Austraalia, Austraalias töötamine, cotton gin, Riigid, kus olen elanud

Sellest, kuidas ma juba uuel tööl olen ning vabadel päevadel vene mammidega pühasid pidasin

Tooleybucist algas 12-tunnine sõit, mida sel aastal korra olin juba läbinud, lihtsalt vastupidises suunas. Kui ma aga poolteist kuud tagasi selle suures hirmus kahele päevale jagasin, siis sel korral oli mul kindel veendumus see ühe päevaga ära teha. Pooleks polekski seda üldse saanudki teha, sest mul oli järgmiseks päevaks purki pissimise broneering. Aeg oli kinni pandud küll kella 1-ks, kuid rahaga olin kitsi ning kuna mu autoke Joosepit rohkem armastas kui mind (minuga üha rohkem pirtsutades), siis tundus kindlam rühkida nii kaugele kui vähegi võimalik.

Ainsad pausid olid bensiinivõtud ja teedeparandustega kaasnevad valgusfoorid (millest viimast vist tegelikkuses pausiks päris lugeda ei saa). Moreesse jõudmiseks läks täpipealt 12 tundi, millest raskeimad olid viimased 2. Sõidu ajal vistttt sain ühe kiiruskaameratrahvi, kuid kuna auto on registreeritud hoopis mujale, siis ma sellest trahvist (kui ta tõesti olemas on) ilmselt kunagi teada ei saagi.. väga kurb.

Purki pissima läksin vanasse heasse Auscotti, kuhu ülemuste ülemus mind sel aastal isiklikult tagasi palus ning kes olen mina, et rahast niimoodi ära ütelda!? Otse ginni tööle minnes pidi küll varasema standardse uriiniproovi kõrval laskma ka oma kuulmist, nägemist ja füüsilist võimekust testida. Õigupoolest oli ka mingitsorti vaimse võimekuse test seal ka, kuid see piirdus paarirealise peastarvutamisega stiilis 2+2 (ootused austraallaste arukuse suhtes pole ilmselgelt just kuigi kõrged).

Pärast nö arstliku kontrolli läbimist lasti mul ka paar päeva töötada, kuid pühade eel saadi aru, et kõik eeltööd (ginnimine pole veel alanud ning enamus inimesi tuli alles 5. aprillil teooriaõppele) on mõttetumast mõttetumad ning selle eest meile topeltpalka küll maksta ei kavatseta.

Olen üldse tänulik, et saime neidki päevi, mis meile anti, sest peamise tööna küürisime lapiga masinaid, mis juba esimese ginnimisega saavad välja nägema täpselt samasugused kui enne meie “rasket tööd”.
Pilte on mul vaid 2, sest meil on tugev ümberpööramatu reegel telefone kasutada vaid ja ainult lõunaruumis.
Värvida lasti ka nagu eelmiselgi aastal, kuid ma polnud selles põrmugi parem ning ise olin värvisem kui seinad, mida seal pintsliga lappasin.

Vabade päevade vastu mul otseselt midagi polnudki, sest mulle ei meeldi sellised tööd/tööpäevad, kus pean üritama bossile välja näidata, et olen vajalik ja oluline, kuid mis ei vasta absoluutselt tegelikkusele. Elu polnud mind päris üksi ka jätnud, sest isegi kui pere, kelle juures elan, läksid väljasõidule, siis õnnestus mul linnas käies oma vene keele oskusega ühtedele mammidele vahele jääda ning ei jäänud muud midagi üle kui et pühalikult lubada neile lihavõteteks külla minna.

Anja ja Ljuba

Anja ja Ljuba olid ikka ehedad vene hingega mutid. Ma polnud jõudnud veel uksest sissegi astuda kui juba taldrikule mingit ühepajatoitu laotati.. Teadsin ja tundsin ette, et kindlasti on nad väga sõbralikud, kuid seda, et mulle rusikaga üritatakse kuut toidukäiku kurgust alla ajada, ei osanud absoluutselt oodata. Mu südame võitsid nad aga juba musta leiva välja toomisega ning kui viimase käiguna mulle tassikest keefiri üritati pakkuda, siis vaid tegin seelikul küljenööbi lahti ja ajasin suu ammuli.

Mammid ise panid kogu aja veini ning olid kahe tunniga nii purjus, et üks neist vajus jalad harkis sinnasamasse diivanile maha ning teine üritas mind veenda järgmisel päeval mudaauku suplema minema. Olin nõus vaid tingimusel, et nad järgmisel päeval ei ürita mind enam mehele panna neile tuttavale kohalikule noormehele Vitalikule (kellega neil oli alguses isegi pulmakuupäev valmis mõteldud..), keda mulle vahelduva eduga oldi kogu seal oldud aja vältel ikka taevani ülistatud, sest see ei kõlvanud ikka kuhugi, et mul mees Eestis on ja lapsi veel pole.

Tädi oli õnneks mu diiliga nõus.
Päris rahule ta mind ikka oma soovitustega ei jätnud, sest arvas, et võiksin rohkem kapsast süüa, et mul tissid ikka kasvama hakkaks.
Kuid üldiselt oli tal vist tore.
Ise olen õnnelik, et sinna läksime, sest isegi kui sinna on 20+ kilomeetrit, siis tegu on kemikaalivaba arteesiaveega, mis jätab juuksed ja naha niivõrd uskumatult pehmeks, et oleks patt kui ma seal edaspidi korra või paar kuu aja jooksul ei käiks. Rahagi seal kellelegi maksma ei pea, sest koht on otseselt keset pärapõrgut!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s