lihtsalt sammasteks. 100 aasta jooksul kasvavat juurde vaid cm, millest võib järeldada, et paradiisikoobas on ikka pärisvana võinii.
Tuur nägi ette koopas kappamist 1 km jagu. Meie majutuskoht pakub 1,5 miljoni eest ka 7 km varianti paradiisikoopasse, kuid seda praegu jaanuaris teha ei saanud.
Dark cave. See on ainus pilt, mis mul sellest on, sest enne kui meie grupp peale lendas, panime kõik oma varanduse lukukappi ära, sest see tume koobas on üks üsna märg seiklus. Tume koobas nägi ette trosslaskumise pärast mida ujusime otse koopasuust sisse ja möllasime siis seal koopas sees umbes tunnijagu või isegi rohkem. Pärast kajakkisime tagasi ning siis jäi aega teha trossiga vigurhüppeid või teha jõe kohal seiklusrada. Seiklusrajal soovitan ettevaatlik olla, sest ma kukkusin sealt sellise lärakaga vette, et peps oli kolm päeva hiljem ka veel valus.
Majutuskohta tagasi jõudes oli meil 4 h aega oma bussini, mis pidi Ninh Binhi poole väljuma 9 õhtul (hinnaks 250 000 nägu). Majutuskoha administraator käis meilt küsimas, et kas me “atsherit” teame. Olevat tema lemmikartist. Arvates, et ta Usherist räägib, soovisin küll, et ta võimalikult kiiresti ära läheks, kuid palusin viisakalt, et ta midagi siiski mängiks. Tuli välja, et ta rääkis hoopis Ed Sheeranist. Need kaks päeva Dong Hois olid meie Vietnami-aja parimad päevad!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s