Aasia, Riigid, kus olen reisinud, Vietnam

Ninh Binh ja Ha Long Bay

Ninh Binhi jõudsime kell 4 hommikul. Sellest ebameeldivam oleks olnud vaid kell 3 saabumine. Kui varasemalt olin vihanud neid maailmatutüütuid majutuse pakkujaid, siis sel korral lausa lootsin, et keegi seal on. Vedas mul – välja oli end ajanud sellesama majutusasutuse, kus ees meid maha pandi, peremees. Me Joosepiga polnud aga üldse sama laine peal, sest kui mina tahtsin sinna kohta minna, siis Joosep ei tahtnud ja kui Joosep tahtma hakkas, siis polnud mina enam nõus. Nõustusin alles siis, kui saime sellesama öö JA järgmise öö + 2 hommikusööki 20 USD ehk 454000 dongi eest. Majutuskohal nimeks Ninh Binh Central Hotel ja seal tehakse MAAILMAPARIMAID banaanipannkooke.

5 USD eest saime Ninh Binhi majutusest ka motika rentida.

Hang Mua. Ülesse viib 500 trepiastet
Tiigerviiger näitas teed.
Vaade ülevalt oli üsna super. Ninh Binh ongi põhimõtteliselt maismaine Ha Long Bay, kus ookeani asemel ümbritsevad neid künkaid jõed ja riisipõllud
Seal oli veel mingi koobas ka, kuid meie varasemate koopaelamustega ei andnud päris võrrelda.
Tee läbi koopa oli aga äge!

Ninh Binhis oli nii külm, et Joosep tuli lagedale lausega: “tahaks end täis pissida, lihtsalt selle hetkelise soojatunde pärast”. Kuna pidime paljuigatsetud soojatunde saamiseks isegi oma vihmakeepe kandma ning käed nõudsid sooja hoidmiseks sokikesi, siis oli selge, et pikemaks ajaks sinna ei jää ja pidime valima kas 2,5-tunnise paadisõidu või Bai Dinhi templi vahel. Veidral kombel, kui olin hommikusöögilauas kahelt saksa poisilt küsinud, mida nad Ninh Binhis näha soovitavad, olid nad Bai Dinhi templist täiesti vaimustuses, öeldes, et oleksid võinud seal terve päeva veeta.

Meie aga valisime paadisõidu.
Siin läksime ka läbi koobaste. Kohe läbi päris mitme! Pikim oli 320 meetrit
Kahel (või oli see kolmel..) saarel tegime ka peatuse ja saime ringi kapata. Peatustes saime piidelda kohalikke templeid. Vietnami jumalad/mungad on lausa nii vinged klemmid, et neile tuuakse annetustena Red Bulli, viina, suitsu, puuvilja ja kondenspiima
Paadil soovitan sujuvalt esikohad haarata – vastasel juhul saad terve reisi jooksul teiste inimeste selgasid pildistada. Seda pean aga rõhutama, et see paadisõit oli üks parimaid ettevõtmisi üldse (isegi kui see siit piltidelt otse ei kajastu). Paadijuhtidel on siin Trang Ani otsal keeld sult ka tippi küsida samal ajal kui kuuldavasti Tam Coci sõidul pidid juhid mõnikord keelduma edasi sõitmast kuni raha juurde saavad.

Järgmiseks hommikuks olime võtnud bussipileti Ninh Binhist Ha Longi 150 000 kärsatasu eest.

Enne bussi käis Joosep nurgajuuksuris, kus ta kuli aeti lühemaks 100 000 dongi ehk 3,6 euro eest.
Bussireis ise oli aga paras oksekas, sõna otseseimas mõttes. Meie taga lahedate laste pingil istusid 4 vana, kes olid juba teadmata aja nii kõvasti pidu pannud, et mul hakkas juba nende aurudest kupli all trummeldama. Tasapisi vajusid nad aga ära kuni üks nendest järsku üles ärkas, kohutavhapu näoga peatust nõudis, bussist välja joostes maailma pikima pissi pissis ja ülejäänud reisi aja oma pead kilekotis hoidis.

Ha Longis ööbisime Halong Buddy Inn & Travel-is. Koha valisime selle järgi, et A) see oli ebamõistuspäraselt odav B) selles ebamõistuspäraselt odavas hinnas oli hommikusöök hinna sees C) arvustustest sai lugeda, et tuuride suhtes ei pidavat nad vassima ning pakkuvat paremat hinda kui ümbruskondsed reisibürood D) omaette naljatasime, et suurimaks kaalukausi kallutajaks oli hoopis tasuta õlu, mida kella 8-9 vahel piiramatus koguses kõigile pakuti.

Tuuri said nad meile maha müüdud – laevale minek
Kohe kui laev sõitma hakkas, võis üles minna ning selfisid hakata vehkima
Tädid võtsid lausa riideid vähemaks, et lendleva salliga romantilisi pilte teha
Mul oli jalas 2 paari sokke, 2 paari pükse ja 4 kampsunit, sest just nii külm seal oligi. Mida kõike tädid selfide nimel ei teeks..
Pildil Ha Long Bay sümbol.
Esimene peatus oli jällegi koopasse. Seal tundus aga omajagu seda inimjälge olevat
..aga kus see inimjälg pääsebki, kui päevas sealt tuhandeid inimesi läbi käib
Teises peatuses sai kas kajakkida või bambuspaadiga sõita. Olime ainsad kajakkijad, tänu millele me nii muuseas oleme vähemalt 100 hiinlase fotoalbumites, sest olime peaaegu sama populaarne atraktsioon kui kaljuseinal sugu tegevad ahvid.
Kolmandaks peatuseks oli saar, kus taaskord ~500 astme kõrguselt sai vaate kogu Ha Long Bayle. Paadis ütlesin Joosepile üsna kindla raudveendumusega, et peale meie suudab sinna ronida vaid paar teist inimest, kuid hiinlastele meeldivad nende selfid niiväga, et nad on nende nimel suurteks eneseületusteks valmis. Ja noh, vaade oli seda kindlasti väärt
Jõudsin Joosepistki pildi klõpustada.
Tagasi maismaale sõites olid selfitajad nii väsinud, et tekil olime vaid meie ja seal istudes tundsime, et kõik oli seda väärt.

Ha Longist läks meil buss Hanoisse. Bussipiletite eest koos tuuri ja toahinnaga kokku maksin ma, kui õigesti mäletan, 1,8 miljonit dongi, millest paadituur oli Joosepi arvates (mul miskipärast puudub hinnaläbirääkimiste suhtes igasugune mälu) kusagil 600 000 inimese kohta. Hanois on meil 2 täispäeva kuni läheb lennuk uude sihtkohta.
Jällelugemiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s