Aasia, Indoneesia, Riigid, kus olen reisinud

Indoneesia arhipelaago ehk lugu sellest, kuidas Joosep saab teisi saari näha ja mina öö vetsus veeta

Komangiga tuurilt tulnuna oli otsus täitsa selge – kui me juba Indoneesias oleme, siis vähemalt anname endast parima, et sellest vihmasest paradiisist võimalikult palju välja imeda. Kirjutasime Komangile, kas ta oleks nõus meid hommikul lennujaama sõidutama. Komang nõustub, kuid tõstab hinda poole võrra (200-lt 300-le). Pärast väikest sõimu (mul oli tõsiselt kõrini, et väiksed asiaadid meile pidevalt pähe tahavad istuda) jõudsime aga 200-le tagasi.

Lennupiletid olid meil Labuan Bajosse, mis asus East Nusa Tenggara saarel.

Labuan Bajo asub peaaegu seal, kuhu nool näitab.

Edasi-tagasi piletid Denpasarist ühele inimesele umbes 1,2 miljonit ruupiat.

Lennuk oli nii väike, et isegi kui suurt seljakotti check innis ära ei andnud, siis ülesse sahtlitesse need ikkagi ei mahtunud. Kuna kottide ära andmine on lennupiletite puhul hinna sees nagunii, siis hoidke parem aega kokku ja andke kohe ära.
Kuigi lennuki seisukord tundus kahtlane, siis kohale me siiski jõudsime.

Labuan Bajos on taksodel tavaliselt standardhind 50 000, kuid 40 peale saab väga lihtsalt kaubeldud ja kuna me olime nõus seda vähem kui 2-kilomeetrist maad jala läbima, siis tänu oma kindlale silmavaatele saime takso lausa 30 000-ga.

Ööbimiskoha valikuga astusime aga otse pange. Mõtlesime, et päris kesklinnas ei taha olla, mistõttu võtsime majutuse vähe kaugemale (mis kogemata osutus kolmeks kilomeetriks). Siis me veel ei teadnud, et Labuan Bajo on lihtsalt üks lai küla.

Saabumispäeva eesmärgiks oli leida endale 2-päevane laevatuur. Tuuripakkujaid on peatänaval oksendamiseni. Kalleim pakkumine, mis saime, oli 6+ miljonit. Odavaim, mis me saime, oli aga 800 000 inimese kohta. Meie valisime Alexandra Toursi, mille puhul küll maksime odavaimast 100 000 inimese kohta rohkem, kuid tuuripakkuja tundus usaldusväärsem ja laev vähemalt pildi peal silmadele haiget just ei teinud.

Õhtul käisime veel väljas söömas. Ajaviiteks nii muuseas küsisin, et palju meil raha alles on ning Joosep julges mulle täiesti muretult öelda, et meil on pärast seda õhtusööki (ja olles maha arvutanud peagi tulevad rahvuspargikulud) alles umbes miljon ruupiat.. savi, et laevatuurilt tulnuna on meil vaja KAHE öö majutust + süüa ning juba seesama õhtusöök maksis meil üle 300 000 ruupia.

Majutuskohas oli meil hommikusöögiks nasi goreng, mis oli niivõrd tugevalt maitsestatud, et mina suutsin vaid pool ära süüa ja Joosep võttis vaid paar ampsu (ja ma pole eales näinud, et see inimene taldrikule toitu alles jätaks).
Palusime, et Alexandra meile 30 000 eest korraldaks sõiduki, mis meid hommikul majutusest peale korjaks. Alexandra oli nõus, kuid pidas vajalikuks rõhutada, et ega me midagi uhket selle raha eest ei saa.
Labuan Bajo meenutas meeletult Vanuatut. Ka Port Vila oli täis selliseid minibusse, mis siis inimesi suvalisel kohal tänavalt üles korjasid ja kuhugi viisid. Tõsi, Port Vilas läksid bussiuksed vähemalt kinni, kuid see uks pole vist küll juba aastaid sulgunud. Meile pakkus nalja see, kuidas klemm oli enda pea kohale väikse puhuri keevitanud, et end palava ilmaga jahutada. Leidlikud on asaadid kohe päris kindlasti!
Mingil põhjusel pole ma meie laevast pilti teinudki, kuid laev polnud nagu päris see, mis Alexandral pildi peal oli. Kuid eks hind oli ka vastavalt odav. Üleval tekil istudes oli kõik aga mõnus.
Esimene peatus oli Rinca saar, mida absoluutne enamus teisi blogisid võrreldes Komodo saarega oli kiitnud.
Looduspargi sissepääsuhind ühele inimesele oli 225 000 ruupiat (Joosep arvab, et see oli lausa 245, dunno), kuid kuna me vist käisime laupäeval, siis nädalavahetuse hind oligi kõrgem. Giid oli hinnas sees. Kuigi rajapikkuseid on mitu, siis viiakse paadituuride turistid reeglina kõige lühemale rajale, tuues vabanduseks, et meil on ju vaja teistesse kohtadesse ka tol päeval jõuda.
Esimesi komodo draakoneid nägime kohe sealse giidide poolt kasutatava hoone kõrval. Meile küll väideti, et neid ei toideta, kuid ma ei usu seda elusees. Olen üsna veendunud, et neid hoitakse seal, et rahuldada neid turiste, kes ei pruugi matkarajal ainsatki komodot näha, kuid ei peaks lauspettununa lahkuma. Giid ise mainis ka, et minevikus on olnud selliseid, kes pole ainsatki näinud ning on siis vihaselt tulnud raha tagasi küsima.
Nägime aga ühe “päris komodo” ka ära.
Nõnda me seal siis neid komodosid otsides matkasime. Grupis oli meil 2 ameerika beibet, 1 venelane, 1 inglane, 1 belglane, 1 indoneesia poiss ja siis meie. Naljakas on see, et indoneesia poiss broneeris oma reisi läbi interneti ja maksis oma reisi eest rohkem kui kõik teised – 1,4 miljonit. Tasakaalustava jõuna oli inglane oma reisipileti ostnud Alexandralt alles hommikul ja sai 700 000-ga ehk odavamalt kui kõik teised.
Seda nn matkamist tegime umbes kilomeetri jagu.. Igaks juhuks oli meil ka teine giid, kes oli alati taga, et keegi ei saaks selle pika kilomeetri jooksul kaduma minna.
Mäekese peal giid veidi tuututas
Kuid peagi läksime alguspunkti tagasi.
Et ikka tunduks nagu turistidel oleks megametsik reis olnud, sai selliseid pilte teha.
Pildistamine ise nägi välja aga nii.
Kui olime laevale tagasi jõudnud, siis jooksis meile jänest sõitma seesama giid. Oli välja tulnud, et Komodo saarele on uhkeid külalisi oodata ning tal paluti seal olla. Joosep ja giid istusid kahekesi seal laevaninas täitsa mitu tundi.

Giidid töötavad Komodo rahvuspargis lausa vabatahtlikena, saades vastutasuks katuse pea kohale ning süüa. Komodotatakse 10 päeva ning siis on neil 10 päeva vaba. See vempsik pidi vabadel päevadel sõbra paati laenama ning siis kalastamisega raha teenima. Ta eluunistus oli oma laev osta, mille jaoks on tal juba 4 miljonit koos, kuid miljon oli veel puudu. Pärast laeva ostmist saab ta juba ise ilma vaheltvõtjata kalastada ning sellega õiglaselt raha teenida, saades tänu sellele loodetavasti ühel päeval endale teleka osta. Praegu on nende külas vaid 7 RIKAST, kellel kodus telekas on. Üks onkel pidavat mõnikord oma kodus ukse lahti jätma ning külainimesed saavat käia tema ukseavast telekat piidlemas, kuid kui onul paha tuju sattuvat, siis ta panevat huviliste nina ees ukse pauguga kinni.

Giid rääkis ka, et mõned turistid täitsa käivad nende külas ka, kuid seda lihtsalt laialt ei reklaamita. Külas elamine pidi paras meelelahutus olema, sest menstrueerivate ja vastsünnitanud naiste hüttide ümber peavad olema valvurid, kes sõna otseses mõttes kaigastega komodosid eemale peksavad. Komodo draakoneid on peale Rinca ja Komodo saare veel kahel saarel, kuid seal pole nad inimestega absoluutselt harjunud ning pidavat sind koheselt mahlase kitsena kohtlema, mispärast turiste sinna seega ei viida.

Samal ajal kui Joosep end haris, tekkis minul eikusagilt tugev palavik. Rinca saare ja Komodo saare vahepealse tegevusena käisid kõik teised snorgeldamas samal ajal kui mina teisel korrusel oma palavikuga võitlesin. Joosepi sõnul oli see üks parimaid snorkleid, mida ta eales teinud. Goddamit.

Joosep küsis mult, kas võib giidile 50 000 tippi jätta.. isegi kui meil endil oli kitsas käes, ei näinud ma probleemi ja nautisin, kuidas Joosepil saadud kogemusest ning uutest teadmistest silm säras.

Seal ma magasin. Õhtul pidime juba me kõik sinna end mahutama – selleks jaotati needsamad madratsid laiali ning madratsiotsale pandi õhuke tekike.

Snorgeldamise ajal käis minu seisundit juurdlemas härra Igor. See oli igati Igori huvides, et ma ellu jääksin, sest Igor ise inglise keelt ei rääkinud ning ma olin ainus inimene, kelle kaudu ta teistega suhelda sai. Igor pani mind mingit salajast teed jooma, mis Komodo saarele jõudmise ajaks tõi mulle mingi ime läbi elu sisse.

Komodo saarel pidime me veel maksma Komodo saare maksu, mis oli 20 000 ruupiat inimese kohta.

Komodo draakonite peamine toit – kitsed, kes end vististi just ellujäämise nimel niimoodi laadnalt on end rannaribale parkinud. Komodode esmane eesmärk on oma saaki vaid näksata (mida nad väidetavalt vajaduse korral tegevat välgukiirusel), sest kuna nende tatt on tohutult mürgine, siis õige pea sureb näksata saanud ohver mürgitusse. Juba YouTube-is on megapalju megahuvitavaid dokumentaale komodode kohta. Kui vähegi huvi on, siis kindlasti vaadake!
Komodo saare metsarajal me ei näinud ainsatki tegelast. Jälle vaid eluhoonete juures.
Ja noh, wc on ka suht ideaalne koht, kuhu end üks komodo draakon võiks sättida.. eriti, kui su laeva wc on lihtsalt auk põrandas ja sa olid täiega lootnud saare peal pissides ühe prilllaua soojaks istuda.
Komodo matkaga lõpetanuna ja laeva poole jalutades avastasime ühe draakoni, kes rannast majade poole jalutas. Igori jaoks oli ta paras hitt. Joosep oli ka veits elevil.
Kui olime öö tarbeks ankru põhja heitnud, siis vist osana programmist olime ümbritsetud mitmest laevast, mis tahtsid meile puust komodosid müüa
See akvalangi ja selfikaameraga komodo oli päris naljakas isegi. Hindasid ma kahjuks ei mäleta.

Õhtuhämaruses käis Joosep mulle mainimas, et tal kõht imelik ja jõlelahti. Ma ei teinud sellest väga välja, sest minu arust tal VÄHEMALT pool reisist kõht lahti olnud. Mäletan, kuidas olin veel Hanois Joosepi ees uhkeldanud, et me kaks nädalat Aasias olnud ja mul raudne tervis olnud. Joosepi arvates väärisin ma aga ihunuhtlust, sest selle asemel, et olla õnnelik ja tänulik reisimise üle, valmistab mulle rõõmu hoopis see, et mul kang tihke on.. Kui kedagi minu arvamus peaks huvitama, siis minu arvates oli ta lihtsalt kade.. Karma lõi mind aga kiiresti makku, sest Igori imetee toime lakkas täpselt enne magamaminekut ning mul mitte ei hakanud jälle paha, vaid mul oli pasanteeria level 💯. Kui ma juba viiendat korda ülevalt tekilt alla vetsu olin jooksnud ning vetsust tulnuna ühe paadimehe otsa koperdasin, siis juba nutsin ja ütlesin talle, et ei taha enam elada (ma ei mäleta, mis keeles see oli, kuid polnudki tähtsust, sest naljakal kombel meie paadimehed isegi inglise keelt ei rääkinud). Vennike ehmatas minu olekust nii ära, et pani mind magama sinna, kus nemad oma paarimehega tegelt magama pidid (ja mis oli vetsust kolme sammu kaugusel), kobides ise paadi taha, kuhu nad endale mingitsorti aseme rajasid.

Eelneva jutu kokkuvõtteks võib öelda, et enamuse ööst veetsin ma ilma naljata vetsus. Arvatavasti oli tegu mingitsorti mürgitusega ja ilmselt just hommikusöögiga, sest vaid mul ja Joosepil oli paha ning kuna mina sõin rohkem, oli see vaid loogiline, et mul x level 💯 hullem oli. Halva une üle kurtsid tegelt kõik, kuid arvan, et minust halvem öö oli vaid meie kahel paadimehel, kelle ase paiknes ikkagi täpselt vetsu juures ning kuna mul olid muuhulgas meeletud kõhuvalud, siis need plurtsatused, oigamised ja vandumised, mis nemad pidid ööläbi kuulama, pole just võrreldav kõrvu hellitava merekohinaga, mida nad tõenäoliselt öösiti olid harjunud kuulma.

Hommikul tankis Igor mind jälle mingeid arstimeid täis, kuid sööma ei olnud ma nõus.

Teise päeva esimene peatus oli Padari saarel, mida alguses vaadanuna polnud ma üldse kindel, kas peaksin sellist matka täielikult dehüdreerituna ning ampsugi söömata ette võtma.
Kuid me vedasime end täitsa tippu ja see oli hämmastav!
H Ä M M A S T A V !!
Kirglik pilditurism iga nurga peal käis mõistagi asja juurde. Nende asiaatidega maabusime saarele samal ajal ning selleks ajaks kui meie olime juba tipus ära käinud, polnud nemad veel poolele teelegi jõudnud.
See sinise tekiga suurem laevake seal silla ääres oli meie oma

Pärast seda oli kavas kaks snorgeldamist, kuhu ka mina oma luu ja naha (sest muud polnud minust alles) vedasin. Esimene snorgeldamine oli Manta punktis, mis on tuntud manta raide tiheda asustuse poolt ja nad on megaägedad! Neid jälitades sattusin kogemata laevast päris kaugele, mis korraks oli hirmus, kuid juba tagasi laeva poole snorgeldades nägin kaheksat erinevat hiiglaslikku elukat!

Teine snorgeldamine oli ühe saare juures. Saarel nimeks Kanawa. Saarele saamise eest pidi igaüks maksma 10 000 ruupiat, mis polnud just eriline röövimine. Enamus inimesi võttis seal liivaribal päikest, kuid meie käisime Joosepiga jälle snorgeldamas. Korallide poolest minu elu parim snorkel (ehk snorklid olid läbi reisi suht kümnesse)! Korallid olid kõrgel ning tänu sellele sai väga lähedalt sealset ookeanielu uurida. Igasuguseid värvilisi väiksemaid ja suuremaid kalu oli ka täiega. Väga nauditav!

Tipijätja olin seekord mina – 50 000 paadimeestele, mis ilmselt ei korva kaugeltki ei seda magamata ööd ega lugematuid vetsuküürimisi, mida nad ilmselt ei unusta niipea. Alles jäi meil sellega 900 000 ruupiat.

Labuan Bajo poole sõites hakkas mul vaikselt enesetunne jälle kahtlaseks muutuma, kuid see ei hoidnud mind tagasi Joosepit maailma rumalaimaks inimeseks siunamast. Joosep tuli mulle väitma, et kuna päike paistab, siis tal ikka laevatekil vaja olla, sest ta ei saa ju valgena eestisse minna. Ta põles nii tugevalt ära, et me ei läinud Labuan Bajo majutusest vabal päeval mitte kordagi välja mitte ainult seepärast, et mina ikka veel midagi süüa ei suutnud ega seepärast, et me olime kommunistidena rikkust liialt palju laiali jaotanud, vaid sellel imbetsillil oli valus riideid kanda. Tema ei taha valgena Eesti minna..

Ööbisime seekord Manta Manta külalistemajas, kahe öö hinnaks 418 000, mis oli ok hind nende tõesti suurepärase asukoha kohta. Veidral kombel jäi meil raha isegi veidi alles ning võtsime viimasel päeval tänavalt taksogi, olnuna nõus maksma selle eest 50 000 ruupiat. Ei tea, ei oska kommenteerida, sest nälgimisega me tegelikkuses ei tegelenud..

Kui sama asja uuesti ette võtaksime, siis läheksime neljaliikmelise seltskonnaga, võttes eralaeva. Eralaev oligi see 6-miljoliline pakkumine, mis meile tehti. Sellisel juhul saad sa ise paika panna kui pika matkaraja sa saartel teed ning kogu tripp oleks suure tõenäosusega niivõrd palju meeldivam ja ehedam ja 1,5 miljonit nägu erareisi kohta pole tegelikkuses liialt hull.

PS! Igor rääkis ka, et Labuan Bajost otse põhjapoole rollutades pidi päris vingeid vaateid nägema.

Andestage mulle, et neid indoneesia ruupiaid pole igapool ära teisendanud. Need, kellel kodus igav, võivad arvutusi teha selle järgi, et 1 eur on umbes 17 760 indoneesia ruupiat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s