Austraalia, Riigid, kus olen elanud

Tere Austraalia vol 2 ehk teine aasta Aussis 🇦🇺 

Mitte ainuski kuu mu elus pole nii kiiresti möödunud kui see esimene kuu minu teisest aastast Austraalias. Tõsi, sel aastal tulin siia hoopis teiste mõtetega kui esimesel aastal kindlat plaani järgides ei märkagi, mil juba uus nädal läbi on.

Seekord olen siin üksi. Ja noh, senikaua kuni Joosep pole Eestis kedagi ilusamat ja paremat leidnud, siis on mul ka iga kavatsus üksi seiklema jääda (jah, Joosep, see on ähvardus).

Põhjuseid naasemiseks oli kaks: 1) otsustasime, et kuna Austraalias saab niivõrd hea raha teenida, siis see oleks ikka maksimaalselt rumal, kui ma ei tuleks ja teeniks nii palju kui vähegi võimalik (Joosepil on tema teine aasta nĂĽĂĽdseks läbi) 2) eelmisel aastal Joosepi kõrval olles kasvasin ma nii palju, et ei suutnud vastu panna mõttele välja uurida, kui palju ma veel temast eemal olles kasvada võiksin (loodetavasti mitte laiusesse).

Maandusin 5. veebruaril Brisbaneis. Kuna Joosep oli mulle auto jätnud Moreesse, siis oli vaja leida võimalus sinna kooserdada. Brisbaneis olin varem käinud, seega jõudsin ilma probleemideta õigesse kohta (bussijaama), kuid sellest hoolimata veendusin täielikult selles, et linnas mulle ikka absoluutselt ei meeldi (ja asi ei olnud selles, et ma lennujaamas öö veetsin ja magamatusest seal tusatsenuks).

Seda peab aga möönma, et nii mugavaid “magamisdiivaneid” nagu Brissi lennujaamas pole ma veel ainsaski teises kohanud. Möllu on lihtsalt jõlepalju.

Morees korjas mind peale Yvonne, kelle juures me varem elanud olime. Veidralt kodune tunne oli. Vastuoluline koht see Moree!

Kuna Yvonneil olid kõik toad sel ajal välja üüritud, pandi mind magama hoopis karavani ja naljakal kombel oli seal parim uni üldse!
Nancy tundis mu küll ära, kuid parimaid palu polnud siiski nõus jagama.

Yvonne ja Andrew juures sain olla vaid ühe öö, sest plaan oli mul järgimiseks ja uue sammuna pidin sõitma 12 h kaugusel asuvasse Tooleybuc Hotelli, millest pidi alates 8. veebruarist saama minu uus kodu. Et ma polnud Austraalias praktiliselt mitte kunagi üksi pikki vahemaid sõitnud, siis tundus ainult mõistlik see 12 h kahe päeva peale ära jaotada.

Minu autoke Yvonne ja Andrew hoovis. Andrew oli meie Aasias oleku ajal avastanud, et mul autoaku läbi, mistõttu algas Austraalia minu jaoks juba ootamatute kulutustega.
Kuna ma olin Eestis juhilubade lõppkursust teinud ja omajagu ringi vuranud, siis igaks juhuks märkisin endale ära kummal pool teed pean sõitma.
Lubasin Yovonneile ööbida Double D karavanipargis, mis pidi olema oaas keset täielikku pärapõrgut. Et nende tubade hinnad käisid mul üle eelarve, veetsin öö hoopis telgis. Pidin lausa üksi ilma Joosepita öösel pissil käima. Iseseisvumislaager missugune!
Kuna ma madratsit ei viitsinud täis puhuda (mis oli viga) ja seal olid ööläbi mingid hirmsad loomahääled, olin varakult üleval ning tegin tõusva päikese soojuses joogat.
Hommikul selgus, et minu telgist umbes 100 meetri kaugusel oli poniaed ja elukad, kes minusse ööläbi hirmu külvasid, olid kõige lihtlabasemad ponid. Veits piinlik.
Ainus känguru, keda ma (läbivalt) kahe päeva (ja 12 h sõidu) jooksul kohtasin.
Valik oli raske, kuid kindel. Tooleybuc it is. Sydneysse on siit muide täpselt 900 km.

Järgmisel korral juba täpsemalt elust Tooleybucis ja sellest, mis see mu kindel plaan selleks aastaks siis on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s