Aasia, Riigid, kus olen reisinud, Vietnam

Hanoi

Bussil Hanoisse pandi turistid vahepeatuses maha ilma küsimata, kas keegigi meist sellest ka huvitunud oli. Öeldi lihtsalt, et buss võtab meid poole tunni pärast hoone teispoolsest sissepääsust peale. Tegu oli ühe äraütlemata suure suveniiripoega. Kuna vietnamlane oli läbi ajaloo oma erinevate revolutsioonipüüete käigus harjunud välisvaenlasele vastuseisuks kokku hoidma, on seda senini igapäevaselt näha – kui ise kusagilt raha saad, üritatakse ka võimalikult paljudele teistele anda võimalus raha teenida. Sellele rajaneb ka see, et mis põhjusel on ühe bussiliini läbimiseks tööle vaja rakendada mitte üks, vaid neli inimest; kuidas mingites asutustes on tööl inimesed, kes enne piletikontrolli su piletit kontrollivad.. või siis põhjus sellest, et meid suveniire ostma utsitatakse – rikkus on vaja kommunistlikult ikka laiali jaotada.

Tõsi, Joosep ei luba mul emotsiooni pealt enam isegi puuvilja osta, sest kui me kõike, mis ma tahaks, ära ostvat, näeksin välja nagu see müügionu Hanoi tänavatel, kelle kaubavalikus on kõike alates kalavõrkudest päkapikumütsini.

Hanois ööbisime Hanoi City View Hostelis, mille valisin senini arusaamatutel põhjustel. Asukoht oli vähemalt super – põhilisest kesklinnaosast kõigest kilomeetri kaugusel, kuid piisavalt rahulik, et öösel magada saaks.

Vaid ümber nurga asus kohvikuke, kus sai megahäid kreppe ning Joosepi hinnangul ka täitsa okeisid banh mi-sid, mis vädetavalt on üks neid asju, mida ilmtingimata peab Vietnamis järgi proovima
Käisime ka kohas nimega Museum of National History, kus saab kahes eri muuseumimajas käia vaid 40 000 dongi eest, kuid sinna soovitaks küll minna vaid siis, kui on nii igav, et sammal on selga kasvamas. NB! Muuseum läheb muide lõunaajaks kinni ja kõik külastajad visatakse välja.
Lõunaks läksime täiesti häbitult mäkki.

Kui lõuna söödud, suutsin Joosepit veenda veel ühte muuseumisse tulema. Tegu oli Vietnamese Women’s Museum-iga, kus koos audiogiidiga oli pilet 60 000 dongi. Teadsin, et Joosep on suurem rahmeldaja kui mina, seega me kahe peale ühte ei võtnud, kuid selliseid oli hulgim, kes lihtsalt oma nupsudega kõrvaklapid olid sisse lükanud ja niimoodi kõrvaklappe sheerides ringi kappasid ja sel moel veidi raha kokku hoidsid. Informatsiooni saab seal tohutult! Tänu sellele muuseumile said minu jaoks need nö rahaahned kodanikud endale lõpuks näo ja loo. Suurematel muuseumifanaatikutel valmis olla selleks, et seal saaks täitsa vabalt üle nelja tunni aega veeta.

Naistemuuseumis nägin Joosepit vaid kolmel korral – kõige alguses, hetk enne seda pilti ja kõige lõpus. Olin nimelt kolmandat korrust valelt poolt alustanud ja jooksin siis Joosepiga, kes oli minust terve korruse võrra ees, kokku. Panin ta siis kohe Vietnami naiste töid järgi proovima – higi väljutus kiirelt.

Teisel päeval käisime ka etnoloogiamuuseumis, kuid et see naistemuuseumi kõrval kahvatus, siis kauaks me sinna ei jäänud ja sain hoopis minna tänavale pilte jahtima.

Selliste kärudega sõitsid turistid pidevalt. Liikuvaks jõuks kondimootor ehk vanad päevläbi väntavad ning arvestades seda kui meeleheitlikult nad sind üritavad sõitma saada, siis võib vaid eeldada, et palju nad päevas vist ei teeni.
Mõni reisib ringi paarimeetriste metallkonstruktsioonidega.

Need tädid kannavad ikka jõhkraid koormaid. Nägin, kuidas ühe tädi juurde läks turist küsima, kas ta tohib järgi proovida ja see mees vaevu jaksas seda maast üles tõsta, olles pealtnäha aga ometi väga elujõuline.

Viimase päeva õhtul käisime Vietnami traditsionaalses nukuteatris, mille jaoks piletid olime Hanoisse jõudes kohe ära ostnud, et mitte täiesti viimases reas olla, ja see oli üks ägedamaid asju, mis me Vietnamis teinud. Paljud küll vinguvad, et see on ainult kohalikus keeles, kuid tahtmise korral saab väga hästi aru, mis parajasti toimub. Ühe pileti hinnaks vaid 100 000 dongi.

Lava kõrval oli live band, mis oli juba omaette mõnna.
Nukutalitajad ise olid sirmi taga puusadeni vees.

Hanoi jaoks soovitusi nii palju, et kui mingil mõistmatul põhjusel (nagu avastus, et emale ja õele on postkaart saatmata) peaksid sa tahtma üksinda kesklinna minna Hanoi ainsat poskasti otsima, siis PALUN võta kaasa gps ja/või raha. Olin ära 2 h, kuigi hostelis öeldi, et see kilomeetri kaugusel. Joosep arvas, et mind on juba 17890 rollerit alla ajanud, kuid mina nägin vaeva leidmaks inimest, kes teaks, mis on postkaart JA oleks mulle ilma raha nõudmata nõus näitama, kuhu see postkaart toppida. Ja noh, koju tulemise ajaks olin kõigist rolleritest, pontsikutädidest ja muudest müüjatest nii ära kurnatud, et eksisin jälle rängalt ära. Veel kurvem on see, et need postkaardid ei pruugi kohalegi minna, sest margid jäid kinni alles siis kui kaardil oli rohkem tatti kui mul suus.

PS! Minul oli gps-i vedavaks jõuks Viettel, mille võtsin endale lennujaamast 12 USD eest, ise saamata aru, mis paketi nad mulle selle eest andsid, kuid oma kaks nädalat tegime sellega igatahes lõdva tilliga ära (kahe peale siis vaid minu internet).

Tavaliselt lõpetatakse reisiblogides Vietnami postitused sellega, et “oli tore aga tagasi ei läheks”. Joosep ütleb siiani, et ega me tagasi lähe, mina arvan, et meil on veel palju riike käimata, kuid ei paneks pahaks, kui need Sapa mäed (kuhu me ei läinud, sest seal oli meie Vietnami-aegadel 4 kraadi sooja) siin Vietnamis ühel suve- või sügispäeval ära näeks.

Vietnamis läks meil kokku ~ 26 miljonit dongi ehk ~ 937 eurot. Päevas kulutasime seega umbes 59 euri. Polnud just odavaim reis, kuid no regrets, ise tegime ka palju ja rohkemgi lolle vigu.

Üks kommentaar “Hanoi”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s