Austraalia, Austraalias töötamine, cotton gin, Riigid, kus olen elanud

“Just nii me elamegi” ehk elust Morees

Sain siin ämmalt noomida, et pole blogi juba üle kuu aja pidanud. Püüdlik nagu ma olen, siin siis väike kokkuvõte minu Moree kodust, mida jagan koos Eesti poisi Kauri ja Eesti tüdruku Kadriga. Puuvillatehases töötame me kõik – meie Kadriga eri vahetustes pressiruumis ning Kaur on Joosepi ülemuse selle-aastane uus lemmik ehk meie ginni üks kahest laaduripoisist.

Meie Kadriga oleme 7 tööl – 3 vaba võtmes, seda teinud juba üle kuu aja ning vähemalt 2 on veel minna.

Kodus saab “tänu” nendele kolmele vabale päevale ikka omajagu konutada. Kuid ausalt öeldes, ega seal pressiruumis rohkemat aega kui see, mis praegu, olla ei tahakski (loe pressiruumitööst siin). Väljasõidul pole ma kaugemal käinud kui sealsamas haisvas väävliaugus, kus selle vene mampsliga käinud olin.. seega saangi piirduda vaid koduse elu kohta kirjutamisega:

Juhtunud on selle 30+ päevaga nii palju, et sündinud on siin lammas, kellele pandi nimeks Miina. Ei tea siiani, kas nutta või uhkust tunda..
..ja lambaid on siin niivõrd palju, et nende talitamise kohta tean nii mõndagi. Sellised teadmised tulevad mu kõrge lennuga karjääriredelil kindlasti kasuks!
Pereema Yvonne ühte oma kitsekestest paitamas. Kitsi me tegelikkuses kunagi ei näe ega kuule. Küll aga võin minutitäpsusega öelda, et esimene kukk hakkab meil kirema igal hommikul täpselt kell 3:19.
Pereeisa, kes tööinimene, me niisamuti kuigi palju ei näe, kuid tema kodusolekust oleme üldiselt koheselt teadlikud, sest paigal ta ei püsi ja torupilliots maitseb talle hästi.
Vabadel päevadel suurt muud polegi teha kui et ilgelt palju joogat ning võrkkiiges jalga kõigutades raamatuid ükshaaval alla neelata.
Kadri tutvustas mulle ka oma akupunktuurimatti, millel lamada suudan juba nõnda kaua, et saan isegi oma joogaraamatutest samal ajal lehe või paar lugeda.
Hobina villin ma siin pärisoma kombucha-jooki. Pildil ka pereema purgikesed.. (hämmastaval kombel, kui mina olin üritanud täiega välja mõtelda, kuidas talle selle veidra asja maha müün, et hakkan mingit “teeseent” üritama kasvatada, siis tuli välja, et tal olid sel ajal juba oma purgid kasvamas)
..ning Kadriga sai meil võimalus lapsendada Tiibeti piimabakter, millega me keefirit teeme. Joosepist on mul kohe üsna kahju, sest potentsiaal selleks, et ma siin aasta ajaga täitsa ära keeran, tõuseb iga päevaga.
Õnneks aga on mul vähemalt Kadri, kes küll isegi mulle poseerimise ajal peab kella vaatama, et ega ta tööle juba minema pea, ning samal ajal muretsema, et tema ja ta tuba igavesed rääbakad välja näevad, kuid täpppppselt sellist elu me elamegi. Täiesti tavaline on see, et me suures meeltesegaduses eheda siirusega uhkeldame, et meil juuksed juba 10 päeva pesemata on või siin külma Austraalia talve tõttu mikrokas soojaks lastud tatrakotti endale püksi pistame ja niimoodi ringi laseme või siis lihtsalt oma üksluise töö tülpimusest esimese vaba päeva voodis veedame nõnda, et voodi on sokolaadipabereid täis ning suunurgadki veel pruunid. Veidi piinlik nagu on, kuid see kõik on seiklus omaette.

Ärge pange mulle pahaks kui blogima peaksin harva või lausa tundub et üldse mitte – mu elu on üks suur rutiin ning a) tööl olles on mu põnevaim seiklus see, kui selle puuvillatahuka ümber olev traat ootamatult peaks katki minema ja b) kodus olles piirdub mu põnevus kuke hommikurežiimi jälgimisega või suure õnnega sellest, mil voodist üles peaksin tõusma ja salli vahelt toitu välja peaks pudenema. Halleluuja.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s