Aasia, Bali, Indoneesia, Riigid, kus olen reisinud

Kaka ja kevad 🇮🇩 

Me ei olnud Balil kunagi varem käinud, kuid sellegipoolest oli totaalne paduvihm absoluutselt viimane asi, mida maandudes oleksime oodanud.

Lennujaamast välja astununa olime veel enam hämmastunud kui taksojuhid siin olid hullemad kui kusagil mujal, kus me käinud. Kui mujal Aasias taksojuhid lihtsalt karjuvad sulle näkku “taxiiiii”, siis siin nad roomavad vaikselt ligi, küsivad kust sa pärit oled, kutsuvad vennaks, näitavad sulle vetsugi kätte.. jaaaa siis ootavad kogu selle aja kui sina samal ajal vetsus oma asju ajad. NAD LIHTSALT EI LÄINUD ÄRA! Kui ühest peaksidki lahti saama, ei lähe sekunditki kuni uus on sulle silma peale pannud. Täielik puugindus!

Meie tahtsime aga lihtsalt vaikselt maha istuda, et vana hea grabi-äpp lahti võtta, saamaks sinna majutusasutuse nimi sisse trükkida, kuid kohe kui meie tolleaegne puuk äppi nägi, hakkas seletama, et see on Balil illegaalne ja blabla, äppis näidatud summa eest ta aga sõitma ei olnud nõus. Olime üldse lugenud, et grabi on kõige mõistlikum tellida lennujaamaalast väljas olles, kuid kui olime ühele mitmetest puukidest karjunud, et me ei sõida temaga, räuskas ta naerdes üle terve Bali, et millised jobud me oleme, et kavatseme jala Ubudi minna lausvihmaga.. Selle kõige tulemina tutvusime meie Komangiga. Mina ei tea kustkurat ta välja ilmus. Joosep arvas, et ta oli kuulnud seda viimast puuki räuskamas ning tuli meile siis väitma, et ta elab Ubudis ja on terve öö viljatult lennujaamas olnud ning tahab koju ära. Ütlesin talle 200 000 ruupiat hinnaks ja ta oli mõtlemata veel nõus ka. Kuna olime vaid mõned tunnid tagasi ühelt inglise poisilt kuulnud, kuidas Kambodžas tema taksojuht ta ära uimastas, paljaks varastas ja siis tänavale viskas, olin ma 200% kahtlustav. Samal ajal aga vaadates, et Komang Joosepile vaevu kaenlaauku ulatus, siis küsisin vaid 7 korda järgi, et ega sellele 200-le mingeid üllatussummasid ei lisandu ning seejärel istusime talle ikkagi autosse.

Autos olles hakkas Komang vaikselt uurima, mis meie Bali plaanid on, et siis maitsekalt nii muuseas mainida, et tal on tuuribrošüür. Brošüüride puhul oli ta kokku pannud eri “paketid”, mis täitsid ära terve päeva ja päeva hinnaks 450 000 ruupiat. Tol hetkel kuulasin ma teda veel alles poole kõrvaga, sest ĂĽritasin leida ilmaprognoosi, saades peagi aru, et enam rohkem poleks saanud kodutööd tegemata jätta – olime Indoneesiasse tulnud praktiliselt sel ainsal kuul aastas, mil siin pidevalt sajab.. Pärast seda avastust oli juba kĂĽll ainus sihik sellel, et millist Komangi tuuri siis valida – meie puhul kĂĽll tähendas see pigem seda, et pidime leidma tuuri, mida kõige vähem vihkaksime. Suureks kaalukausi kallutajaks sai ka see, et kuna lõpuks valisime kahe tuuri vahel, siis ĂĽhe tuuri sihtpunktid asusid kõik Ubudi kĂĽlje all, samal ajal kui teisel tuurivariandil olid punktid kaugemal. Kaugemad punktid tundusid meie jaoks ainsa loogilise valikuna, sest tĂĽĂĽbile maksame me nagunii vaid taksotamise eest, sissepääsud pidime ise kõik kinni taguma, niiet las sõidab! Tuuri leppisime kokku juba järgmiseks päevaks, sest ilma vaadates ei saanud rolleri rentimisest ja ise ringi avastamisest unistadagi.

Ubudis ööbimiskohaks Pondok Taman Asri Homestay. Kolm ööd saime 400 000 ruupia eest. Summa sees oli ka hommikusöök, mistõttu võib öelda, et see oli igati soodne leid. Sinna jõudes meie tuba aga veel valmis polnud ning kuna vihm oli selleks hetkeks järgi jäänud, otsustasime minna kohalikku Ubudi Monkey Forestisse. Pileti hind täiskasvanule 50 000 ruupiat.

See kõik oligi selline minipark, kus inimesed siis said ahvide vahel ringi kõndida, neile banaani anda, paluda töötaja abi, et neid oma õlale kutsuda ning siis pilti teha ja värki.
Koht ise oli suht ilus.
Ahvid olid ka täitsa olemas
Kuid meie arust suht maha visatud raha. See ala pole ĂĽldse suur ja kui sa mingit pilti taga ei aja, siis pole sealt muud peale kellegi higi nuusutamise (inimesi on seal lihtsalt nii palju) teha.

Õhtul puhkasime end poolkõvast Singapuri-lennujaama-unest välja, et hommikul Komangiga tuurile minna.

Autos ütlesin Komangile, et tahan mangosteene saada ja ta lubas meid viia kohta, kust neid saab. Ütles veel, et tema räägib meie eest, et ikka hea hinna saaksime, mida mulle väga meeldis kuulda. Kohapeal aga juhtus see, et Komang ise sõi seal kahe suupoolega puuvilju samal ajal kui tädi meeleheitlikult meile kõike üritas maitsta anda. Kui tädi oli meile hinna öelnud, siis vaatasin Komangi poole, mille peale ta vaid näitas pöialt ja ütles, et veeeeri guuud praiss. Siis sain aru, et Komang aint tuututab, kuid tõsiselt teda võtta ei maksa. Pildil puuviljatädi, Komang ja Joosep.
Puuviljade ostmiselt sõitsime Ulun Danu templit vaatama.
Nagu andke andeks meie kultuuritus, kuid sinna ei läheks tasuta ka tagasi. Templid ise on kohalikele piisavalt pühad, et sinna turiste mitte lasta ringi töllerdama, kuid siis ei jäägi muud varianti kui lihtsalt pildistad mingit hoonet..
..või siis iseend, mis vähemalt mingi lambitempli puhul ei kuulunud just meie põhieesmärkide hulka.
Ma isegi väga üritasin seda selfitamist proovida, et see tempel meile makstud 100 000 ruupiat vähegi väärt oleks, kuid see on nüüd kindlaks tehtud, et ma suht jama selles.
Jaaa kui selfidest midagi välja ei tule, siis proovisime turiste teistel viisidel jäljendada, kuid see lahutas minu meelt veidi rohkem kui Joosepi oma.
Lasime templist kiiresti jalga ja palusime, et Komang viiks meid hoopis riisipõldusid vaatama.
Need astmed pole kusjuures tegelt ĂĽldse suured. Joosep arvutas, et sellel konkreetselt astmel peaks olema umbes 190 taime.
Indoneesias saadakse aastas kolm riisisaaki, mis tähendab KÕVASTI tööd.
Nende konkreetsete põldude omanikel voolab raha aga sisse nii uksest kui aknast, sest “riisilooduspargi”-alale sissepääsemiseks pidi jällegi maksma. Tõsi, seal põldude vahel on eri raskusastmega matkarajad ja need riisipõllud tõesti olid meie päeva tipphetkeks.
Banaanipuu, mille all me mõlemad pissisime suurest hirmust, et muidu peame jälle kellelegi maksma hakkama, sest isegi sissepääsupiletiga templites on eraldi kakakontrollimees, kes sult raha nõuab.
Visuaalnäide kakakontrollimehest. Hinnasildil: piss 2000, poop 3000, shower 5000 rupiah.
Lõunale saatis Komang meid sealsamas riisiterrasside juures olevasse restorani, kus pidi söök jällegi veeeeri guuud praisssi eest olema. Toitlustusvormiks all you can eat ja hinnaks 120 000 ruupiat inimese kohta ning lõppkokkuvõttes hea on see hind vaid seepärast, et Joosep mitte ainult ei söönud ühe sellise taldrikutäie, vaid KOLM + KAKS magustoitu. Mul on nagu hea meel selle üle, et kui peaksin avastama, et ma enam ei jaksa või mulle ei maitse, saan alati need asjad Joosepile sokutada, kuid mõnikord ta lihtsalt hämmastab mind.
Uus peatus Tanah Lot tempel, mis on guuglipiltidel mitmeid kordi ilusam kui päriselus.
Kuid kui vaikne koht leida, siis on täitsa mõnus.
Vaikse koha leidmiseks pidime me kĂĽll mingitele kaljudele ronima minema.
Lootsime vähemalt seekordki templisse sisse saada, kuid lähedale minnes selgus, et sisse ei saa, nõuti vaid mingit annetust (kuigi me olime piletite eest juba jällegi korralikult maksnud), mille eest löödi meile mingi riisilärakas näkku ja pandi lilleke kõrva taha.
Sealt “templist” ära tulnuna oli meil inimestest ja turistikohtadest kopp ees, kuid minna oli veel kaks templit. Kui palusime, et äkki saaks ühe neist vahele jätta, vaatas Komang kella ja ütles “oooooooh, ega me enam nagunii kuhugi ei jõua, sest templid on nüüd juba kinni”.
Komang sai aru, et olin veits pettunud tema planeerimatuses (või selles, kuidas ta alati utsitas meid eri kohtades rahulikult aega veetma, et ta peaks ise vähem sõitma ja sellega bensiini kokku hoidma) ning viis meid viimase atraktsioonina luwaki kohvi degusteerimisele, kus sai 13 muud vedelikku proovida ilma rahata ning konkreetselt luwaki kohvitassi eest pidi maksma 50 000 ruupiat. Pärast maitsmist üritati sulle väga innukalt kõiki neid tee- või kohvipakikesi müüa. Kuna Joosep kohvi ei joo, siis 50 000 eest kokku saime tegelikkuses omajagu maitseelamusi, kuid kaasa me siiski midagi ei ostnud.
Luwakid ise näevad välja sellised. Meie arvates üldse veider kontseptsioon, et üks inimene on kord tulnud selle peale, et kuna need nirgid poopivad kohvioad tervelt välja, siis võiks neid ju röstida ja kohvi teha.. Nüüd on Indoneesias hulk nirgikasvandusi, kus neile söödetakse päevläbi kohviube sisse ja kõigi meelest on see äge idee

Majutusse jõudnuna otsustasime me ülejärgmiseks päevaks osta piletid Labuan Bajole. Põhjuseid on siin kaks.

1) Sellelsamal ehk teisel päeval tuli Joosep lagedale lausega, et Indoneesiasse tuleme raudselt tagasi ja pealegi võiks siin kõik saared läbi käia. Kui ma naerma hakkasin ja ĂĽtlesin, et kõigile 17 000 saarele me kĂĽll ei jõua, siis Joosep vähendas oma unistust minimaalselt kolmele saarele. (ĂśleĂĽldse olen ma veendunud, et Joosepi Indoneesia-vaimustus tuleneb sellest, et kohalikud tĂĽdrukud olid tema laiast torsost ning tuules lehvivast valgest lakast nii vaimustuses, et uskumatult tihti käidi kĂĽsimas, kas võib temaga pilti saada. Joosep nautis täiega ning uhkustas, et meie järgmisel reisil Indoneesiasse on need kĂĽmned ja kĂĽmned tĂĽdrukud juba kindlasti tema kummardamiseks templi rajanud ja siis ta saab lõpuks ĂĽhte templisse sisse kah.)

2) Ăśheks nendest kolmest saarest pidi saama Komodo ja/või Rinca saar, kus looduses elavad komodo draakonid, kellest olime niivõrd palju eri loodusfilme näinud ning põlesime soovist neid oma silmaga näha. 

Hommikusöögiks sai majutuskohas valida kas banaanipannkoogi või omleti. Kasvavad organismid nagu me oleme, tahtsime mõlemat – lisaportsjoni sai muide vaid 10 000 ruupia eest inimese kohta. See oranĹľ lutipudelit meenutav ese on kusjuures vedel šokolaad ehk see kõik oli tõega parim diil ĂĽldse!
Hommikusöögi sisse tankinuna vedasime end yoga barni, sest mingil hämmastaval kombel ei vaielnud Joosep vastu ideele, et me joogasse lähme ning pidin võimalusest kiiresti kinni haarama enne kui ta ümber mõtleb.
Joogas olles otsustas ilm meile jätkuvalt nahka teha ning taevast tuli alla jõhker mussoon. Et me seal niisama passida ei viitsinud, siis leppisime kokku, et Joosep jookseb poodi vihmakeepe ostma ja mina jäin yoga barni kotti kuivana hoidma. Joosep tuli tagasi, olles ostnud endale vihmavarju ning mulle vihmakeebi.
Kui olin oma keebi selga pannud, siis hüüdsin läbi naerupisarate: “Aga Joosep, ma näen välja nagu kellegi kõhulahtisus!!” Joosep küll väitis, et see keep “toob mu silmad esile” (mis on muidugi kompliment omaette), kuid miskipärast pakkus talle väga rõõmu kui kõik vastutulevad inimesed endale pihku itsitasid. Arvan siiani, et Joosep valis kõigist võimalikest värvidest meelega sellise keebi, mida mu seljas vaadanuna sai ta öelda, et see kõik näeb välja “nagu Kaka ja Kevad, sina oled Kaka ja kõik su üle naervad inimesed Kevad”. Tänks, Joosep.

Andestage mulle, et ma neid indoneesia ruupiaid pole igapool ära teisendanud. Need, kellel kodus igav, võivad arvutusi teha selle järgi, et 1 eur on umbes 17 760 indoneesia ruupiat. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s