Aasia, Bali, Indoneesia, Riigid, kus olen reisinud

Sellest, kuidas Joosep meie viimase ühise õhtu ära rikkus ja ma pettumusest üle saamiseks nädal aega joogatama pidin

Tagasi Balile jõudsime ilma probleemideta ning isegi ilma hilinemiseta, mis Indoneesia siselendude puhul pidi suht haruldane nähtus olema. Et ka ilm oli ootamatult fantastiline, siis otsustasime mitte ainult grabiauto tellida, vaid selle tellida väljaspool lennujaama, saamaks head võrdlusmomenti. Ja võrdlusmoment oli tõesti hämmastav: grabi hind lennujaamast Denpasari tsentrisse oli kusagil 80-90 tuhande ruupia kanti, lennujaamast väljas (väravatest läbi läinuna ning esimesel kõrvaltänaval auto tellides) oli hind ALLA 70 tuhande ehk 4 euri! Taksomehed lennujaamas pakkusid meile minimaalseima hinna vist 150 kanti (100-ga oleksime isegi olnud nõus sõitma) ehk taksodega pole ikka absoluutselt siin mõtet tegemist teha.

Majutuskoha valis seekord Joosep, sest tema arvates olime selle kuu aja jooksul küllalt ringi rottinud. Kahe öö hinnaks 800 000 ruupiat ehk umbes 48 eur. Nimeks Akila Stay.

Mina arvasin, et isegi kui Joosep tahtis nüüd mitterottida, siis oma karuste dressikatega ta vaid roti mulje seal jättiski. Õnneks raha kõnetas ka hotellitöötajaid ning mind lasti selle rotiga ikka tuppa kah.

Tuba oli suht super. Isegi hommikusöök toodi tuppa!

Hommikusöögiks olid küll vaid kaks röstsaia moosi ja/või võiga + tee/kohv. Teisel päeval tõid nad lausa kummalegi 3 saia, mis oli omamoodi komöödia, sest Joosep oli selleks ajaks juba läinud, kuid ma ikkagi tellisin kaks hommikusööki, sest tahtsin tema kaks saia ka ära süüa JAA järsku oli mu ees KUUS röstsaia, mille pidin kõik ise pintslisse pistma.
Külalistemajast ümber nurga asub restoran Volt, mis oli meil küll juhuslik, kuid täiesti imeline leid.
Sain seal isegi oma kauaigatsetud nn smuutikaussi taaskord sisse helpida.

Nagu olin juba maininud, siis Joosep oli minuga seal vaid ühe öö. 29. veebruaril läks tal juba lennuk Eesti poole. Kokku ette nähtud 4 lendu. Probleemseim ja murettekitavaim oli lend Singapurist, kus tal kahe lennu vahe oli vaid 90 minutit, kuid firma, mille kaudu ta piletid ostis ja mis pidi tema eest sellele lennule check inni ära tegema, saatis Joosepile emaili, et mingil põhjusel polnud tema lennule regamine võimalik. Kui Joosep asja uurima hakkas ja üritas ise end lennule registreerida, ei tulnud asjakohane dokument talle aga emailile. Joosep istus TUNDE telefoni otsas, et lihtsalt JAURATA ja ei jõudnud sellega mitte kuskile, sest Scootil on kindel poliitika juba saadetud dokumente mitte uuesti saata. Siis kui Joosep mulle ühel hetkel tunnistas, et ta pole juba pärast mitmete inimestega rääkimist kõne nõus ära panema lihtsalt seepärast, et tahab puhthasardist näha kui tähtsate inimestega tal lõpuks rääkida lastakse, sain ikka täitsa pahaseks, sest väljaski oli juba ammu pime (ta alustas kõnesid 14 ajal…) ja mina olin nagu debiilik seal pead vastu seina tagunud (sest kuhugi oli see pahameel ju vaja suunata ning sinikais Jossut ju koju saata ei kõlvanud). Etteruttavalt võib öelda, et Joosep jõudis kenasti oma lennule ja Eestimaa on ühe roti võrra taas rikkam.

Lennujaama saatmine.

Lennujaamast Akilasse sõitsin seekord juba üksinda.

Denpasari ma aga pikemaks ajaks ei kavatsenud jääda. Olime Ubudi yoga barnis ostnud 5-korra-pileti ja 3 korda oli mul veel käia. Ubudi oli seega ka minek. Ööbisin samas kohas, kus varem – Pondok Taman Asri Homestay. Kuus ööd koos topelthommikusöögiga kauplesin välja 720 000 ruupia eest, makstes seal seega kuue öö eest vähem kui kahe öö eest Akilas.

Tuba anti mulle sama, kus varem olime
Vaade naaberrõdule
Vaade minu rõdule
Hommikusöögilauad. Siis kui me veel Joosepiga seal olime, toodi hommikusöök isegi rõdule, kuid neile see mu kauplemisvärk väga tegelt ei meeldinud. Hommikune omlett ja banaanipannkook olid ka väheke õhemad..
Kui Komang kõige esimesel päeval meid lennujaamast Ubudi sõidutas, korrutas ta pidevalt “every house, one temple”. Ja see on ka nii – balilased on niivõrd usklikud, et igaühel ongi kodus oma templike.

Ubudis konkreetselt oli minu ainuke eesmärk nendeks kuueks päevaks ära teha eelpool mainitud kolm alles jäänud joogatundi + osta uus viiekordne ja need ka ära vihtuda. Viie korra pileti hind oli 500 000 ruupiat ehk pm 6 euri korra kohta.

Päevaseks kulutamiseelarveks (mille alla läks kõik, toidust suveniirideni) oli mul 200 000 ruupiat ehk pm 12 eur. Eelarve tähendas seda, et iga päev võtsin kaasa vaid sellesama 200 000 + siis summa, mis eelnevatest päevadest oli alles jäänud. KUI ma oleks pidanud tahtma endale esimesel päeval tänavalt mingit nt 150 000-ruupialist kaltsu osta, siis oleksin ülejäänud päeva pidanud 50 000-ga hakkama saama ehk suure tõenäosusega nälga jäänud = minu jaoks suurepärane viis hoida end tegemast rumalaid oste.

Parima kursiga kohad raha vahetamiseks on muide yoga barni lähedal, pm selle suure toidupoe, mis sealkandis on, vastas. Juba üldse nt kui on soov eksootilisi puuvilju järgi proovida, soovitan neid just sealt poest osta, sest turul maksaksid 2-3 korda kõrgemat hinda.

Linna kõndisin oma majutusest iga päev vähemalt 30 minutit.

Riisipõld majutuse lähedal. Võrdluspilt alumisega. Pilt tehtud 21. jaanuaril. Praegu vihmasel perioodil nad ise eriti veesüsteemidega ei möllanud, sest kui vesi maha tuli, siis kõik kohad nagunii ujutasid.
Võrdluspilt ülemisega. Pilt tehtud 3. veebruaril. Riis muide ise ei nõua, et ta saaks vee sees kasvada, kuid teda ei sega, kui ta vee sees kasvaks. Mis aga suuri veekoguseid ei talu, on umbrohud 💡.
Kui indoneeslased muidu on reeglina moslemid, siis balilastel on oma usk – bali hinduism. Oma usus püüdlevad nad selle poole, et eri rituaalidega panna lõpp reinkarnatsiooniringile ja saavutada moksa ehk pm saada taevasse.
Mulle aga tundub, et need vennad panevad lihtsalt iga päev pidu. Kõndisin sellest templist igapäevaselt mööda ja absoluutselt iga kord toimus seal jälle mingi kitse veristamine või muu jant.
Ka oma kodud õnnistatakse iga päev iga nurga pealt ära.
Canang sari. See on igapäevane ohverdus ühele mitmetest jumalatest, tänuks maailma rahu eest. Tihti leiab selle muru seest ka küpsiseid, mille üle sellel jumalal on kindlasti hea meel.

Kokku oma kuue päeva jooksul kõndisin maha vähemalt 9 h. Balil ringi jalutamine on aga fantastiline elamus, sest pea igast poekesest tuleb mõnusat viirukilõhna.

Kui aga vihma sadas (mida tuli eranditult kõigil päevil paari tunni jagu), siis polnud see jalutamine just vahva.
Vihmaga ringi kapates ei jäänud muud üle, kui botased ja sokid jalast ning siis paljajalu oma teed jätkata. Kuna bali hindud on väga puhtad, siis millegi jalga astumist tõesti kartma ei pea. Pigem peab lihtsalt lahtiste kividega ettevaatlik olema, sest teeolud ise kuigi fantastilised Ubudis ei olnud.

Erinevates tundides yoga barnis käisin ma siis kaheksal korral. Välja valituks osutusid:

  • Pauli juhitud vinyasa flow. Kestuseks 1,5 h. Kogu selle aja vältel mõtlesin, et kui palju rohkem oleks Joosepile hoopis seal tunnis meeldinud, sest kui selles joogatunnis, kus me Joosepiga käisime, võis ettepoole vaadates ainult ridamisi pükstes punnitavaid mune vahtida (ma ei tea, miks seal nii palju mehi oli..), siis Pauli tunnis olid tädid kas nappides või veel napimates riietes. Mitte, et ma neile pahaks paneks, sest vinyasa jooga on üliintensiivne ja kiirete liigutustega, mistõttu iga ekstra riidekiht on lihtsalt liigne, vaid lihtsalt see tund oleks olnud hulga suurem samm Jossu joogausku pööramises.
  • Tiibeti kausside meditatsioon. Kestuseks 1 h. Läksin selle jaoks lausa tund aega varem kohale, sest see pidi olema üks kahest ülipopulaarsest klassist, kus kohad saavad kiiresti otsa. Ma küll ei kahetse, et sinna läksin, kuid uuesti minema ka ei ruttaks.
  • Pauli juhitud hatha jooga. Kestuseks 1,5 h. Juhendajale pakkus seal miskipärast jõledalt nalja, kuidas ma seal hoiakute ajal värisesin ja tudisesin, ja ta käis ühel hetkel, kui me mingis maxveidras poosis olime (pea kuidagi käe alt või midagi muud kahtlast) mult küsimas, et kuidas läheb ja ma kogemata ütlesin: “ma suht kindlalt vihkan sind”. Õnneks oli tal megahea huumor ja ta sai aru, et on parem kui ta kedagi teist kiusama läheb. Pärast Pauli hathat olin nii läbi, et norskasin öösel magada nagu paks hüljes.
  • Dave juhitud meditatsioon, mille eest olen endale väga tänulik, et sinna läksin. Dave West on ääretult tark mees ja mulle meeldis, kuidas ta 8-minutiliste meditatsioonisessioonide vahepeal puhast kulda meiega jagas. Soovitan isegi edasijõudnutele mediteerijatele!
  • Levi juhitud šamanistlik hingamine. Kestuseks 1,5 h. Vaieldamatult kõigist kaheksast kõige veidram asi, mis ma seal ette võtsin. Lootsin veidi sinna minna selle ideega, et oma hingamist arendada, kuid Levi ütles ruttu, et kui me tulime sinna oma pranayamat (jooga-hingamist) edendama, siis oleme vales kohas. Mul on seda šamanistliku hingamise kogemust senini raske sõnadesse panna. Pidime tunni lõpus kõige lähemal oleva isikuga vastamisi istuma ja oma kogemust jagama ning siinkohal kasutan hoopis noore venelanna sõnu: “Ma alguses ei saanud absoluutselt aru, mis toimub..kuulsin, kuidas inimesed mu ümber järjest oma kestast välja tulevad – kes kusagil nutab, kes hüppab ekstaatiliselt üles-alla, kes haugub nagu koer, kes lihtsalt karjub ja oigab nagu aia vahele jäänud siga.. Ma ei saanud ära ka minna.. Ühel hetkel tabas mind aga arusaamine, et saan olla kõigi nende inimestega samas toas, jagades nendega seda erilist kogemust ja mõistsin kui ilus see kõik oli, nautides lihtsalt seda hetke, mis meile kõigile oli antud”. Muide me kõik pidime tegelikkuses kohe tunni alguses andma lubaduse, et me ei lähe ära ehk ära minna ei tohtinudki.
  • Carlose juhitud yin jooga. Kestuseks 1,5 h. Mulle tegelikkuses yin jooga oma pikkade (7 min vms) poosidehoidmisega ei meeldi, kuid Carlos oli selles, mis ta tegi, suurepärane. Tunni lõpupoole avastasin enda põskedelt õnnepisarad ja olin lausa ülevahutavalt täidetud armastusega. Carlose tunnis oli ka elav muusika, mida mängis artist nimega Cellomano. Olin sellest kõigest nii vaimustuses, et olin nõus tol päeval riskima nälgimisega ja ostsin 100 000 ruupia eest Cellomano plaadi. Senini ei kahetse!

    Ma kusjuures pole seda veel kordagi kuulata saanud, sest läpakat mul ei ole ja autos see mul miskipärast ei mängi. Loodan, et asi on auto plaadimängijas mitte plaadis. Oleksin elus väga pettunud, kui ma mingilt karvaselt joogahipilt üle sain.
  • Pauli juhitud yin yang jooga. Kestuseks 1,5 h. Yin yang on kombinatsioon vinyasa joogast ehk kiirest liikumisest ja yin joogast ehk pikaaegsetest pooside hoidmisest. Pauli joogades käisin ma nii tihti, sest juba esimesel korral tundsin, et kogu mu füüsis on tema tunnis korralikult proovile pandud + tal oli maagiline oskus meile kõigile suurepäraselt meenutada, kuivõrd õnnega koos me kõik oleme, et saame mitte ainult Balil olla, vaid meil on kõik 4 jäset ja võimekus neid kõiki kasutada. Tunnist lahkud lausa kotitäie serotoniiniga!
    Pilt Pauli tunnist 20 minutit enne algust.

    5 minutit enne algust. Joogatades pead hoolega vaatama, et kellelgi silma siniseks ei lööks.
  • Carlose juhitud yin yang. Kestuseks 1,5 h. Olin eelmisel õhtul ostnud tänavalt ülivürtsise maisitõlviku, mille peale mu kõht arvas, et võiksin end niivõrd rumalate otsuste peale lihtsalt põlema panna. Kuna tund oli aga alles kell 6 õhtul, siis käisin ennelõunal ostmas söetablette ja pudeli kombuchat ning jäi üle vaid palvetada, et Carlose tunnis end väänanuna ma hiljem oma pükstelt kakatriipu ei leiaks (sorri, väga üritasin vähemalt selle Indoneesia-postituse kakavabana hoida, kuid mitte ei suutnud).

    Kombucha on probiootiline orgaaniline jook, mis teeb kõhus olevatele halbadele bakteritele hoobilt uut ja vana. Kombuchat on Eestist ka saada ja Austraalias leiab seda täiesti tavalise väikelinna Woolworthsi lettidelt.

Peaaegu nädalake Ubudis oli kõige võrratum lõpp meie reisile! Vähe sellest, et kaotasin kõik need lisakilod, mis me siin hea elu peal olles olime endale hankinud, vaid ka mu paindumus arenes tohutult ja ka Joosepi peale mõteldes ei hakanud enam rusikas hoobilt sügelema.

5. veebruaril oli mul lend Brisbane-i. Lennujaama sõidutas mind seekord jälle Komang, kellele lubasin sel korral maksta mitte 200, vaid lausa 220 000 ruupiat. Ta oli küll solvunud, et ma vahepealsetel päevadel polnud tema teenuseid kasutanud, kuid rahast siiski ära ei ütelnud. Temaga otsustasin ma sõita seepärast, et 1) grabisõitjaid tundub Ubudis jõlevähe olevat 2) kui on vähe sõitjaid, ajab see hinna üles ehk grabi-äpp näitas mulle lennujaamahinnaks üle 250 000.

Kui mul peaks siin olema inimesi, kes ei viitsi grabitada ja soovivad Balil olles muretult punktist A punkti B jõuda, kasutades autojuhina nii lahedat meest kui siin pildil, siis jätan teile siia ka Komangi numbri. Temaga saab täitsa kenasti whatsappida: +62087860342800

Meie reisi puhul pole mul mitte ainumatki kahetsust (kui see välja arvata, et ei olnud Eestist taibanud söe- ja probiootikumitablette kaasa võtta). Isegi seda eelviimase õhtu maisitõlvikut ei kahetse. Me sõime Joosepiga küll väga palju läänelikku toitu, kuid nii ka ei saa, et lööd kohaliku ees raudse risti ette. Vietnamis olid meie parimad toiduelamused just tänavalt!

Isegi kui raha läks siin Indoneesias meeletult, siis siia tuleme ilmtingimata tagasi. Riiki pääseminegi on eestlastele 30 päevaks viisavabalt ehk enam lihtsamaks asja enam väga teha ei saakski! Ja jummel, yoga barni ma armastan ❤️!!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s