Austraalia, Austraalias töötamine, mandlifarm, Riigid, kus olen elanud

“Ema, see, et ma traktori peal töötan, ei tähenda, et ma kusagil põldu künnan” 

Tööle kutsuti mind 15.02 – peaaegu nädal aega pärast esialgset teooriakoolitust. Aga olin sellega täiesti okei. Olin sellega isegi veel rohkem okei, mil olin aru saanud, et niimoodi varem tööle kutsuti ainult mõned meist!

Töökohaks Yungera mandlifarm, mis kuulub tegelikkuses Olam gruppi, kuid töid haldab lepingu alusel selline firma nagu GFMS – Gallard Frahn Management Services, kelle palgaline ka mina olen.

Tööle veel sõites polnud mul õrna aimu, mis ametipostile mind pannakse. Teadsin vaid, et Annika oli öelnud, et runneri-töö on parim “ja kõik muu on ajusurm”. Kohale jõudes nägin valgel tahvlil oma nime mitte runneri all, vaid hoopis conditioneri. Üritasin küll tädi veidi märkamatult (või siis päris märgatavalt) suunata, et tahaks ikka runneri peale, kuid talle meeldis vaid iseenda häält kuulata. Nõnda ma siis sealt kontorist välja vantsisin, vastu oma tumedale (ja peaaegu kindlustatud) ajusurmale..

Mees, kes mind välja õpetama pidi, tegelikkuses õpetada väga ei viitsinud. Tegime tühja platsi peal paarkümmend meetrit sõitu, pärast mida ta käskis mul juba lihtsalt tema sabas sõita, mis aga päädis juba otse mandlipuude vahele saatmisega. Midaperset lihtsalt. Jaaaaa ma tegin esimese tunni ajaga läbi absoluutselt kõikvõimalikud vead, mida oli üldse võimalik läbi teha..

Oleks siis, et lihtsalt sõidan seal niisama traktoriga puude vahel, kuid ei. Reavahesse sisse minnes oli mul vaja seal käperdada omajagu nuppe. Kui midagi unustada suutsin, tõmbasin terve masina umbe = ei ole tore.
Konditsioneerimismasinad nägid välja sellised.

Konditsioneerijaid oli kolm. Teistelt tüdrukutelt, kes olid ka eelmisel aastal siin töötanud, sain teada, et meie masinate peamine ülesanne on pähklite kuivamisele kaasa aitamine. Meie korjasime seega üles sweeperite poolt keskele aetud mandlirea ja lasime oma masinatel hunniku seest välja selekteerida oksad ja lehed – maha oleks meist vähemalt ideepoolest pidanud jääma puhas pähklirida, millele päike kergemini ligi pääseb ning mille harvesterid omakorda ühel hetkel lõplikult üles korjavad. Harvesteride jaoks oli aga veel vara ning meie saime hoolega kuivatada.

Mandlirida. Alati pidin jälgima ekraani, et real olles mandlid ikka välja pudeneksid (sest kui ei pudene, olen ma jälle unustanud mingi nupu sisse lülitada) ning iga rea lõpus veenduda, et olen luugi ikka kinni pannud, et mul siis teise ritta keerates endiselt mandleid kõikjale ei pudeneks. Teisel ekraanil on näha, palju mul oksi on kogunenud, et oskaksin arvestada, kas peaksin need just selle rea lõpus maha laadima või jõuan veel järgmise rea lõppu.
Read ise võivad aga üsna pikad olla. Kõige pikem rida, mida ma olen sõitnud, on kestnud üle 45 minuti. Kõige lühem alla minuti.
Mandlid puu otsas näevad välja sellised, olles veel toorena väga lihtsalt segi aetavad valmimisjärgus olevate ploomidega. Pildil aga näha juba raputamisvalmis mandleid (mandlid konkreetselt lihtsalt raputataksegi puult maha – selleks on omakorda erilised masinad).
Pildil on masinana küll runner, kuid sedamoodi näevad välja justraputatud puud. Shakerit ehk raputajat mul polegi õnnestunud pildi peale saada, sest minul nendega samadele aladele tegelikkuses asja ei ole olnud, sest pärast raputamist peab tulema alles sweeper ehk masin, mis need pähklid keskele kokku pühib.
Sweeper peab samal real sõitma nii üles kui ka alla, et mõlemalt poolt pähklid kokku pühkida – harjased on tal vaid ühel pool. Masin on nii pisike, et pikemaid kutte ei saa sinna üldse pannagi.

Konditsioneerijana hoiti mind üle nädala. Kummaliseim sündmus selle nädala jooksul oli ilmselt see, kui toodi sisse uusi töötajaid ja mina pidin õpetama neid traktoriga sõitma ja konditsioneerinupukeste hingeelu tundma. Avastasin, et sellest “kuivamaatrennist” pole absoluutselt kasu ning kollanokad ongi reaalselt vaja tööle ära saata, sest iseenda tehtud vigadest õpitakse alati kõige paremini. Tean seda omastkäest, sest oma vigu ei taha korrata juba seepärast, et bossideks on kaks sarkastilist meesterahvast, kes räiiiigelt mõnitavad kui sa jälle millegi huvitavaga oled hakkama saanud.

Minu suureks õnneks võeti mind aga praktiliselt päev pärast teiste väljaõpetamist selle masina pealt ära. Olin rõõmus – saan ju nüüd kindlasti runneri peale. Agaaaaaa ei saanud. Traktoristiks jäeti. Runnerina saaks ma vähemalt inimesi sõnatuks võtta, sest neil pole õrna aimu, kes see on või mida ta teeb, kuid traktorist olles kirjutab sulle isegi su oma ema, küsimaks selle kohta, et kuidas sul see põllukündmine läheb ka.. 

Õnneks aga (või kahjuks, ma polegi kindel..) mind teiste arvamus miskipärast üldse ei huvita ja avastasin end üha tihedamini mõttelt, et miskurat siin ikkagi toimub. Ma olen tööl kusagil farmis, kus palgatakse pisikesi välismaalastest tüdrukuid (kellel mõnel pole isegi juhiluba) sadu tuhandeid maksvate masinate peale. Kuidas see võimalik on!? Ärge saage minust valesti aru, ma pole mitte negatiivne, vaid küllastunud õnnetundest, et saan siin olla ja õppida protsesside kohta, millest mul varem polnud aimdustki (kes oskas arvata, et mandlid niimoodi kaunades kasvavad.. kodumaal olles ei tulnud pähegi analüüsida, kuidas need mandlid poeletile jõuavad)!

Traktoristina ma igatahes jätkasin, kuid seekord harvesteri ehk pähkleid kokku korjava masina peal. Töö oli praktiliselt sama, mul oli lihtsalt taga üks treiler rohkem ning ekraanil jälgisin seekord vaid seda, et ega mul pähklitreiler üle ääre ajamise ohus pole.

Minu harvester. Mulle siiralt meeldis see traktor! – lause, mida poleks osanud end näha kunagi ütlevat..
Treilerikaamera. On veel jupp aega minna täis saamiseni.
Kui treiler täis, kutsun raadiosaatjal oma runnerit, et ta tuleks ja mind tühjaks teeks.
Minu esimene runner – Eesti poiss Karel – õuna söömas.
Kuna Karel lahkus enne hooaja lõppu, sain endale tüdruku nimega Ester, kes muidugi polnud ei kusagilt mujalt kui Eestist. Täiesti usukumatu, kuid küsimuse peale, et mida ta enne Austraaliasse tulekut tegi, siis selgus, et enne seda oli ta Norra-Hispaania marsruudil rekat sõitnud.. ja sellele eelnevalt oli ta hoopis pagar.
Pähklid pidi runner viima rekade olemasolu korral otse rekaliftile või reka puudumise korral keset suurt platsi, kust suure kopaga traktor pähkleid reka tulekul ise liftile viis.
Et aga mandlipuud olid eelmisel aastal saanud ulatuslikke külmakahjustusi, siis pähkleid väga ei olnud – meie päevläbi harvestisime ja runnerid said rahulikult puude varjus hambad laiali põõnata. Arvatakse, et kahjustuste tõttu jäi farmil teenimata hinnanguliselt umbes 45 miljonit dollarit. Kui olin aru saanud, et runnerid meil sel aastal lihtsalt päevläbi passivad, sain vaid tänulik olla, et harvesteri peal olin, sest runnerdamine võis ikka haigelt tüütu olla. Minu kõige aeganõudvaim pähklikoorem võttis 6 h ja mu runner pidi seda kogu aja lihtsalt kannatlikult ootama (igal harvesteril on oma isiklik runner). Farmis internetilevi iseenesest kas polnud või see oli väheldane ning palju sa neid raamatuidki jaksad lugeda.. Järgmisel aastal oodatakse aga rekordsaaki ning runneritel saab arvatavasti tuli takus olema.

Tüüpiline tööpäev

Tööpäevaks on minu äratuskell alati seatud ärkamisele kell 4.55. Igaks juhuks on mul veel teine äratus kell 5, mis on mõnel päeval asendamatult vajalik.

Kohe pärast ärkamist teen 20 minutit joogat ning 10 minutit meditatsiooni, mis on ka üks välja lubatud aasta eesmärkidest – teha võimalikult palju joogat ning tuua igapäevase meditatsiooniga oma ellu rohkem teadlikkust. 

Kui joogatamine ja meditatsioon tehtud, lähevad selga tööriided ning sean sammud kööki, et hommikust süüa. Sealt haaran veel kaasa külmikus olevad lõunasöögiasjad ning kell 6 pean juba auto juures valmis olema. Tööle sõidan kulukokkuhoiuks Otto ja Mariaga, kellele maksan päeva eest 3.50.

Tööle on meil 60 km, mille Otto läbib aga tavaliselt alla 40 minutiga.

Kohal peame alati olema 6.45, kuid palka hakatakse maksma alates 7-st.

Hommikune kogunemine. Enamus inimesi elavad farmist 15 minuti kaugusel olevas Boundary Bendi karavanipargis, kus aga näiteks juba telkimise eest makstakse rohkem kui mina oma toa eest, kus üksi elan.
Traktoriteni sõidutab meid selline buss.
Kuna farm on üüratusuur, siis nii mõnessegi alasse sõidamegi nii kaua, et jõuame traktoriteni alles 7 või hiljemgi.
Hommikune enda traktori üles otsimine. Paljud jäävad seal tavaliselt veel superviisorilt mingeid küsimusi küsima ja omavahel megaolulisi asju arutama, kuid minu jaoks venitavad sellised tuututamised päeva vaid pikemaks ning ma parem panen kiiresti minema. Üldjuhul olen 7.05 paiku juba sõidus.
Igal hommikul pidime üldiselt jätkama sealt, kust meil eelmisel päeval poolele jäi.
Ühe päeva jooksul võin ma saada sõita nii sellistes vahedes.
..või siis sellistes. See ees paistev rohelus on lihtsalt minu vesti peegeldus aknal.
Lõunaks (13.00) kutsusti meid tagasi samale platsile, kus me hommikul alustasime, et traktoreid ja iseend tankida.
Meie harvesteride ja runnerite töögrupis oli 1 kiivi, 1 prantslane, 1 hollandlane, 1 kohalik poiss ja 10 eestlast. Mõnikord toodi ka kedagi teist mõne muu masina pealt meile kedagi asendama.
Minu lõuna. Nädalas kulub mul siin toidule 70-100$ ehk 44-62 eur.
Kui toidust väheks jäigi, oli vaid vaja traktorist välja astuda ja paar pähklit pihku haarata, mis oli suurepärane juba puhtalt selle tõttu, et see traktorist välja astumine oli töö ajal mu ainus füüsiline (ja peaaegu aktiivne) liigutamine.
Lõunast edasi lasime me ridade vahel 8-ni välja. Kuna meil läheb järjest pimedamaks, siis viimastel päevadel on saanud päevale lõppu tehes kottpimedas sõita.
Kui ülemus on meid puude vahelt ära kutsunud, läheb veel kütuse võtmiseks ning lõpetame 20.15-20.30 ajal töö, pärast mida algab bussisõit kontori juurde, mille eest me enam palka jälle ei saa.

Koju sõidame järjekordselt 60 km jagu, mis pärast 13 h tööpäeva on tüütumast tüütum. Kuna aga Otto või Maria sõidavad, saan mina tagaistmel istudes ära teha oma igapäevase Duolingo prantsuse keele mooduli, millega avaldub teine eesmärk – aastaga jõuda minimaalselt prantsuse keele keskmisele suhtlustasandile.

Koju jõudes lähen esimese asjana kööki, võtan oma viis jogurtiampsu ning teen grilli vahel valmis järgmise päeva võileivad. Selle ajaga on Maria üldiselt juba dušši all käinud (meil kõigi naiste peale üks dušš) ning ma saan ka minna ja end ära loputada.

Enne magamaminekut loen paar lehekülge raamatut, millest koorub kolmas aasta eesmärk – enda mõistus selliste sõna otseses mõttes ajuvabade tööde juures hoida võimalikult virgena.

Kogu töö peaks käima 6 tööl – 1 vaba võtmes, kuid reegliks seda just ei peaks. Pikim aeg, mida olen järjest pannud, oli 12 päeva, ja lüheim 4 päeva.

Ja teate mida? See on parim töö, mida olen Austraalias teinud! 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s