Aasia, Kambodža, Riigid, kus olen reisinud

“Oleks mul kopp, siis see oleks sinust täitsa ees” ehk sellest, kuidas Joosep teeb kambodžalastega lähemat tutvust 🇰🇭 

Hanoist lendasime Phnom Penhi – Kambodža pealinna. Lendasime sinna küll läbi Bangkoki, kuid otsustasime seal lennujaamast mitte välja minna. Bangkokis olles hakkasime kaaluma, et ÄKKI siiski tuleb lõpuks odavam otselend võtta, sest vahepeatustes lennujaamas süües jne kulub umbes sama palju raha, kui see, mis me enda arvates olime läbi Bangkoki lennates kokku hoidnud.. Mõtteks see küll vaid jäigi.

Phnom Penhis ööbisime kohas nimega Regal Home Guesthouse. Ühe öö hinnaks 15 USD-d. Kambodžas muide ajabki ilma raha vahetamata täiesti ära, sest maksta saab igalpool USA dollarites. Kui vaja, siis tagasi antakse kohalikus valuutas. 1 USD on 4000 kambodža rieli, seega tagasi antaval rahal silma peal hoidmisega sain isegi mina hakkama. Lennujaamas vaatasime vanast heast grabi-äppist hinnaskaala järgi ja siis võtsime sama summaga tuk-tuki. Sinna läksime me 7-ga, tädi külalistemajast ütles, et alla 8 on hea ja mina üleüldse kavatsesin viimasel päeval 5-ga lennujaama minna, kuid onu nii palus, et me 6-ga teeks – härras süda nagu mul on, pidin nõustuma.

See külalistemaja oli muidu super. Kena ja puhas. Seda vist küll seepärast, et tegu oli mingitsorti hooramajaga, kuid otseseid tõendeid oma väite toetamiseks mul siiski pole peale selle, et neilt saab ruumi võtta selliseks huvitavaks ajavahemikuks nagu kolm tundi. Ainus reaalne etteheide on hoopis see, et neil seda vetsupaberivärki polnud, kuid et ma olen meie aasia-seikluste jooksul juba kokku kogunud hädavajalike asjade abipaki, kus on ka vetsupaberirullike, siis me ei vingunud. 

Phnom Penhi esimene täispikk päev nägi ette selle, et hommikul esimese asjana kirjutasime ühele elevandipargile, kus soovisime kahe-päevase tuuri broneerida. Sellele emailile vastust oodates käisime ajaviiteks Tuol Slengi genotsiidimuuseumis. Audiogiid on seal absoluutselt asendamatu sõber – pärast Vietnami ajaloo uurimist loksub nii mõnigi asi veel paremini paika. Genotsiidimuuseum on muidu kokkuvõte aastatest 1975-1979, mil Kambodžas valitses Khmer Rouge ehk Pol Poti kommunistlik-äärmuslik režiim. Väidetavalt suri sellel vahemikul 1.7-2.5 miljonit kambodžalast ehk IGA VIIES inimene. Meie olime seal muuseumis vabalt 3-4 tundi.

Joosep kõige esimeses punktis audiot kuulamas. Teda enne viimast punkti ma enam ei näinudki. Aga nagu vasakult näha, saab rahulikult kahekesi ka muuseumis ringi kapata
Seal muuseumis tegelt pildistada ei tohtinudki. Metsik nagu ma olen, tegin esimeses ruumis aga pilti.

Et me selle 3-4 tunniga olime ka elevandipargist kinnituse saanud oma broneeringule, läksime muuseumist ühte bussibüroosse, kust saime piletid homseks päevaks Mondulkirisse. Pilet ühele inimesele maksis 10 dollarit.

Tänavapilt. Kambodžas oli veidi vähem räpane kui Vietnamis
Valge inimesena ringi jalutades oled sa saakloom tuktukkijatele ning ka marketil ei kuule muud kui “yes, lady buy something”

Järgmisel päeval kell 7 hommikul istusime bussi peal. Järgi nad ei tulnud, sinna transpordi pidime me ise saama, raske elu. 

Mondulkiri buss viis meid Sen Monoromi. Sõidu pikkuseks 6 h.

Vietnamile sarnaselt puudub Kambodžas suures laastus postiteenus kui selline ning pakid antakse bussijuhtidele kaasa. Bussijuhid siis omakorda teevad sõidu ajal jaburalt palju peatusi jõuluvanana pakke laiali jagades.
Bussis polnud väga muud teha kui magada. Endal oli ka parem tunne kui ei näinud, kuidas juht totralt kõvasti gaasi tallas ning ilma silma pilgutamata kaherealise tee kolmerealiseks muutis, ise samal ajal täiest jõust teistele tuututades, et mida nad seal vastassuunas sõidavad samal ajal kui tema tahab seal sõita.
Üks peatustest kohalikul turul. Olime Joosepiga juba enne Aasia reisi arutanud, et tahame putukaid süüa..ja seal nad lõpuks olid (ritsikad ja vaglad).. et meil aga oli üle poole tunni veel sõita, lõime põnnama.
Kambodža tädidel on miskipärast suisa moekas päevläbi pidžaamakostüümiga ringi käia. Alguses ikka imestasime seda tüdrukut ja tema sõbrannat (kellel oli jänkudega pidžaama) kui nad bussi astusid, kuid Sen Monoromi poole sõites oli selliseid PJ-tädisid tänavapildis hulgim.
Uulitsal

Ööbisime Tree Lodge Bungalow-tes, kust tuldi meile Sen Monoromi tasuta järgi. Bungalow-s võtsime kohe nii tollase öö, kui ka öö, mil oleme oma tuurilt tagasi jõudnud. Ühe öö hinnaks 7 dollarit. Ja jah, nad olid oma soodsat hinda väärt. Aga ega me mingit kuninga kassi elu taga ajanudki.

Elukad olid tavatult suured võrreldes sellega, mida olime Austraalias harjunud nägema.

Broneerisime 2-päevase tuuri, millest esimene oli nn elevandipäev ja teine 18-kilomeetrine džunglimatk. Maksumuseks 80 dollarit inimese kohta. Kuna meie tuur oli 2-päevane, pidime ööbima džunglis. Kuigi administratsioon oli absoluutselt iga tasandil senimaani veider olnud, olime me sellest hoolimata 120% elevil.

Järgmisel päeval 8.30 pidime valmis olema, et meid peale võetaks ning elevantide juurde metsa viidaks. Suuremaid kotte oli tuuriajaks võimalik seal hoiustada ning lisaraha eest saab endale ka hommikusöögi sisse tankida. Summad on korralikud – toitude puhul maksime eri söögiaegade eest kokku kõvasti üle 50 dollari (selle sees on 2 õhtusööki, 2 hommikusööki ja 1 lõuna). Tuuriaegsed söögikorrad (2 lõunat, 1 õhtusöök ja 1 hommikusöök) olid aga lisatasuta.

Elevandi kaitsealasse sõit. 4 meist istusid autos ja cool kidsid sõitsid kastis. Meie saime Vanuatul oma kastikogemuse kätte ja absoluutselt ei kahetsenud ka autosse istumise otsust, sest noh.. kambodžalased tee korrashoiust palju just ei arva = ai.
Elevandituuri algus. Enne meie metsa laskmist tahtis onu meile oma mittetulnudusorganisatsioonist tuututada. Tundsin end tol hommikul veidi sadistlikult, pommitades teda küsimustega, aru saamaks KUIVÕRD mittetulunduslikud ja mitteturistised nad siis ikkagi on..
..aga kaua siiski ei pomminud, sest teadsin, et Joosep kibeleb elevante nägema.
Joosep avastas, et elevandil on suur tagumik. Joosepile suured tagumikud meeldivad.

Mitteturistilik see koht tegelikkuses ei ole. Omanik ise ütles, et üks elevantidest alguses vihkas turiste, kuid nad hakkasid teda eesmärgipäraselt banaanitamistega harjutama.. jaaaa banaanid on kõik, mis nad tahavad.
See elevant oli sõna otseses mõttes vänt. Ameeriklane Ruth oli ka omamoodi tegelane – nt enne selle pildi tegemist oli ta palunud, et Joosep temast elevandiga pilti teeks ja nad said ka lõpuks kena naeratava pildi, kuid sellega pidi omajagu vaeva nägema, sest Ruth tegelikkuses kartis selle vända lonti #selfi
Kuigi suured loomad, võib nende ilmumine ka kõige uljamale kodanikule üllatusi valmistada.
Õnneks harjus Joosep nende nägemisega lõpuks ära.
Aga elevandid Joosepilt tahtsid vaid süüa saada
Pilt täpselt enne seda kui elevant mulle jala peale astus. Mina naiivselt arvasin, et mul õnnestus elevandiga kontakt luua, et ta mulle nii lähedale tuli, kuid ta vaid nägi kellelgi, kes mu taga oli, banaane käes. Fun fact: olen läbi 20 aasta ainus idioot, kes on suutnud oma jala elevandi alla jätta.
MTÜ suur juht ja valgustaja.
Esimese päeva lõppprogrammina pidime elevante “vannitama”. Mis toimus, oli aga see, et elevandid jooksid banaanidele amokki ja kui banaane enam polnud, lasid nad jalga.
Banaanijagajaid oli aga alati.
Kolmas ja vannitamise jaoks viimane elevant oli kusjuures esimene, kellele vannitamine tegelt meeldis.
Ja ta isegi ei nõudnud pidevalt süüa, vaid suhtleski vannitajatega veidi!
Tüdrukud tegid seal viimase elevandiga veel tuhandeid videosid ja selfisi ning isegi nende ära väsimise ajaks jäi viimane elevant sinna vette üksi tšillima. Võikski siis ju hoida vannitamise selle ühe elevandi jaoks, kellele see meeldib..

Elevantide juurest naasnuna läksid teised bungalowtesse tagasi, kuid meie, ameeriklane Ruth ja prantslane Fabian jäime baasi oma õhtusööki ootama.

Homne tuurijuht Krem meile õhtusöögiks bambussuppi valmistamas.
Magasime võrkkiikedes. Joosep vihkas seda kogu südamest, sest iga kord kui mina või Ruth öösel pissil käisime (mida juba mina tegin viiel korral), käis Joosepi tagumik prantsti vastu maad.
Hommikul käisin teda veel torkimas ka, ta ei olnud minuga rahul. Arvas, et kui tal kopp oleks, siis see kopp oleks minust kohe täitsa ees.
Üks nurgapannkookidest puudu, kuid selline oli meie hommikusöök – meile banaanipannkoogid (mis ma vannun, et maitsesid paremini kui välja paistavad) ning Fabianile mingi riisiteema (Fabian seda gluteenivärki ei söö).
Džunglimatkal. Esimesel lõigul tegi Krem meile suveniiriks bambustopsikesed
Lühikese aja tagant asendus “džungel” alaga, kus puid oli vähem.. Neid džunglilõikusidki kutsuksin pigem metsaks, sest seal polnud sellist vihmametsa džunglitunnet, millega me juba tuttavad olime. MTÜ omanik rääkis ka, et aastal 2000 oli seal maakonnas metsa 80% ja nüüd on 30%. Vaene elanikkond on avastanud, et kui oma maa maha müüa, saab kiiret raha ja endale rollereid ning muud nodi osta
Kuna matkal hoidis Joosep matkajuht Kremile üha rohkem külje alla, said nad nii lähedaseks, et pika lõunapausi ajal otsustas Joosep ka metsmeheks hakata ja bambustopse vihtuda. Minust oli tal ikka veel kopp ees.
Käisin siis hoopis pildistamistuuril
Lõunasöök oli sellise kose ääres. Kahetsen, et kohe ujumas ei käinud, sest tund aega pärast meid jõudis sinna mingi kümnepealine ahvikari (loe: valjud turistid), kelle sekka ujuma minna ei tõmmanud kedagi meist
Joosep töös
Tops saigi valmis. Krem kusjuures ise ei uskunud, et suuremast bambusest hea topsi saaks
Lõunaks anti igaühele kaasa pakk riisi ning Krem korraldas juurvilja..
ja kala. Nende kalade puhul Kremi metsikus ikka veidi ehmatas Joosepit kuna sisikond oli välja võtmata ning Krem ise juba algusest peale kuulutas kõigile, et tema kavatseb kõigi kalapead ära süüa kui me ise ei taha
Džunglis möllamine – Krem kiigub kiigega, ise samal ajal kogu aja naeru lagistades. Krem oli tegelikkuses üleüldse hämmastav. Eelmisel õhtul mängisime Kremiga mingit lusikakrabamismängu, mille jooksul Ruth palus, et Krem õpetaks meid tema keeles vanduma. Krem ei saanud nagu aru. Üritasime siis kõik koos selgitada, et see on sõna mida kasutatakse näiteks siis, kui ollakse väga vihane. Krem vaatas meid suurima hämmastusega, vastates selle peale: “I never get angry, I only get happy”
Joosep sai inspireeritud ja läks liaaniga hullama.
Ja järsku olid nad juba väga lähedased..
Jõudsime Kremi külla. Kremi küla elanikud pole mitte khmeerid (kambodžalased), vaid omaette etniline koosseis, millel oma keel.
Külla jõudes kadus Krem ära oma naist ja kümmet last otsima. Joosep leidis aga kiiresti talle asemiku.
Mõlemad olid teineteisest väga sisse võetud.
Meie grupp koos kohaliku vempsiku ning Mondulkiri Projecti autojuhiga, kes pidi meid tagasi bungalowtesse sõidutama. Kuigi olin siiralt pettunud elevandipargi juhi väärtushinnangutes ning ka selles, et ta julgeb seda matka džunglituuriks nimetada, on mul hea meel, et me seda tegime. 18 km matka lõpus tunned end kõikvõimsana ning kogu Krem-kogemus oli meie jaoks fantastiline. Veel on hea meel, et ta tänu meie matkaotsusele sai oma hiiglasliku pere ülalpidamiseks lisaraha teenida (sest kui matkalisi pole, ei ole ka temal tööd).
Järgmisel päeval läks buss tagasi Phnom Penhi.
Bussijuht oli taas hullumeelne ning tegi peatusi seal, kus hing ihkas. Siin tegi ta peatuse, et minna tee äärest endale õhtusööki ostma. Ka kõik teised kohalikud ajasid end ükshaaval välja, uurimaks, mida pakutakse. Isegi Joosep tegi väljaaste, kuid vähem kui minutiga oli ta bussis tagasi, sest tema sõnul oli väljas talumatult tugev haisusegu sõnnikust, prügist, roiskunud lihast ning õhureostusest. Ometi nad kõik ostsid sealt midagi. Mina ei julgenud nina välja pistagi ja vaid vaatasin, kuidas neile seal toite valmis pandi kolme plastkotti pakendatuna. Ja jah, seal laua peal on lehma pea.
Tuktukkimine lennujaama. Kambodžas tundsime mitmel korral, et nende õhk on ikka eriti rõve. Vietnamis oli nagu ka, kuid kui juba võrrelda Kambodža suurimat linna Phom Penhi, kus elab 1,5 miljonit inimest ja Vietnamis Ho Chi Minhi, kus elab 8,5 miljonit inimest, siis meile tundus, et Phnom Penhis oli rõskem ja raskem hingata. Võib-olla teen kambodžalastele liiga ja neil lihtsalt niiskem kliima ning õhureostust siiski vähem, võib-olla..
Esimene lend oli meil Singapuri, kus hommikul 5 paiku läks lend uude sihtkohta.

Kambodžas olime seekord vaid nädala. Rahaarvestus läks meil miskipärast lappesse, kuid adume, et riik on Aasia kohta kindlasti kallis. Vähemalt valge inimese jaoks.

Joosepile andsin enne Kambodžat valiku, kas lähme elevandituurile või Koh Rong Samloemi (just Samloemile, sest ma nii paljudelt kuulnud, et Koh Rong ise on lamp) paradiisisaarele lebotama ning öösel heledavat planktonit vaatama. Joosep valis elevandid, ja isegi kui ma seda elevandi-MTÜ meest niivõrd mitmetel põhjustel jälestasin, me ei kahetse. Tean veel inimesi, kes selle MTÜ-ga tuuril käinud, ja neile väga meeldis.. nägin, et meie grupiomadel olid ka vaid fotovõimalused silme ees ning nägu naerul ja see on ok (ma ju olen ka pidevalt Joosepi kannul nagu mõni paparazzi). Mul endal oli parem kogemus näiteks siin AGA võib-olla seal Tais nad rääkisid mulle lihtsalt täpselt seda, mida ma tahtsin kuulda – otsus on nagunii teie.. Koh Rong Samloemile läheme ühel päeval aga kindlasti, veetes Phnom Penhis nii vähe aega kui võimalik.

Kambodžasse minek on iseenesest lihtne. Viisat saab teha nii internetis kui ka kohapeal. Meie tegime lennujaamas ja maksime viisa eest 30 USD, internetis tehes oleks lõppsumma olnud 36.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s